Hispaania
Artikkel vajab toimetamist. Oled oodatud seda parandama. |
Proosa
- Pole oluline, et päikene mõnes impeeriumis kunagi looja ei lähe, nagu Hispaania omal ajal hooples, vaid see, mida päikene oma teekonnal neis maades näha saab.
- Georg Lichtenberg, rmt: G. C. Lichtenberg. "Aforisme". Saksa keelest tõlkinud August Sang ja Kersti Merilaas. Loomingu Raamatukogu 1972, nr 28
- See oli siis Hispaania, kuulsate linnade, võimsate kirikute ja uhkete rüütlite maa, kus pidi olema rohkem kulda kui kõigis teistes kristlikes maades kokku. Maa, kus kasvasid palmid ja apelsinipuud, kus õitsesid roosid aasta läbi. Isegi ohakad olid suvekuumuses kuivanud ja alasti mäekülgedel kasvasid ainult üksikud jändrikud männid. Ei olnud need tõesti oodatud viinamäed. Ja need vaesed onnid, kus pidid elama inimesed, need olid armetumad kui Flandria loomalaudad. Ainult päike oli kohal, päike oli peakohal ja kõrvetas, tuletades kogu aeg meele, et kaasavõetud õllevaadid olid juba laeval tühjaks joodud. (lk 22)
- "Ka kahe sõja vahel oli siin veel palju rohkem ruumi. Nüüd on jäänud ainult väike sillapea — Prantsusmaa. Või kui veel täpsem olla, siis ainult Pariis, piiratud linn. Inglismaa on alati seisnud eraldi ja pole kunagi võõrastest hoolinud. Saksamaa lamab purustatult ja löödult, samuti ka Itaalia. Hispaaniat ei taha ma üldse nimetada." (lk 120)
- Karl Ristikivi, "Lohe hambad". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1970
- Me teame Suurbritannia kuningakojast palju rohkem kui Eesti Vabariigi presidendist ning Hispaania monarhile on avalik arvamus koos kehtiva põhiseadusega märksa siduvam kui Eesti Vabariigi valitsusele ja peaministrile, kelle iseseisvus on üsna näiline.
- Peeter Olesk, "Kuidas sinu poole pöörduda?" Tartu Postimees, 4. september 2020, lk 2
- Raja valikus olen veendunud: ookeaniäärne Põhjatee lausa kutsub mind. See on üks vanimatest palverännuteedest Hispaanias. Kuuldu järgi jäävad teele erakordsed paigad, võrratu loodus ja palju igivanu kirikuid. Alates 8. sajandist on sel teel kõndinud sadu tuhandeid palverändureid — kuningatest lihtinimesteni välja. Siin peab vanajumal seljataga olema, loodan endamisi. (lk 12)
- Päevatee kulgeb maalilistel radadel, kus igivanad kirikud ja kabelid ühel ja teisel pool teed. Milline rikkus siin Hispaania riigis! Vaevalt nad ise seda hinnata oskavad, kui igal nurgal sajandeid vana kirik. (lk 86)
- Joon kirjutamise kõrvale kohvi ja rohkelt vett, et vedelikupuuduse käes vaevlevat keha eilsest patust turgutada. Hispaania ja vein käivad kokku, aga otsustan, et kirglikkusega tuleb tagasi tõmmata. Muidu on see hävitav sõltuvus, mitte kirglikkus. (lk 176)
- Teeotsani jõudes hakkab natuke hirmus. Mulle meenub, et Astuuria on ainus paik Hispaanias, kus on säilinud karud. Olen küll unistanud nendega kohtumisest, aga mitte pimedas metsas. (lk 192)
- Kertu Jukkum, "Ma naeran, et ma nutan", 2020
Kirjandus
- Friedebert Tuglas, "Teekond Hispaania". Tartu: Siuru, 1918
- Jüri Talvet, "Teekond Hispaaniasse: päevikud, reisipildid, mõtted". Tallinn : Perioodika, 1985 (Loomingu Raamatukogu nr 49/50)
- Jaan Undusk, "Teekond Hispaania: üks luhtunud reisikiri". Tallinn: Kultuurileht, 2016 (Loomingu Raamatukogu nr 6-8)
- Karel Čapek, "Retk Hispaaniasse". Tõlkinud Aleksander Raid. Tallinn: Perioodika, 1976, Loomingu Raamatukogu nr 40/41