William Golding

William Gerald Golding (19. september 1911 – 19. juuni 1993) oli inglise kirjanik, 1983. aasta Nobeli kirjanduspreemia laureaat.

Teosed

Kärbeste Jumal

Mereristsed

"Rites of Passage" [1980], William Golding, "Mereristsed", tlk Henno Rajandi, Tallinn, Eesti Raamat, 1989

Ema — kas ta puistas moepärast mõne pisara? Oh ei, kõik oli ehtne, ja minu endagi rinda kõrvetasid tol hetkel tundmused, mida ei saa vahest sugugi mehisteks pidada. Koguni isa... Me kõik oleme vististi ülemäärase õhinaga tudeerinud haletundelist Goldsmithi ja Richardsoni ning unarule jätnud vana vallatu Fieldingi ja Smolletti. (lk 171)
Kuuldes minu pahameeleavaldust, et sihukest laevalogu ülepea nii pikale reisile saadetakse, seisatas ta mu kuudi lävel, salvrätt käsivarrel, ja jagas mulle oma meremehefilosoofiat, niipalju kui parajasti võimalik oli — umbes selles vaimus: "Armuline sir, eks ta ujub, kuni ta vajub, ja armuline sir, ta on ju selleks ehitatudki, et ükskord põhja minna." Ta aina jahvatas, et kui hea on seista sadamas reservis, kus pardal pole kedagi peale pootsmani ja puusepa, kui mõnus on seista taimtrossi küljes ja mitte loksuda vastiku raudketi otsas, mis kolksub nagu surnukeha võllapuus. Mu meeleolu langes selle loengu mõjul madalamale kui meie haisev räpane ballast! Laevapõhja katmisse vaskplekiga suhtus Wheeler suure eelarvamusega! Selgub, et me oleme lihtsalt seest ja väljast tõrvatud nagu maailma kõige vanem meresõiduk, ja meie esimene komandör polnud nähtavasti keegi muu kui kapten Noa ise! Enne lahkumist kuulutas Wheeler mulle veel viimaseks lohutuseks, et tema meelest on meie laev "tormiga tingimata kindlam kui mõnigi kõvem alus". Kindlam! "Nimelt sellepärast," seletas ta, "et kui me natuke tuult saame, annab ta järele nagu vana saabas." (lk 174)
Wheeler aitas mind vahekäiku, kus loksus vesi. Ise muudkui latras ühtesoodu, muuhulgas sellest, et merel peab õppima kõndima, üks jalg teisest lühem, nagu mägilammas. (lk 177-178)
Filosoofia ja religioon — mis tolku neist on, kui tuul ulub ja vesi lendab vägeval vool? (lk 179)
Üksainuke soot, purje alumisse, alltuule nurka kinnitatud köis vibreeris ägedalt paari jala kõrgusel mu pea kohal, kuid mõistetavas keeles! Parajasti kui ma seda köit ja tema ülesannet uurisin, kostis vööri poolt vägev mürtsatus, vesi lahvatas peeneks pihuks ja nagu mu värske arusaamise kinnituseks muutus soodi võnkumine äkki teistsuguseks — see poolitus täpselt keskkohast, nii et viivuks joonistas köis oma kogupikkuses kaks kitsast järjestikust ellipsit, illustreerides sellega tegelikult esimest ülemtooni, kohta viiulikeelel, mis täpselt tabatuna annab mängijale oktaavi võrra kõrgema noodi kui sama keel kogupikkuses.

Ent laeval on rohkem keeli kui viiulil, rohkem kui lautol, küllap vist rohkem kui harfil, ja tuule dirigeerimisel teeb ta pöörast muusikat. (lk 180)

Uks oli kinni kiilunud. Lõgistasin tigedalt ukselinki, tirisin ja sikutasin, aga äkki, kui see meie tulehark, kes käitub viimasel ajal nagu pahur armuke, ootamatult kreeni läks, leidsin end ukse küljes rippumas. Sellest polnud veel midagi, aga mis nüüd järgnes, oli suisa eluohtlik. Uks nimelt prahvatas valla ja link vuhises mu nina eest läbi, joonistades poolringi, mille raadius võrdus ukseava laiusega! Mind päästis saatuslikust või vähemalt tõsisest vigastusest seesama loomusund, mille toimel kass alati jalgadele kukub. See, kuidas üks lihtlabane uks, üks tarvilik igapäevane ese, mille vastu ma kunagi pole suuremat huvi tundnud, nüüd äkki kord jonnakat tõrksust ilmutas ja samas taas liiga hõlpsalt su soovidele järele andis, tundus paari tühise lauajupi poolt otse sihiliku jultumusena, ja ma olin juba peaaegu valmis uskuma, et puuhaldjad, drüaadid ja hamadrüaadid, kes hingestasid materjali, millest meie õõtsuv kast omal ajal ehitati, nähtavasti keeldusid oma muistset elupaika hülgamast ja on nüüd meiega merele kaasa tulnud! (lk 181-182)
Ta leidis, et reisijad, kes targu koisse jäävad — sealjuures heitis ta mulle tähendusrikka pilgu — ja ainult kerget keelekarastust võtavad, teevad targasti, sest meil pole pardal arsti, ja murtud ihuliige, nagu ta väljendus, oleks igaühele suureks tülinaks. Aga arsti pole meil nähtavasti seepärast, et isegi kõige käpardlikum verinoor kondisaagija teenib kuival maal rohkem. Niisuguse puhtmajandusliku kaalutluse valguses hakkasin pisut teise pilguga hindama ametiala, mille esindajates ma seni olin alati näinud märkimisväärset omakasupüüdmatust. Tähendasin, et sel juhul on oodata ebatavaliselt kõrget suremust ja me oleme õnnega koos, et meil on pardal vähemalt kaplan, kes võib toimetada kõiki muid talitusi, esimesest viimaseni. Selle peale Cumbershum luksatas, võttis õllekannu suult ja küsis kõige sügavama hämmastusega:

"Mis kaplan, sir? Meil pole mingit kaplanit!"

"Uskuge mind, ma nägin teda oma silmaga."

"Te eksite, sir."

"Aga seaduse järgi peab ju igas sõjalaevas kaplan olema?"

"Kapten Anderson ajab parema meelega ilma läbi; ja kuna pastoritest on niisama suur nappus kui arstidest, on esimesi seda kergem vältida, mida raskem on teisi hankida." (lk 182-183)

Kugistasin kuidagimoodi alla natuke peaaegu värsket leiba ja raasukese magedat juustu. Selle peale rüüpasin ära oma konjaki ja jäin siis tigedalt ootama, kas mu kõht tõesti julgeb veel ulakust teha. Ma hirmutasin ta täiesti ära, ähvardades lisada veel portsu lahja õlut, siis konjakit, siis Wheeleri paregoorikut ja takkaotsa seda juba tavapärast viimast hävitusvahendit, aidaku meid Issand, nimelt laudanumi, nii et see vaene julmalt koheldud organ jäi vagusi nagu hiir hommikul köögitüdruku roobitsa kolksumist kuuldes! (lk 185-186)
Tuleb välja, et kirjutamine on nagu napsitamine. Mees ei tohi lasta sel enda üle võimust võtta. (lk 187)
"Me ootame siin alati, kuni päike taevas kõige kõrgemasse punkti tõuseb, ja mõõdame tõusunurka, kui see on kõige suurem, ja võtame ühtlasi aega."

"No kuule, poja," ütlesin mina, "sa tahad meid päris keskaega tagasi viia! Järgmiseks hakkad mulle vist Ptolemaiost tsiteerima!"

"Ma ei tea, kes see on, sir, aga me peame ootama, kui päike oma päevateekonna tippu tõuseb."

"See teekond on ainult näiline," seletasin mina kannatlikult, "kas sa pole siis kuulnud, kes oli Galilei ja mis tähendab tema Eppur si muove? Maakera tiirleb ümber päikese! Seda liikumist kirjeldas Kopernik ja tõestas Kepler!"

Poiss vastas kõige puhtama lihtsameelsuse, teadmatuse ja väärikusega:

"Sir, ma ei tea, mis teeb päike kuival maal nende džentelmenide juures, aga seda ma tean, et Kuninglikus Sõjalaevastikus ta liigub taevas." (lk 192)

Mu sissekanded muutuvad napisõnaliseks nagu mõned mr. Sterne’i peatükid! (lk 215)
Nagu üldiselt teada, on olemas kindel, läbiproovitud ja kontrollitud seos naiselike veetluste tajumise ja kange vägijoogi vahel! Pärast kolmandat napsi olen oma silmaga näinud, kuidas kakskümmend eluaastat haihtuvad naise näolt nagu lumi suvepäikese käes! (lk 216)
"No vaadake, see suurtükimaat kõndis oma patarei juures edasi-tagasi, püstol peos. Nad seal pidasid tulevahetust rannafordiga, mis on minu meelest küll tobe tegu. Tulikuum kuul lendab kahuriluugist sisse ja viib suurtükimaadil pea otsast nii puhtalt nagu see kilotiinimasin, mida prantslased kasutavad. Aga kuul oli hõõguvkuum ja kõrvetas kaelatüüka pealt ära, nii et suurtükimaat muudkui jalutab edasi ja keegi ei märka midagi, ainult imelik, et enam uusi käske ei tule. Vaat kus nali! Poistel juba surm suu ääres, viimaks tuleb esimene ohvitser küsima, et mispärast, jumal hoidku, peateki tüürpoordi ahtripatarei on vait jäänud, ja nemad omakorda küsivad suurtükimaadilt, mis teha. Aga sellel pole enam midagi, millega neile vastata."

"No kuulge, härrased!"

"Veel üks klaas, mr. Talbot." (lk 220)

Raamaturiiul vajus viltu. "Moll Flanders" vedeles avatuna põrandal, "Gil Blas" varises talle otsa ja tädi lahkumiskingitus, Harvey "Meditatsioonid kalmude keskel" (London, MDCCLX) kahes köites, varjas neid mõlemaid. (lk 223)
Läksin oma kajutisse tagasi, kus minu meelest ikka veel lehvis naise parfüüm. Ehkki pahameel endiselt kõiki muid tundmusi kõrvale tõrjus, kui võtsin istet ja alustasin käesolevat sissekannet, mis on praeguseks juba tublisti edenenud, on esialgne nördimus nüüd maad andnud hoopis üldisemat laadi nukrusele — taevane jumal! Kas Aristotelesel on siis sugudevahelise suhtlemise küsimuseski õigus, nagu tal ou õigus ühiskondliku korralduse asjades? Pean vabanema neist liiga süngetest vaadetest selle karjataratoimingu küsimuses, mis tagab siin ilmas meie õnnetu liigi jätkuvuse. (lk 227)
[Summers:] Olgu meie isamaa nii vägev kui tahes — ühte ta siiski ei suuda korda saata, ja nimelt inimest täiesti adekvaatselt ühest ühiskonnaklassist teise tõlkida. Täiuslik tõlge ühest keelest teise on võimatu. Ja britlase emakeel on tema klass. (lk 246)
Kas teie kõrguse tähelepanu on kunagi köitnud see imelik asjaolu, et erinevalt püstiasendist sunnib istuv kehaasend inimest meelerahule või vähemalt mõjutab teda vastavas suunas. (lk 253)
Ükskõik milline laeva sektor pealtuule külge jääb — see on alati peaaegu vaba lehast, mida ta endaga kõikjal kaasas kannab. Ma ei räägi siin kuse- ja roojahaisust, vaid just sellest läbitungivast vinust, mis tuleb laevakerest endast ja tema kruusa- ja liivaballasti roiskunud pilsist. Moodsamad laevad oma raudballastiga lõhnavad võib-olla paremini. Aga kaptenid selles noaaegses ametkonnas jalutavad pealtuule küljes vist ka siis, kui laev päris tuulevaikusse satub ja aerude peale üle läheb. Türann peab elama nii haisuvabas keskkonnas kui vähegi võimalik. (lk 256)
Kõlas laevakell, kuid summutatult. Salk madruseid tõi kohale surnukeha, mis oli kinnitatud plangule ja kaetud Unioonilipuga. See seati tekile, jalad tüürpoordi, seega siis auväärsemasse pardasse, kustkaudu lahkuvad admiralid, surnukehad ja teised sedasorti haruldused. Surnukeha näis üllatavalt pikk, aga pärastpoole sain teada, et meie niigi väga napiks jäänud suurtükikuulide tagavarast oli talle kaks tükki jalutsisse seotud. Kullast-karrast kiiskav kapten Anderson astus surnukeha kõrvale. Sedagi sain alles pärastpoole teada, et kapten ja kõik ülejäänud ohvitserid olid enne kõvasti mures, kas kogu tseremoonia, kus "taevaloots üle parda vilistatakse", nagu noor mr. Taylor seda sõnastas, ikka vajaliku korrektsusega välja kukub. (lk 332)
Pastor Robert James Colley maised jäänused vupsasid riigilipu alt välja ja kadusid vette üheainsa valju sulpsatusega! Just nagu oleks ta üliosav sukelduja olnud ja reeglipäraselt omaenda matusteks harjutanud — nii asjatundlikult see käis. Suurtükikuulid aitasid ilmselt kaasa. Nende raske kaalu selline kõrvalkasutus oli muidugi põhimõtteliselt kooskõlas nende põhiolemusega. Nii et Colley põrm, vajudes nüüd sügavamale, kui eales küünib lood, leiab lõpuks loodetavasti üles kõige oleva kindla aluspõhja. (Kui te neil elu rituaalsetel hetkedel ei saa palveraamatut kasutada, võtke appi Shakespeare! Miski muu ei kõlba!) (lk 334)
Nüüd on selle õnnetu mehe draama lõpul ja ta seisab seal, jumal teab mitme miili sügavusel oma suurtükikuulide peal, üksinda, nagu mr. Coleridge ütleb, üsna, üsna üksi. Ja omamoodi vesine lõpplahendus on ju seegi (vahest märkab teie kõrgus siin huvitavat "paronomaasiat", nagu Colley ütleks), et peab tagasi pöörduma igapäevase tühja-tähja juurde, milles pole mingit dramaatilisust, aga teie kõrguse kingituse uhkete kaante vahel on veel paar tühja lehte; ma küll tõesti püüdsin matuselugu venitada, lootes, et Robert James Colley langus ja hale ots koos lühikese jutustusega sellest, kuidas ta külma hauda sängitati, nagu seda kõike kokku võiks peal kirjastada, ulatub parajasti viimase leheküljeni välja. Aga asjata. Ta elas tõelist elu ja suri tõelist surma, ja seda on niisama võimatu etteantud mahuga raamatusse sobitada kui kompjalga tavalisse saapasse. (lk 335)
Aga Colley’ga on teine lugu. Tema oli erand. Just nagu ta oma rautatud saapakannal kvarterteki ja ahtriteki trepist ühe hooga kolinal alla kesktekile sadas, nii heitis pool pinti tulist ikhorit ta range enesekindla vooruse kõrgusest sellisesse sügavusse, milles ta kainenev mõistus ilmselt nägi inimliku alanduse pärapõrgut. Lisagem sinna õhukesse raamatusse, kuhu kirja pannakse, mida inimene inimesest ülepea teab: Inimene võib surra häbisse. (lk 344)