Zulfiya

Zulfiya (kodanikunimega Zulfiya Israilova; 14. märts (vkj 1. märts) 1915 Taškent – 23. august 1996 Taškent) oli usbeki ajakirjanik ja luuletaja.

"Unetus"

Tsitaadid väljaandest: Zulfija, "Unetus: Luulet 1945—1974", tlk Ly Seppel ja Ain Kaalep, 1976.

Kohal leinava maa kondab tuul
oma ükskõiksel, hingetul luurel.
Ükskord minagi murdun kui puu,
kuid on vastsemaid võrseid mu juurel.

• "Puu", lk 5

Nüüd on aega, las lõõgastub hetkede ping,
jäägu omapead armunud noored.
Vaibu, tuul, et vöiks saladust koguda hing,
viivuks uinugu põllud ja voored.

Kustub lõpmatu iluga täidetud tund,
troonib noorkuine sirp idakaarel,
Lõõmalaineis on hing, temas hurmav on sund.
Vaimus õnnitlen aovalgeid paare.

• "Õhtu", lk 6

Kas allaheit mu pärisosaks jääb?
Miks sihituna hinges eksleb valu?
Nii äkiline oli armu hääb.
Ma ootan, loodan, talumatust talun.

Mu aia hing, sa väärisvilja tõid,
veel harimine hoiab jõus mu õlgu.
Sa armu väel mu südant uueks lõid.
Ma terve elu olen sulle võlgu.

• "Valu", lk 7

Kui jahe hommiktuul käib õitsval mandlipuul,
näeb kannisilm, et aasad helenevad.
Lind õhus hõljub siis, üll tuule õrn kapriis,
ja sametorgudele laskub kevad.

Nii nagu armumett kord helekevadet
sa ootasid, ta peatset õiteilu.
Sest seal on elutung, kus pakatamas pung.
Su suu neid suudles, käsi õrnalt silus.

Mu ainus rõõm ja piin, on kevad jälle siin,
sind otsides käib ringi pidulikult.
Ei vasta talve vind, kui kevad küsib sind,
tal pisaraist on silmad vidulikud.

Sind otsiv kevad noor on rahutu kui tuul,
ta viimaks jõuab sinu lemmikaeda.
Käib aprikoosipuul. kus kaunis õiteloor,
siis rannalagedat ta võtab kaeda.
...
Ka minu elutoast ei leidnud valgus sind,
mu lauale ta jahmununa istus.
Tal tuuleks paisus rind ja paiskus õhujoast
ränk küsimus, mis südant kokku kiskus:

"Kus jäänud on see mees, kes ikka naerulsui
mul laulis vastu nagu vetevulin:
"Oh ütle, turteltui, kas õnn mind ootab ees?"
Ta värssides mind kadestas, kui tulin.
...
Kus on see mõtlik mees, kus on mu lauluvend?
Sul silmis pisarad ning seisad sõnatuna:
must kleidi leinalend, su juustes halli sees,
ei õitse kurval põsel kevadpuna."

Mis on mul vastata? Tumm on mu kurblik keel.
Ma tuule hõlmapidi viisin kalmistule.
On jõuetu me meel: miks küll ei vasta ta?
Me kalmukääpal süütasime tule.

Suul mustav meeleheit, tuul juba oli puul,
ta vauguv ulg lõi vastsed pungad valla.
Lein oli ihus tal, kui ringi kihutas,
kõik pakatas ja õõtsus üles-alla.

Ja tema kauneim toom on mandlipuu aroom,
mis õrnal vinel katab maad ja taevast.
Nii lahkelt lõhnab aas, teeb silmad kuivaks taas,
mu lahti laulab pikast hingevaevast.

• "Kevad küsib sind", lk 8-10

Mu kätehaardest, häälest, pilgust kaugel
sul täna viiekümnes sünnipäev.
Niisama vanad rohuripsmed laugel
on täna maal, kus lõõskab hele päev.

Sulg, paber, kirjaread — kõik oleks nagu
mul täna küpsend viiekümnesteks.
Jah, luules tõelised on elu, unenägu,
arm, lahusolek, vihma näkkupeks.

Araablased, oh au ja kiitus teile,
te tarkusest mu pea on lahedam.
Te õpetusesõna ütleb meile:
on hingelahe kõigist vahedam.

Kuis oma hinge sinu hinge pillan,
kui tee on pikk ja sina kaugel must?
Nüüd ehitan ma luulest pika silla —
ja otsin hingedele ühendust.

Ei astu küll ma sinu varjuruumi.
ei lõhu kütkeid puruks talvaga.
Kes maitsnud on su hellitusi kuumi,
su mälestust ei riiva halvaga.
...
Ma olen hinge tilk, ei trooni ihka,
mu asupaik on karikas või leht.
Ma piina sulle pakkuda ei tihka,
sõõm minust olgu sulle nauding eht.
...
Su süda hingitseb poolkärsituna,
pea haihtub viimne õnnisuima jälg.
Tilk peekri sees ei olnud hingeluna,
vaid ööbikute nutt ja hinge nälg.

Ehk vein küll peekris leegitseb ja küütleb,
ta paistab läbi nagu karge ilm.
Kuid sina pole enam rõõmus rüütel.
Nii ärev on su äraolev silm.
...
See sõõm on piitsalöök, mis pooleks lõhub
sel hinge, kes on armus arg ja nõrk.
Kuid igijäägi puutel puruks rõhub
mu kire lõõmav tilk, nii magusmõrk.

Näeb maa ja taevas, et on orvus tilgas
mu sisim mina, kirgi uueks loov.
Sa karda leeki, mis on liiga vilgas.
Leekvein ei ole õnnisuima toov.

• "Tilk", lk 11-13

Keerleb käiana kuu taevatelgil,
teda lummunult seiran siin aias,
pihus kuukivi sinisel helgil,
kinni pilk ilmas kaunis ja laias.

Kord see prullakas kuukera eksleb
nõnda kergena pilvede ulmas.
Siis arõkis kui vasikas kepsleb.
Murel õitseb ta valgusetulvas.
...
Ümbrus kiiratab helendust lillat,
täheparvede keskel ma asun.
Kogun tähed, mis laiali pillat,
tõmban maa peale helkiva lasu.

Võrsuv puu ja kõik lilled ja lehed
on kui tikandil nõidusekumas.
Täna oleme lompide ehe,
neilt me hiilgus on heiastumas.
...
Unevallas hulk öid läheb hukka,
harva võtame lummusi kanda.
Ilu nõiaväel häilitab tukka,
öise une võin päevale anda.

• "Kuuvalgus", lk 15-16

Umber öö on pimepilk
selles võõras riigis.
Upub täht kui põlev tilk
minu hinge tiigis.

• "Öö", lk 18

Hei, sügised, hei, kauge kevadaeg,
miks laidate te kortse minu palgel?
Ei enam õitse saaki andnud aed.
Korts künnivaona näos ja juuksed valged.
...
Mu lemmik, ära ette heida mul,
et kortsud nõnda kärmelt sugenevad.
Teist kevadet ju pole leida mul
kui lapsed. Nad on igikestev kevad.

• "Miks laidate?", lk 21

Raskelt raksatav kõu mind embamas käis,
nüüd mu põues on torm, kõik kaasa see viib.
Hinges käärib mul vein esmaaimustes häis.
On üks minu tiib ennisrahu veel täis.
Peksleb kurakätt möll, möllus teine mu tiib.
...
Rebi lahti mind maast, vii jalge alt pind!
Üles lennuta, tuul, võta kaasa mind, kõu!
Soovulmade pais on mu südame ind.
Kaissu haarata välk — seda ihaldab põu.

Ehkki täis oled, välk, hirmsat purustustuld,
sinust laulu loob hing, on kaunis ta viis.
Kaasa laulgu te huul, oo meri ja muld,
et säraks kui kuld taevas välkude hiis.
...
Kas on sinule, torm, minust võistlejat veel?
Jah, paindun ma küll nagu viinapuuvõrs,
kuid ei murdu see väät, terassitke on meel.
Turjal murede taak, olen rõõmude õrs.

Ma vajan sind, torm, muidu pimesi kaen.
Muu ei elusta mind kui su sähvide puhm.
Ainus rõõm sul, poeet, on hullutav laeng.
Kui ilma sest jääd, põu on tühi ja tuhm.

• "Tormi embuses", lk 23-24

"Neid valgeid õisi aprikoosipuul..."
nii kirjutasid kord sa eluaegu.
Neid õisi nähes hinges pööristuul
mu südant piinarikkalt keerab praegu.

Kui aastarodu, lahusolus pikk,
tuld hingest kustutaks ja annaks luna,
sind kohtama siis, silmis paluv pilk,
just siia sammud seaksin kuhtununa.

Need õites puud mu nukrust jagaksid,
ma siseneksin tuttavasse majja.
Ma kogu öö siin ärkvel magaksin,
meel sukeldunud meenutuste kajja.
...
Me rahvas päris sinult luuletuld.
Su laul nüüd kajatamas tuhatkordselt.
Neid linnud laulavad, neist õhkub muld.
Neid mulle lugesid sa esmakordselt.

Kui olid minu kõrval armujõus,
mu hinge võtsid võlus vaimustada.
Kuis paplilatvu kuldas päiksetõus...
Meist järele jäi koidu punav rada.

Öö hakul näitab valget õiterüüd
taas sinu ülistatud võlupappel.
Sind pole enam. Lähen koju nüüd
nii ihuüksi, mälestusist vappel.

• "Kui õitseb aprikoos...", lk 27-28

Oo, homne!
Sinu lõpp on igavik.
Oo, homne!
Sinu laul on kuninglik.
Mul süda taob, kui tõusen kurule,
ma kingin eilse tumeurule,
ma istun mägiaasa häitsmemurule,
ma kannan jalas õnnissoovi pastlaid.

Oo, tulevik!
Su vald on hele päev!
Sa oled kiirteküllas tee.
Kõik loodussaladused on su riik
ja teadmised on sinu vägev piik,
ei nõmeduse vastu murdu see!

Ja me ei tea, mis on sul varus.
Kuis hindavad meid tuleviku vaed.
Kes puhtaid seemneid oma hinge varub,
sel saagist nõtkub hingeaed.

• "Tulevik", lk 30-32

Öö musta lõnga tikkis päeva siidi.
Kuid uneta see muster pole mahe.
Kas enne ööd kõik uned liiva viidi?
Und pelutas ehk ärev närvirahe?

Miks oled, öö, mu orjastanud kurjalt?
Miks vari tihk mu avasilmil lasub?
Oh uni, rängad piinad vii mu turjalt,
las päeva heledus mu hinge asub!

Ma põrgupõhja manan tigedana
su, unetus, ärkööde hirmus lisand...
Kuid koidikul on õnnistegijana
mu ees ööpilkasuse kole isand.
...
Jah, raske taluda on unepuudus,
kuid ette tean: kord koit on hingeluhas.
End tunnen värskelt puhteakna ruudus
kui laps, kes puhanud ja meelepuhas.

• "Unetus", lk 33-34