Meie kallis vanaisa oli olnud kõrgel kohal nats, me kõik teadsime seda, aga sellest ei räägitud.
Alles aastaid pärast tema surma, kui mu isa silma alla sattusid tema ülestähendused, taipas isa, et ta oli kurjategija poeg. Minu vanaisa oli osalenud ühes eksperimentaalses eutanaasiaprogrammis, ta oli - küll käsu peale - seganud linnakliinikus vaimuhaigetele patsientidele mürgitatud ravimeid, mis varem või hiljem surma põhjustasid. Šifreeritud protokollis olid juhtumid dateeritud, surnutest märgitud vaid nime algustäht. Ikka ja jälle hakkas silma lause "Exitus pärast hakklihapallide manustamist". Ilmselt oli ta korraldanud nii, et halvamaitseline ravim peideti hästi vürtsitatud lihatoidu sisse.
"Pärast seda avastust sai isast taimetoitlane," ütles Bob ja vaatas mulle ootusrikkalt otsa.
Ingrid Noll, "Apteeker". Tõlkinud Piret Pääsuke. Eesti Raamat, 2001, Mirabilia sari, lk 84-85
