Juhan Viiding

Juhan Viiding (pseudonüüm Jüri Üdi) (1. juuni 1948 – 21. veebruar 1995) oli eesti poeet, näitleja ja lavastaja.

KISKUGE
       KÜLJEST
         MU
         TIIVAD,
      MONTEERIGE
         ENDALE
         KÜLGE

    VAADAKE,
        KUHU
         NAD
        VIIVAD
         TEID,
           TE
          RASVASED
         HÜLGED.

"Realistliku ingli laul". 1968

Mis on see inimese osa

siin laias ilmas?

"Mis on see luuletaja luule?" Kogust "Ma olin Jüri Üdi", 1978

Ja üle lauaplaadi päevinäinud pruuni

on helevalge, IGAVENE JUUNI.

"Ta istub". Kogust "Tänan ja palun", 1983

Meile on palju antud – ikka oleme nõutud.

Me oleme - üks naine - väga noored,
mis siis, et sina kaugemale näed.
Ma ütlen sulle, see ei ole vale,
sa astu, palun, mulle lähemale.
Mul sinu jaoks on väga puhtad käed.

- Luulekogust "Armastuskirjad"

...
kuigi maalitud on kolle, annab sooja tuli – jaa!
Tean, mu elutööd nüüd jätkab poeg,
mu järeltulija.
...
Oma hinge ei või müüa – kuri ilm las udutab.
Ainult seda omaks hüüa, mis su hinge puudutab.

Juhan Viiding "Vana mehe laul" (viisistanud Olav Ehala)

Tema kohta

Proosa

Juhan Viiding on eesti luuletaja, kellest peab kõnelema kogu aeg. Tema tähtsust ei pea rõhutama. Kõik teavad niigi. Ta vajas olemiseks palju ruumi, palju inimesi enda ümber. Teda austati ja armastati sügavalt nendel ülekohtustel nõukogude kümnenditel, mille keskel elades tema luule sündis [---].
Pole kahtlust, Juhan Viiding ON. Tema kirjutusmasin vaikis alles eile, tekstid on juba salvestunud uutele kandjatele. Tähendused täidetakse uuesti, ravi kestab. Ent ometi alluvad tema tekstid endiselt ja kahtlusteta autori tahtele. Nii Jüri Üdi kui Juhan Viidingu luule puudutab endiselt seda tulist tuuma, kus tõde on nii tajutavalt lähedal.
Kuid paradoksaalselt, unustades või isegi teadmata midagi sellest ajast, on Jüri Üdi ja Juhan Viidingu luuletused, tema hääl ja rütmid, see eriline "kurb soojus" saanud märkamatult osaks meie omavahelisest igapäevakõnest. Ainuüksi Juhan Viidingu nimigi pingutab keele napiks, paneb häälde, puhastab liigsetest sõnadest. Viidingu tekste laulab ja õpib pähe ka praegune noorus. Ehk sageli teadmatagi, kes on sõnade autor: "Mis on kodu, kus on kodu, kus on kodukoht…"! Juhan Viidingu tundlik ja dramaatiline, justkui pidevas katkemisolekus luuletajanatuur, tema tähendustest pingul tekstid on salvestunud eesti kultuuri süvakihtidesse. See on häälestanud põlvkondi. Jüri Üdi luule on olnud eesti noorte üheks suuremaks mõjutajaks pärast Gustav Suitsu "Elu tuld". Luulerevolutsioon, jäljendajad? Või luulekeel, mis imbub ajatult verre juba esimesel kokkupuutel, allumata tahtele ja küsimata, milleks.
- Marin Laak, "Juhan Viiding" Sirp, 29.08.2008

Tema elu kaudu hakkame paremini mõistma ajastut, millesse ta püüdis ennast sobitada ja mida samal ajal ka muuta.
- Rein Ruutsoo, cit. via: Marin Laak, "Juhan Viiding" Sirp, 29.08.2008

Juhan palus mitte unustada, et kõik inimesed on oma parimail hetkil poeedid ja oma halvimail on nad lihtsalt inimesed. [---] Luules on see, kes nad tahaksid olla oma parimail hetkil.
- Mari Tarand, cit. via: Marin Laak, "Juhan Viiding" Sirp, 29.08.2008

Juhani tuba oli lakooniline: kirjutuslaud, voodi ja raamatud. Ta pani mind laua taha istuma ja läks kööki teed keetma. Mu pilk jäi peatuma laual lebavatel täiskirjutatud kaartidel. Kaartidel olid kirjas luuletused. Tean tunnistama, et ma polnud kunagi midagi nii head lugenud... Kui Juhan köögist tagasi tuli, küsisin: "Kust sa need said?" "Ma teen neid," vastas tema. "Kas sul on neid veel?" "On küll," vastas ta, tõmbas voodi alt välja kollase Lutheri vabriku vineerkohvri ja tegi selle lahti. Kohver oli täidetud kaartidega... Siis algas luulelugemine, mis kestis hommikuni. /---/

Puhtad valged paberid, mis ta päeval taskusse pani, olid õhtuks luuletustega kaetud. Koju jõudes tühjendas ta oma taskud jälle kohvrisse. Tal polnud aega hiljem kirjutatusse süveneda, uus päev ja uued luuletused tulid peale.

Kui ma kord Juhani käest küsisin, milles seisneb luuletaja ja mitteluuletaja erinevus, vastas ta, et luuletaja viitsib öösel soojast voodist välja tulla, mitteluuletaja mitte - uni on magus ja ta magab edasi. "Kui lähen õhtul voodisse, siis panen alati valged paberid lauale ja pliiatsi sinna juurde, et kui voodist kargan, saaksin kohe kirjutada. Ma ei jälgi, mis sinna ilmub, ma ainult kijutan. Kui hommikul olen kohvi ära joonud, siis vaatan, mis öö jooksul on ilmunud," rääkis Juhan.

Tõnis Rätsep, cit. via Mari Tarand, "Ajapildi sees. Lapsepõlv Juhaniga". Teine, parandatud trükk. Ilmamaa 2008, lk 250

Luule

Sina peaksidki ju Teda tundma:
looja ise
puhas hing ja kunst.
jääkristall just Looja hingeaurust
viimseks lennuks sirutanud tiivad
lõplik vorm, kes vormimatuks saab

Urve Karuks, "Sina peaksidki ju Teda tundma", cit. via: Sirje Kiin, "Urve Karuksi avastamata maailm", rmt: Urve Karuks, "Kogutud luuletused", 2019, lk 318

Välislingid