Päev-päevalt õppisime sõduritarkust juurde. Tihtipeale käisime süstimisel, küll ühe, küll teise tõve vastu. Nagu pärast aru saime, oli sellest suur kasu, sest rindel me peaaegu ei teadnudki, mis on haigused. Aga tookord virisesime — miks meid torgitakse. Tegime näo nagu haiget saanud lapsed ja ei suvatsenud pärast süstimist kätt ega jalga liigutada. Niimoodi aga just jäigi nõelakoht valusaks. Hiljem patareis me kargasime süstisaamise järel hoopis hobuste selga ja ratsutasime endid higiseks. Veri hakkas siis kiiresti käima ja viis seerumi ruttu üle terve keha laiali, nii et valusaks ei jäänud ükski koht. (lk 10)
