Tänased noored ütlevad, et ei taha seda näpuga näitamise teatrit. Minul jääb tihti puudu, vastupidi, lavastaja sõnumikindlusest – kindlast osutamisest (ma väärtustan seda, see on nüüd tähtis, see siin on üks kole koht selles loos…). Mul jääb lavastaja suhtest, suhte doseerimisest publikule puudu. Kõik kulgeb ühetasaselt, ebamääraselt – kõik on tähtis, ja miski pole tähtis. Aga noored seda doseerimist ei taha üldse. Mõnikord, kui mina juba rahule jään, ütlevad nemad, et liiga näpuga näidatud, liiga puust ja punaseks. Nad seletavad, et igaüks võib oma mõtetega teatris üksi olla. Ise välja mõelda, mida see talle annab või mida saavutada taheti.
