Kirjanik

Berliinis Bebelplatzil 2006. aastal avatud skulptuur kirjanduse auks. Raamatuselgadel on suurte saksa kirjanike nimed.

Kirjanik on isik, kes kirjutab ilukirjandust ehk belletristikat. Ehkki teistes keeltes võidakse sarnaseid sõnu kasutada ka isikute kohta, kes kirjutavad tarbekirjandust, publitsistikat või muid tekste (nt inglise writer), ei kutsuta neid eesti keeles kirjanikeks. Neid hõlmab lähedase tähendusega termin "literaat", samuti vanapärane "kirjamees".

• Iga kirjaniku puhul eristagem inimest tema teostest.
  • Voltaire, "Filosoofiline sõnaraamat" (1764), märksõna "Luuletajad".

• Kirjanikud, kes lihvivad oma töid, viil pihus, kõnelevad tavaelus vähe või kehvasti. Nad on liiga harjunud hästi rääkima, et rääkida kiiresti.
• Kirjanik peaks kogu selle ilu hulka, mis jõuab kohale ainult asjatundjatele, alati segama midagi sellist, millest lihtsamgi lugeja aru saaks.
  • Jean Paul, "Tähelepanekuid meie, narride inimeste kohta. Valik aforisme". Tõlkinud Krista Räni. Loomingu Raamatukogu nr 36 2004, lk 6

• Kirjanikud ja preestrid olid alguses üks ning alles hilisemad ajad on neid lahutanud. Tõeline kirjanik on aga alati jäänud preestriks, nii nagu tõeline preester on alati jäänud kirjanikuks. Ja kas ei peaks tulevik asjade endist seisu jälle taastama? (lk 17)
• Tõeline kirjanik on kõiketeadja; ta on tõepoolest omaette väike maailm. (lk 66)
  • Novalis. "Aforisme ja fragmente". Tlk Krista Räni. Loomingu Raamatukogu 2006/19

• Kirjanik peab olema oma raamatus nagu Jumal maailmas: kohal kõikjal ja nähtav eikusagil.
  • Gustave Flaubert kirjas Louise Colet'le, 9. detsember 1852.

• Ma ei taha olla üks neist kirjanikest, kes andestavad endale mõne rea luuletuse kui terviku pärast ja, vastupidi, terve luuletuse mõne rea pärast. Minu arvates ei ole heale kirjanikule ükski eeldus sama oluline kui võime öelda lahti omaenda mõtetest.
  • Alexander Pope, "The Works of Mr. Alexander Pope", eessõna (1717).

• Härrasmees tunneb tavaliselt inimesi, kuid mitte inimest. Kirjanikuga on asi vastupidi.
  • Marie von Ebner-Eschenbach, "Aforism on pika mõtteahela viimane lüli". Tõlkinud Krista Räni. Loomingu Raamatukogu nr 30 2007

• Kirjaniku õnn on omada ideed, mis suudab muutuda tundeks, ning tunnet, mis suudab muutuda ideeks.
  • Thomas Mann, "Surm Veneetsias"

• Kirjanik, kes kõneleb omaenda raamatutest, on peaaegu sama jube kui ema, kes jutustab oma lastest.
  • Benjamin Disraeli, kõne 19. novembril 1870.

• Niisugune inimene istub kirjutuslaua taha ja kirjutab tervete kuude kaupa romaani. Ma ei saa aru. Kas ei oleks lihtsam minna raamatupoodi ja paari zloti eest endale mõni valmis asi osta?
  • Julian Tuwim, poola luuletaja

• Kui töötate pangas või juhite lennukit ja olete saavutanud teatud vilumuse, siis võite enam-vähem loota, et tulete omadega puhtalt välja. Kirjutamise puhul aga ei akumuleeru mitte vilumus, vaid kõhklused. Ning see on vaid teine nimi kunstiküpsuse jaoks.
  • Jossif Brodski, "Täiel määral mitte keegi". Tõlkinud Juhan Kristjan Talve ja Kersti Unt. Loomingu Raamatukogu 1991 nr 27/28, lk 13

• Kirjanik kirjutab end ideede ajaloo, oma rahvuse ja oma ajastu vaimsele kaardile.
  • Milan Kundera, "Romaanikunst". Tõlkinud Triinu Tamm. Loomingu Raamatukogu 11/12 1998, lk 120

• Omaaegsed kirjanikud lõid kirjaniku tegelaskuju, tahtmatult muidugi, nüüd on see juba ajalooline tegelaskuju, keda saab matkida. Hiljuti suri üks vanema põlve kirjanik, järelehüüetes loeti üles tema teoseid, mida kindlasti keegi enam ammu lugenud pole. Nüüd surevad raamatud enne autoreid. Mitte autori, vaid teose surm. Autor elab, ja kuidas veel! Teoste arvel, varsti juba ilma teosteta! (lk 82)
• Head romaanikirjanikku, nagu üldse iga head töömeest, iseloomustab teatav tuimuseni ulatuv visadus. Mitte jätta, tulla ikka tagasi samade lugude, sama keskkonna, sama asja juurde. Seda asja ei saa sa valida ega muuta. Seda ei saa sa välja mõelda, võtta ega jätta. Sa kas tegeled sihikindlalt selle ühega või siis kujutled, et tegeled millegi uuega, aga langed tahtetult ikka sama ühe auku. Et mitte langeda, tuleb sinna ise ronida. Ikka ja jälle. (lk 195)
  • Tõnu Õnnepalu, "Valede kataloog. Inglise aed". EKSA 2017

• Kirjanike Liidus on vist juba mõni nelisada liiget. Viissada? Mitu neist on kirjanikud? Kolm või neli? No ütleme kümme, siis saab igaüks end hinges nende kümne hulka lugeda, sealhulgas ka ma ise, sest on tõesti päevi, ja neid tuleb aastas rohkem ette kui üks või kaks, kui minagi mõtlen endast kui kirjanikust. Aga mis see loeb? Sest kirjandus pole mitte see, mida kirjanikud kirjutavad, vaid see, mida lugejad loevad. Lõpuks nemad teevad kirjanduse. Ja lugejaid peab olema veel mitu tuhvi. Kõigepealt lai lugejaskond. Siis vahepealne, ütleme, haritud lugejaskond, ja siis veel eliit, väikesearvuline, aga ometi tooniandev. Kui üks tuhv ära kaob, on varsti kõik kadunud. Kui see ülemine enam tooni ei anna, lakkab kirjandus olemast, jäävad vaid juhuslikud raamatud, toodang.
  • Tõnu Õnnepalu, "Aaker (Muskoka, Ontario, CA)". EKSA 2019, lk 124