Yū Miri

Yū Miri (sündinud 22. juunil 1968 Tsuchiuras Ibaraki prefektuuris Jaapanis) on korea päritolu Jaapani kirjanik. Ta kirjutab jaapani keeles, kuid on Lõuna-Korea kodanik.

"Tōkyō Ueno jaama pargipoolne väljapääs"

Tsitaadid väljaandest: Yū Miri, "Tōkyō Ueno jaama pargipoolne väljapääs", tlk Maarja Jaanits, LR 4-5/2025.

Arvasin, et inimese elu on nagu raamat - keerad esimese lehe, siis järgmise, siis veel ja veel, kuni jõuadki viimase leheküljeni - , aga ilmneb, et elul pole raamatuga midagi pistmist. Võib ju täpselt samamoodi sõnad ritta seada ja lehekülgedele numbrid alla panna, aga lugu, süžee jääb ikka puudu. Läbi saab, aga lõppu ei tule.

Midagi jääb alati järele...

Nagu läbipehkinud ja mahalammutatud maja ümbritsenud aias edasi kasvavad puud...

Nagu pärast närtsinud lillede välja võtmist vaasi jäänud vesi...

Midagi jäi.

Mis see siis on, mis jäi?

Väsimustunne.

Ma olin alati väsinud.

Polnud aega, mil ma poleks olnud väsinud. (lk 5)

Mina ei kandnud endaga kunagi fotosid kaasas. Nägin inimesi, kohti ja aegu oma vaimusilmas. Elasin alati tuleviku eest tagasi kohkudes ning üksnes minevikku vaadates.

Seda mitte magusa nostalgia või koduigatsuse tõttu, vaid seepärast, et olevik oli alati talumatu, tulevik oli alati hirmus, ning ühel hetkel märkasin, et olin pidevalt vallatud minevikust, mis läheb küll mööda, aga ei kao kuhugi, kuid kas sai aeg nüüd lõpuks otsa või lihtsalt peatus korraks, kas seda saab kunagi ka tagasi kerida ja uuesti alustada, või kas ma jäängi igavesti väljapoole aega, seda ma ei tea... ei tea... ei tea...

Kui ma veel kodus elasin, ei tehtud meie peres ühtegi pilti. (lk 14)

Vihm sajab alla vihma raskusega. Nagu elulgi on elu raskus, ajal aja oma, rütmiliselt langeb see maha.(lk 24)
... siin ilmas pole hullemat hukatusetoojat kui vaesus, mis ei jäta inimesele muud võimalust, kui panna väike laps valet rääkima. Sellise halva teo eest saadetakse sulle kaela muidugi veelgi rohkem vaesuses virelemist, mida sina jälle ära kannatada ei jaksa ning mis seepärast järgmise halva teoni viib, ja senikaua kuni vaesusest välja rabeleda ei õnnestu, jääbki kõik kuni surmani korduma... (lk 27)
Lainete müha muutus valjemaks.

Seisin üksi pimeduses.

Minu peale valgus ei paistnud.

Valgus otsib vaid neid, kelle peale ta on määratud paistma. (lk 36)

Sōmas pietakse igasugustest shintō jumaluste ja buddhadega seotud pühadest ja surma mälestuspäevade tähistamisest hoolega kinni, Tõelise Puhta Maa kommetes aga sellist asja ei ole. Uusaastal ei panda välla männi- ja ploomipuuokste ning bambusevartega kaunistusi. Bon-pühade ajal ei valmistata esivanemate tervitamiseks bondana-riiulikest, ei süüdata tuld, et hingedele kodutied kätte juhatada. Mistaris küll kodutie näitamiseks tuld panna vaja on? Kas valgustuse saavutanud ja buddhana ümber sündinud kadunuke ei leia siis ometi ise kodutied kätte? Oleks sie vast rumal lugu.

Ning bondana-riiul... sellist jampsi meite esivanemad kah ei teinud, et kurkidele ja baklažaanidele kanepivarre juppidest neli jalga külge torgata, riiulile välja panna ja siis mängida, et kurgid on kiired hobused, millega vaimud ruttu kodu jõuavad, ja baklažaanid rahulikud härjad, millega vaimud aeglasemalt tulla saavad. Mis buddha sie selline oleks, kes ainult üks kord aastas meite juurde käima tuleb? Meite lähedased sünnivad juba surres otsekohe buddhana ümber ja tulevad sedamaid Puhtalt Maalt tagasi meite kodudesse, et ööpäiv läbi, kõik kolmsada kuuskümmend viis päiva aastas meite üle valvata. Sellist rumalat juttu juba ei ole, et nad ainult bon-pidustuste nädalaks kodu käima tuleks. (lk 41)

Kunagi oli kõigil pere. Kodu. Keegi neist pole algusest peale papist ja kilest kokku seatud hütis elanud ja ei leidu kedagi, kes kodutuelu endale eesmärgiks oleks seadnud. Ikka on mingid kindlad asjaolud, mille tõttu siia välja jõutakse. Leidub nii neid, kes on öö varjus liiakasuvõtjate kasuahnuse tõttu tohutuks paisunud võlgade eest teadmata suunas põgenenud, kui ka neid, kes on raha varastades inimestele kahju teinud ja vangi pandud, sealt väljagi saanud, kuid ei või enam tagasi oma pere juurde minna. On ka selliseid, kes on töölt lahti lastud, kelle naine on lahutuse sisse andnud ja nii lapse kui kodu võtnud ning kes meeleheitesse langedes end alkoholi ja hasartmängudesse uputasid, kuni jäid paljaks kui püksinööp. Ja on ka selliseid nelja-viiekümnendates kodutuid, kes on lõputult töökohti vahetanud, kuid oma soovidele vastavat pole tänaseni leidnud, ja kuigi nad on nüüdseks igasuguse julguse kaotanud ja justkui omaenese tühjaks kestaks muutunud, kannavad nad siiamaani iga päev ülikonda. (lk 53-54)
Arvan, et Shige igatses, et temalgi oleks keegi. Keegi, kes tema jutte kuulaks. Kui oleksin küsinud, siis oleks ta vist olnud valmis kõigest rääkima. Ka sellest "eksimusest", millega ta hakkama oli saanud, oleksin ma vaid kuulajana rohkem kaasa elanud... või kui oleksime asja ees, teist taga veel üks-kaks topsi kuuma One Cup Ozekit joonud... siis võinuks meie vahel ehk midagi sõprusetaolist tärgata, kuid kes on kord juba teise inimese saladustesse pühendatud, peab lõpuks ka enda saladusi jagama. Saladus ei pea olema midagi valgustkartvat, mingi halb tegu, piisab vaid, kui millestki mitte rääkida, ning see muutubki saladuseks. (lk 67)
Taust on jäetud tühjaks, lihtsalt valge paber. Pole võimalik aru saada, kas roos õitseb aias või lillepotis, kas ilm on selge, pilves või vihmane, kas on hommik, lõuna või õhtu, kevad, suvi või sügis - õitsemise aega ja kohta pole näidatud. Roosi paberile maalinud kunstnik Redouté ise on juba sada seitsekümmend aastat surnud olnud. Küllap ei ole ka piltidele modelliks olnud roosipõõsaid enam alles. Ühel ajal ühes kohas õitses üks roos. Ühel ajal ühes kohas elas üks kunstnik. Ning mineviku reaalsusest välja kistud roosid õitsevad nüüd paberilaotuses justkui pelk fantaasia, mida päriselt olemas ei ole. (lk 80)

Välislingid