Lehekülje Laip lähteteksti vaatamine


[[Pilt:The Anatomy Lesson.jpg|pisi|]]

==Proosa==
* Noormees jäi taas pimedusse, kuid millist õudust ta tundis, kui [[tõrvik]]uvalgus taas temale langes ja sisse tassiti tema kauni armastatu elutu keha. Ta sulges silmad ja lootis, et see on kõigest unenägu, mis põhjustatud tema haiglasest kujutlusvõimest, aga silmi avades nägi ta jälle sedasama naisekuju, kes lebas tema kõrval põrandal. Neiu nägu oli surmkahvatu, isegi tema huultel polnud jälgegi punakast toonist, kuid tema näol valitses kummaline [[rahu]], mis muutis surnud tüdruku näo peaaegu sama kauniks kui elavana. Neiu [[kael]] ja rind olid verised ja tema kaelal olid näha hambajäljed, paljastades koha, kus [[veen]] oli avatud.
* Hommikul vara üles tõustes tahtis ta astuda hütti, kuhu surnukeha oli jäänud, aga talle astus vastu üks [[röövel]], kes ütles, et laip ei ole enam seal. Bandiidid olid andnud surevale lordile lubaduse, et toimetavad tema surnukeha lähedalasuva mäe tippu, et seda valgustaksid esimese surmajärgse kuupaiste külmad kiired. Aubrey oli üllatunud ja võtnud kaasa mitu meest, otsustas ta matta lordi sinna samasse, kus too lebas. Aga kui nad jõudsid [[mäetipp|mäetipule]], ei leidnud nad seal jälgegi surnukehast ega riietest, ehkki röövlid vandusid, et olid asetanud keha kaljule, mida nad Aubreyle näitasid. Veidi aega kaalus Aubrey kõiksugu kummalisi variante, kuid pöördus lõpuks onni tagasi veendumuses, et bandiidid olid laiba maha matnud, et selle riided endale saada
** [[John William Polidori]], [https://algernon.ee/node/798 "Vampiir"], tlk Silver Sära, Algernon, detsember 2006


* On [[inimene|inimesi]], kes on väga huvitatud sellest, mis nende maiste jäänustega pärast [[surm]]a sünnib, aga on ka inimesi, kes sellest sugugi huvitatud ei ole. Mina kuulun viimaste hulka. Minul ei ole mingit pieteeti maiste jäänuste kohta. Minu arvates ei ole mingit mõtet hakata laipu kokku koondama ja selle jaoks suurt ehitist püstitama [[Vabadussõda|Vabadussõja]] mälestuseks. Ja ma arvan, et minusuguseid inimesi, kes nõnda mõtlevad, on palju.
** [[Johan Laidoner]] Riiginõukogu 15. koosolekul 23. novembril 1938


* Näib, et tervikuna on [[luule]]kunsti sünnitanud kaks ja seejuures looduslikku [[põhjus]]t. Jäljendamine on inimestele [[lapsepõlv|lapseeast]] kaasa sündinud, ja nad erinevad teistest elusolenditest selle poolest, et <inimene> on kõigist jäljendavaim ning ka oma esimesed õpingud teeb jäljendamise abil; jäljendused aga valmistavad kõigile [[rõõm]]u. Selle tõenduseks on tegelikkuses toimuv: me tunneme rõõmu, vaadeldes kõige täpsemaid kujutisi asjadest, mida endid vaadata pole meeldiv, näiteks põlastusväärseimate [[loom]]ade ja laipade kujutisi.
** [[Aristoteles]], "Luulekunstist", 3. ptk, tlk [[Jaan Unt]], 2003, lk 20-21


* Kes hakkaks varsti lugejatele eestikeelseid [[raamat]]uid [[tõlkimine|tõlkima]]? Lihtsustatud kiirvariant [[Oskar Luts|Lutsu]] "Kevadest", [[Tammsaare]]st, [[Tuglas]]est, [[August Gailit|Gailiti]] "[[Toomas Nipernaadi]]st". Kas need näeksid välja nagu need lühivariandid maailmaklassikast, mida võib leida ka Eesti poodidest ja [[raamatukogu]]dest? Lihtsustatud "Kolm musketäri" või "[[Dorian Gray portree]]"? Kaante vahele pandud kirjeldused, kes kellega käib, kes kuhu läheb ja kes kelle maha lööb? Need ei ole mitte [[raamat]]ud, vaid laibad, millest on igasugune [[hing]] lihtsustamiseks ja lugemise "kiirendamiseks" välja pigistatud.
** [[Krista Kaer]], [https://arvamus.postimees.ee/84859/krista-kaer-sunge-lugu "Sünge lugu"] Postimees, 20. veebruar 2009


* Suurimat õudu tekitas [[muda]]. Saksa suurtükitulest segi pekstud, oli see äärmiselt reetlik jalgealune, ja kui [[mees]] sinna juba üle [[põlv]]ede sisse vajus, oli tal vähe [[lootus]]t välja pääseda: lähedal lõhkev mürsk võis ta mudavalli alla matta ja isegi tema laiba leidmine polnud kuigi tõenäoline. (lk 72)
** [[Robertson Davies]], "[[Viies osaline]]". Tõlkinud [[Mati Soomre]]. Tallinn: Eesti Raamat, 1990


* "[[Kommunism]], see totalitaarse [[kurjus]]e õpetus, on surnud, kuid keegi ei ole näinud kommunismi laipa. Kurjusel on omadus vahetada vormi ja värvi."
** Pühale Toolile, 15. IX 1994; ''cit. via'': [http://paber.maaleht.ee/?page=&grupp=artikkel&artikkel=5277 "Lennart Meri 1929–2006"] Maaleht, 16.03.2006


* "Ma olen ise näinud koolitüdrukute laipu, kelle keetsid veetornis elusalt ära minu oma kaasmaalased, kes ise uhkelt uskusid, et nad võitlevad ainuüksi kurja vastu." See oli tõsi. Billy nägi [[Dresden]]is neid keedetud laipu. "Ka olen ma [[öö]]sel endale [[vangla]]s teed näidanud [[küünal]]dega inimolendite [[rasv]]ast, kelle tapsid nonde koolitüdrukute vennad ning isad. Maalased peaksid olema [[universum]]i hirm!"
** [[Kurt Vonnegut]], "Tapamaja, korpus viis, ehk, Laste ristisõda", tlk [[Valda Raud]], 2003, lk 98


* Ouředníki [[stiil]]i on tõlkija järelsõnas iseloomustanud sõnadega "naivistlik" ja "infantiilne": igat võimalikku laadi [[fakt]]id tulvavad robinal läbisegi [[paber]]ile, nagu seisaks lugeja elektroonikapoes seinatäie eri programme edastavate [[televiisor]]ite katkematus nonsenslikus vadinas. Kahtlemata on just nn infantiilsus see, mis tuletas mulle ainsa võimaliku võrdlusmaterjalina meelde [[Kurt Vonnegut]]i "[[Tapamaja, korpus viis|Tapamaja, korpus 5 ehk Laste ristisõja]]", kuigi Billy Pilgrimil oli asjadest ka oma [[arvamus]]i, Ouředník jätab aga lugeja mureks, kas naerda või nutta: "Ja langenud prantslasi oli kokku 2681 km ja langenud inglasi 1547 km ja langenud sakslasi 3010 km, arvestades surnukeha keskmiseks pikkuseks 172 cm" (lk 7). Eks ta ole.
** [[Triinu Pakk]], [https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/laulgem-hoi-elagu-karu/ "Laulgem hoi! Elagu Karu!"] Sirp, 15.02.2019


* Fran oli nii keskendunud ja kõik tundus nii ebatõeline, üle ujutatud peegelduvast [[valgus]]est, mis pani pea ringi käima, et ta jõudis päris lähedale, enne kui taipas, mida näeb. Seni oli kõik piirdunud [[vorm]]i ja värviga. Siis muutus ere punane [[sall]]iks. Hall [[mantel]] ja valge [[ihu]] sulasid ühte [[lumi|lumega]], mis polnud siin nii puhas nagu mujal. Rongad nokkisid tüdruku nägu. Üks silm oli kadunud.
:Fran tundis tütarlapse ära, ehkki too oli moondunud, rüvetatud. Linnud olid tema lähenedes korraks eemale lennanud, aga tulid peagi tagasi, kui ta liikumatult seistes vaatama jäi. Äkki hakkas Fran kisendama, nii valjusti, et tundis [[kõri]] pingule tõmbuvat, ja käsi [[plaksutamine|plaksutama]], et linde taeva alla tiirutama saata. Ent ta ei suutnud paigast liikuda. (lk 25-26)
* [[Ann Cleeves]], "Ronkmust", tlk [[Karin Suursalu]], 2016


* [[Matus]]ed. Need olid kurvad. Väga kurvad. Ma ei tahaks nendest eriti meelsasti rääkida. Eret käis peale, et me Karoli ja Kareli ka sinna kaasa võtaksime. Minu arvates oli see loll tegu. Seda ma talle ka ütlesin, aga mu õde on [[põikpäisus|põikpäine]]. Ta pidas mulle pika kõne sellest, et meile kõigile on vajalik, et saaksime lahkunutega [[hüvastijätt|hüvasti jätta]] ja puha. Ei noh, kena küll. Aga mida kuradit sa jätad hüvasti näost valgete ja hingetute laipadega. Nemad ei ulata sulle ju kätt ega ütle, et "Sorry, me peame nüüd minema, oli kena elu meil koos ja puha". Nad ei tee midagi sellist. Ja ma ei tea isegi, kas nad olid näost valged või mitte. Ma ei tea, kas nende [[näod|näodki]] alles olid. [[Kirst]]e matustel ei avatud, nii et ma ei näinud oma ema, oma kallist venda Henrikut, Andrest ega vanaema mitte kunagi enam. Ja keegi ei kujuta ette, kui ütlemata palju see haiget tegi. (lk 25)
** [[Diana Leesalu]], "2 grammi hämaruseni", 2005

==Luule==

<poem>
Sinu [[matus]]t koos me peame nüüd kui [[pulm]]a,
kordap meilgi jagada su [[saatus]]t [[julm]]a.
Sinu laiba tõime [[must]]as [[tõld|pidutõllas]].
Don Ramon, ka meie [[lõpp]] on [[võllas]].
</poem>
* [[Heiti Talvik]], "Don Ramon" kogust "Palavik" (1934)


<poem>
Mind [[haud]]a saadab [[koer]]te koor 
ja minu laipagi ei pesta, 
kuid [[paju]]del on leinaloor, 
õrn [[kurbus]] jääb neis kauaks kestma.
</poem>
* [[Sergei Jessenin]], "*** Mind väsitand on kodunurk", tlk [[Artur Alliksaar]], rmt: "Luuletused", 1970, lk 39


[[Kategooria:Teemad]]
[[Kategooria:Definitsioonita artiklid]]