Igasugune tahtmine tekib vajadusest, seega puudusest, seega kannatusest. Tahtmisele teeb lõpu täitumine, kuid iga täitunud soovi kohta tuleb vähemalt kümme, mis jäävadki täitmata, ja pealegi kestab ihaldamine kaua, nõuded ulatuvad lõpmatusse, ent rahuldus on lühiajaline ja napp. Isegi lõplik rahuldus on vaid näiline: täitunud soov teeb kohe ruumi uuele — esimene on äratuntud, teine veel äratundmata eksitus. Kestvat rahuldust, mis enam ei taganeks, ei too ühegi soovitud objekti kättesaamine — see jääb ikka otsekui kerjusele visatud armuanniks, mis tal tänaseks hinge sees hoiab, et pikendada vaeva homseni. — Niisiis, senikaua kui meie teadvus on täis tahet, kuni me jääme soovide ning nendega kaasneva pideva lootuse ja kartuse surve alla, kuni me oleme tahtmise subjekt — seni ei leia me iial jäädavat õnne ega rahu. On põhimõtteliselt ükskõik, kas me ajame taga või jookseme eest ära, kardame häda või püüdleme naudingu poole: ikka täidab ja erutab teadvust lakkamatu hoolitsus alati nõudliku tahte eest ükskõik missugusel kujul; kuid ilma rahuta ei saa olla mingit tõelist heaolu.
Arthur Schopenhauer, "Maailm kui tahe ja kujutlus", I kd, tlk Toomas Rosin, 2018, lk 310
