Köök

Artikkel vajab toimetamist. Oled oodatud seda parandama.

Proosa

• Ta [Oblomov] ammutas kujutlusest varemalt valminud, ammu visandatud pilte ning seepärast võis ta vaimustatult ja peatumatult rääkida: /---/

"Köögis käib sel ajal kibe töö… lumivalge põlle ja mütsiga kokk on vahetpidamata ametis: ühe kastruli paneb tulele, teise võtab ära, kord segab midagi, kord klopib tainast, kord viskab vett välja… noad aina täksivad… hakitakse maitserohelist peeneks… tehakse jäätist… Enne lõunat on mõnus kööki sisse astuda, mõnel kastrulil kaant kergitada ja nuusutada, vaadata, kuidas pirukaid rullitakse, koort klopitakse."

• Ivan Gontšarov, "Oblomov", II jagu, IV peatükk. Tõlkinud A. H. Tammsaare.

• Anisja töötas köögis ja aias, hoolitses kanade eest, pesi põrandaid ja pesu; ta ei suutnud üksi tööle vastu saada ja Agafja Matvejevna pidi tahes-tahtmata ise köögitööd tegema: tampida, sõeluda ja riivida oli tal nüüd vähe, sest vähe kulus ka kohvi, kaneeli ja mandleid; ning pitsidest oli ta unustanud mõeldagi. Nüüd lõikas ta enamasti sibulaid peeneks, riivis mäerõigast ja muid seda laadi maitseaineid. Ta näost paistis sügav nukrus.
  • Ivan Gontšarov, "Oblomov", IV jagu, V peatükk.

• [Sutt:] "...viimasel ajal on Eestis peeneks kombeks, et lapsed on köögis teenijatega ja koerad saalis härrastega. Ümbrus mõjub.“
  • A. H. Tammsaare, "Tõde ja õigus" IV, 6. peatükk

• On seaduspärasus, et kodus, kus tuntakse ennast hästi, lõpetavad inimesed köögis.
  • Peter Høeg, "Preili Smilla lumetaju". Tõlkinud Arvo Alas. Varrak 1997, lk 101

• Ta kartis, et ei mahu tikutopsi ära, läikivas köögis ärkab leelõuka atavism, viimaks kasvab karv selga ja Vändra metsas lastakse karu pähe maha. Grotesk on uue aja sisu, kainus on uue aja vorm, külm koht, sirge selg. Kaalust vaja maha võtta. Aga teistpidi: milleks, milleks?
  • Ene Mihkelson, "Kraav", Vikerkaar 10/1988, lk 5-11

• Minu põlvkonna emad ostsid oma lastele küpsisepakke nimega "Õnnelik lapsepõlv" — küpsised olid kandilised ja kõvad, aga nendest sai meisterdada maitsvaid küpsisetorte, ja kui seda tehti koos lastega, siis oligi tõesti juba köögis tunda veidi õnneliku lapsepõlve lõhna, ükskõik mis õhkkond kodust väljaspool valitses.
  • Leelo Tungal, "Õnnelik lapsepõlv ilma hüüumärgita" Looming 8/2016

• Kui elasime Kaupmehe tänaval, siis puhastas ja pressis Ruut oma riideid ikka köögilaual. Ühel päeval helises uksekell. Noorevõitu naine seisis ukse taga, kaks paari pükse ja pintsak käsivarrel, ning palus need rätsepmeistril ära pressida ja puhastada. Vaatasin segaduses talle otsa ja vastasin:

"Teil on vist aadressiga eksitus, meie majaski ei ela rätsepat."

"Aga siin ju pressitakse ja puhastatakse ometi ülikondi, meie aknast on näha," käidi mulle peale.

Siis taipasin. Ruut pressis jälle parajasti köögis pükse. Kõigest jõust tõsiseks jäädes laususin:

"See rätsep korrastab ainult oma riideid."

• Mari Möldre, "Eesriie avaneb". 2. trükk. Tallinn: Eesti Päevaleht; Akadeemia, 2010, lk 352

• Ma ei ole kunagi kohanud sõdurit, kes poleks teadnud, kus asub köök. (lk 181)
  • Robin Hobb, "Salamõrtsuka õpilane". Tõlkinud Kaaren Kaer. Varrak, 2000

Luule

Köögis seisab - ootab, ootab
meie armas emakeel...
Kulla härrad, prouad, preilid,
laske tuppa eesti keel.

Laske tema lausa saali,
paluge ta laudagi –
imelikud eesti saksad,
võtke mõistust vähegi!

• Anna Haava, "Köögis seisab..." (1900)

Draama

• ARTUR: Pidage!

EDEK: Ma kuulen teid.

ARTUR: Köök on paremat kätt.

EDEK: Ei või olla!

ARTUR: Omas majas peaksin ma ikka teadma, kuspool köök asub!

EDEK: Praegusel ajal ei saa millegi peale kindel olla!

• Sławomir Mrożek, "Tango". Tõlkinud Aleksander Kurtna. Tallinn: Perioodika, 1967 (Loomingu Raamatukogu), lk 33