Kaanon

Proosa

• Ühelainsal Tammsaarel, Kunderal, Mannil või Dostojevskil on loomulikult õigus kirjutada täpselt nii, nagu nad kirjutasid. Liiatigi peetakse kirjanduse üheks oluliseks omaduseks seda, et see võimaldab meil vahetada vaatepunkti, heita pilk sisse teiste ellu – nii peaks ka veendunud feministil olema huvitav sisse vaadata veendunud šovinisti hinge, eriti kui seda on meisterlikult kujutatud. Kuid neil suurkujudel on õnn ja õnnetus esindada kirjandust kui institutsiooni. Ja kui vaadata kirjandusloolist kaanonit, on see tõepoolest nii mehekeskne, et pea hakkab lausa pööritama.
  • Johanna Ross, intervjuu: Pille-Riin Larm, "Aus tuleb olla!", Sirp, 11. detsember 2015

• Esteetiline kogemus on olemuselt kollektiivne, kunstinorm on midagi heade kommete sarnast, mille inimene elu jooksul omandab. Müstika on aga rohkem seotud isikliku teadvusega, ei ole olemas "müstika kaanonit", vähemasti mitte selles tähenduses, nagu on olemas kunstikaanon. Seega saab müstiline kogemus edeneda üksnes niisuguses kultuuris, mis aktsepteerib isiklikke maailmu.
• Valdur Mikita, "Lindvistika", 2015, lk 116

• [Isaak Gantmani märkmed:] Ja kõik kaasaja juudi soost füüsikud-matemaatikud, Nobeli preemia laureaadid ja pärgamata leiutajad on ülejäägid põhiproduktist, see tähendab, nad on keeldunud kabala uurimise ülendavast teekonnast, mis vaatleb neidsamu probleeme, nagu ka muud esoteerilised teadused kõigi aegade ja rahvaste juures. Kuid nimelt kabala seati kahtluse alla kui pool tuhat aastat väldanud intellektuaalne terroriakt. Seda argpükslikku ideed pole tarvis kummutama hakata; igasugust intellektuaalset tegevust võib vaadelda kui terroriakti nii teaduses kui ka kultuuris ja sotsioloogias väljakujunenud kaanonite suhtes. (lk 194)
  • Ljudmila Ulitskaja, "Daniel Stein, tõlkija". Tõlkinud Ilona Martson. Tallinn, Tänapäev, 2013

• On huvitav, et kaanonis kinnistunud näited on suures osas muusikalised. Põhjus on arvatavasti asjaolu, et suur hulk toonaseid tekste on tänu viisistamisele kinnistunud kultuurimälus või folkloriseerunud ning seejärel kirjanduse kullafondi arvatud. Väärt tekstid on need ju ka, aga ennekõike tekstid, mis on jäänud püsima.
• Klassikalise koorimuusika harrastamine iseenesest on tegevus, millel ei ole rahvalaululikuga palju ühist. See opereerib rangelt tempereeritud helireas. Lugu ise on noodikirjas trükitud. Kui see juba trükitud on, siis seda nooti kasutatakse võib-olla aastakümneid. Laulmist ei juhata solist ega eeslaulja, vaid dirigent. Kui aga laulu on koguni laulupeol esitatud, siis on sellega seotud hulk ülevaid emotsioone, mille taaskogemiseks seda arvatavasti jälle ja jälle esitatakse... Nii need tekstid kinnistuvad ja kirjanduskaanon kujuneb.
  • Pille-Riin Larm, "Kirjanduskaanon laulupeo tuules", Sirp, 19.06.2014

• Elektrooniline keskkond peaks andma just võimaluse [kaanonit] mitte võimendada, kuna üks uue meedia tunnuseid on see, et hierarhiad kaovad ja toimub tasapinnastumine (ingl levelling). Ühtlasi on täheldatud hüperkanoniseerimist (hypercanonization), ootamatut fenomeni, et internetikeskkond hoopis võimendab (maailmakirjanduse) kaanonit ja rohkem, kui seda suudaks teha ükski trükitud kirjandusajalooraamat. Miks? Sellepärast, et samu maailmakirjanduse klassikute teoseid digiteeritakse korraga üle maailma. Tekib kuhjumine – kas või Shakespeare'i väljaandeid on digiteeritud sadu. Väga head väiksemad autorid ei paista selle massi seest välja.
  • Marin Laak vestlusringis kirjanduse digiteerimisest: Pille-Riin Larm, "Meil veel on raamaturiiulid" Sirp, 20.03.2014