Ta ei löönud oma naist kunagi, kuid tema olemuslik kindla aadressita raev täitis terve maja päevadeks, isegi nädalateks, muutis õhu meie maja seinte vahel rõskeks ja raskesti hingatavaks, mu isa luusis ringi nagu kättemaksuhimuline vigastatud poksija, lõug õieli, ja krigistas hambaid nii valjusti, et see kostis üle toa. Viskas asju ema suunas, kuigi mitte päris pihta. Olen kindel, et ta kiitis ennast: ma ei ole teda mitte kordagi löönud. Olen kindel, et tänu sellele pedantsele vahetegemisele ei pidanud ta ise ennast üldse vägivaldseks.
Gillian Flynn, "Kadunud", tlk Anne Kahk, 2014, lk 75
