Nimi

Allikas: Vikitsitaadid
Redaktsioon seisuga 21. august 2021, kell 22:39 kasutajalt Pseudacorus (arutelu | kaastöö) (→‎Proosa)
Ja kuidas inimene igat elavat olendit nimetas, nõnda pidi selle nimi olema. 1 Mo 2:19
Christen Dalsgaard, "Jüütimaa neiu kirjutab udusele aknale oma kallima nime" (1852)

Nimi on keelemärk, mida kasutatakse ühe isendi eristamiseks omalaadsete seast.


  • Kulgetav kulg on nimetu kulg,
nimetatav nimi on nimetu nimi.
  • Nimi on ettekuulutus/märk.
  • Nomen est omen.
    • Sentents on levinud sel lühikesel kujul, kuid pärineb Vana-Rooma näitekirjaniku Plautuse näidendist "Pärslane" ("Persa"), kus ori Toxilus keelitab enda omanikku Dordalust ostma kallist orjatüdrukut nimega Lucris ("Tulu"), öeldes: "Nōmen atque ōmen quantīvīs iam est pretī" ("Nimi ja ennustus on väärt iga hinda").


Proosa

  • Keerati veel lehekülg edasi, tulid: Pavsoikahhi ja Vahtissi. "Noh, ma juba näen," ütles naine, "nähtavasti tema saatus on niisugune. Kui juba nii, siis las talle saab parem seesama nimi, mis isal. Isa oli Akaki, olgu ka poeg Akaki." Nõnda tekkiski Akaki Akakijevitš. Laps ristiti; selle toimingu juures hakkas ta nutma ja tegi säärase näo, nagu oleks ta ette aimanud, et temast saab titulaarnõunik.


  • Inglased olid kõik väga kõrgest soost, seetõttu nende vastaste imelikud nimed ei pannud neid ainult imestama, vaid tekitasid neis ka kahtlust.
"Aga me ei tea ikkagi," ütles lord Winter, kui kolm sõpra olid end esitlenud, "kes te olete. Sääraste nimede puhul me ei võitle. Need on ju karjuste nimed."
"Nagu te arvatavasti oletada võite, milord, on need varjunimed," lausus Athos.
"Seda enam soovime me teada tõelisi nimesid," vastas inglane.
"Ometi mängisite te meiega ilma meie nimesid teadmata," tähendas Athos, "ja võitsite meilt seejuures kaks hobust."
"See on tõsi, kuid me riskisime ainult oma pistoolidega; seekord me riskime oma verega. Mängitakse kõigiga, võideldakse aga ainult võrdsetega."


  • Kui õpetaja küsis, mis lapsele nimeks antakse, kostis üks neist võõrastest neitsidest:
"Maasikas."
"Kuidas te ütlesite," küsis õpetaja, "Mari, Madli või Maret?"
"Maasikas," anti teist korda vastuseks.
Lapse isa ja vaderid vahtisid imestades üksteisele silma, keegi ei teadnud, mis sellest asjast pidi arvama. Aga kirikuõpetaja ütles tõsise sõnaga:
"Ma palun, ärge tehke siin nalja, ütelge tõsiselt, mis lapsele nimeks saab, ehk ma ristin ta teilt küsimata ühe ristiinimese nimega."
Siis läksid ka neitsi palged vihatujus punasemaks, kui ta julge viisaka sõnaga kostis:
"Kes mulle tohib keelata ristitütrele tahtmist mööda lasta nime panna?"


  • Nüüd on aga toonekurg Kiirtel uuesti võõrsil käinud ja veel ühe ilusa poisi juurde toonud, mille üle vanemate ja vendade rõõm muidugi otsata on. Muret teeb ainult nime otsimine uuele elanikule. Harilikku, lihtsat nime, ehk jälle niisugust, mis Paunveres juba kunagi ette tulnud, ei pane Kiired oma lihasele lapsele iialgi; ennem jätavad nad ta hoopis ilma nimeta või ütlevad: See on jumala and nr. 3. Aga nime peab siiski saama, neid on ju ilmas nii lõpmata palju, vaja ainult otsida ja järele kaaluda. Ja kogu Kiire perekond kaalub järele. Papa Kiir on kolm uut kalendrit ostnud, mida tema teinepool Katarina Rosalie, kes veel voodis puhkab, hoolega sorib. Tema ise käib juba kolmandat päeva ümber ja arutab enese ette alatasa kõiksugu nimesid, nagu Adalbert, Albreht, Arved, Bruno, Benno, Bemhard, Elmar, Hugo, Kaspar, Ludvig... Aga ükski neist ei ole ikka see, mis ta peaks olema, ikka on seda või teist nime kuskil ja kunagi kuuldud; ja kui siiski mõni tema enese arust ehk nagu läheks, siis tõrjub abikaasa selle juba suurelt kaugelt tagasi ja hüüab põlgusega:
"Päh, Heinrich, see mõni nimi!" (lk 138)
  • "Ütelge mulle üks ilus poisslapse nimi!"
Ants Vipper, kes igat asja väga tõsiselt võtab ja kõiki on valmis aitama, siiski aga, kus vähegi võimalik, oma maitset läbi tahab viia, vaatab korra mõttes küsija poole ja vastab:
"Ilus poisslapse nimi... Kui juba, siis ikke eesti nimi. Veel ilusam on mõni vana eesti nimi, nagu Lembit, Kaupo, Vambola." Ta jääb imestades vait, sest Heinrich Georg Adniel vehkleb kätega ja taganeb seina poole nagu paharet risti eest.
"Misukest sa siis tahad?"
"Mitte neid, need mis nad on, need eesti nimed või!" vastab Kiir. Tal on väga hästi meeles, kuidas mamma tema venna Friedrich Viktor Ottomarile nime otsides papale lausa ära oli ütelnud, et: "Kõik muud, aga mitte eesti nime!" (lk 139)
  • Oskar Luts, "Kevade". Eesti Päevalehe raamat 2006


  • Sest aednikul on suur nõrkus nimede vastu; lill ilma nimeta on - kui väljenduda Platoni sõnadega - lill ilma metafüüsilise ideeta; ühesõnaga, tal pole siis õiget ja täisväärtuslikku reaalsust. Nimeta lill on umbrohi; ladinakeelse nimega lill on tõstetud nii-ütelda kutselisele tasemele. Kui teie peenral kasvab nõges, siis pistke ta juurde nimetahvlike "Urtica dioica", ja te hakkate teda austama; kobestate isegi pinnast tema ümber ja väetate teda tšiili salpeetriga.
    • Karel Čapek, "Aedniku aasta". Tõlkinud Lembit Remmelgas. Tallinn, Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus, 1964, Loomingu Raamatukogu nr 40/41, peatükk "Aedniku aprill".


  • "Doktor Johannes Faber Prahast, alias Hans Schmidt, alias Jan Kovar — või peaksin koguni ütlema Jehuda ben Esra? Missugune neist on su õige nimi?"
"Mis on nimi? Kas pole ka sinul, auväärne isa, praegu teine nimi kui see, millega sind on ristitud? Õpetatud mehed väänavad tihti oma nime, et see kõlaks ladinakeelselt. Ma olen oma nime lihtsalt ladina keelde tõlkinud. Kovar, Schmidt ja Faber on tõepoolest üks ja sama nimi, nagu sa isegi märkad, kui oskad ka slaavi keelt." (lk 9-10)


  • Kuid erinevused eilse ja tänase vahel kadusid, niipea kui ta neid lähemalt silmitses: ta harrastas meditsiini nagu ennegi, ja polnud mingit tähtsust, kas tema patsientideks olid kaltsakad või vürstid. Sebastian Theus oli väljamõeldud nimi, kuid tema õigus Zenoni nime kanda polnud sugugi rohkem selge. Non habet nomen proprium: ta kuulus inimeste hulka, kes ei lakka elu lõpuni imestamast, et neil on mingi nimi, nii nagu peeglist möödujale tundub imelik, et tal nägu, ja just selline nägu on.


  • [Albus Dumbledore:] Nimeta alati asju nende õige nimega. Hirm nime ees suurendab hirmu asja enda ees.
  • J. K. Rowling, "Harry Potter ja tarkade kivi". Tõlkinud Krista Kaer. Varrak 2000, lk 254


  • Nähtavasti oli hetk tulnud ajaloo pimedusest — kas Maie oli siis juba ajalugu? — ja ratsutas nüüd võimukalt nagu Tšingis-khaan Maie poole. — Aga miks oli ta seekord ilma saatjateta ja natuke kurb? — Maie hüppas teelt kõrvale.
Hüpates haaras ta instinktiivselt kaitsekilbi ja hakkas sellega Tšingis-khaani ees vehklema. Äkki oli ta sama jahmunud kui mõni minut tagasi. Kaitsekilbiks oli surnud Mimmi. Maie oli Tšingis-khaanile tahtnud enda teadmata näidata, kuidas ta saab Mimmist jagu. Halvustamisega. Madalaks tegemisega. Nii muutub ta ise võitmatuks. Ja see, et ta oli Mimmi suhtes ülekohtune, polnud praegusel juhul üldse tähtis. Praegu oli vaja halvustada. Võidelda. Esimese ettejuhtuva vahendiga. Ja ta ütles Mimmile, et too ei osanud pojale korralikku nimegi panna.
Mis nimi oli Igo, mida hakati suupärasemalt Iigoks venitama! (lk 6)


  • Tädi Salme ei saanud abielus üksnes maja, vaid ka kõige ilusama perekonnanime, mida ma lapsepõlves kuulsin: Stokeby - ja ta õppis, ikka sellessamas abielus, panema oma tütardele samuti õrnilusaid lillenimesid: Amarillis ja Daisy, mis mugandusid küll Illiks ning Teesiks. (lk 8)
  • Olin üllatunud, kui lugesin, et just isa lellepojad - muide, meil kodus "lelle" nimetust ei tarvitatud, meil olid "onu" ja "onupoeg" - kuulusid esimeste hulka, kes 1920. aastal eestistasid oma saksakeelse perekonnanime. Nagu kirjutab Elmar Elisto: nad võtsid uueks nimeks soome keelest Kalmisto. Põhja- ning Kesk-Eestis oli sõna "kalmisto" tol ajal veel tundmatu ja sai tuntuks alles hiljem kirjakeele kaudu, kuhu Tuglas selle lõunamurdest tõi. Nüüd neid ridu kirjutades kõrvetas mind üks ootamatu sööst: äkki on surma seosed minu jaoks saatuslikud? Sest kui juba suguvõsa võttis endale priitahtlikult säärase nime, siis peab meid surm ikka väga armastama. (lk 16)
  • Muidugi võib nimedele suvaliselt pookida üht-teist, mida annab pookida, aga teisalt on igas nimes pisike tõeseeme, mis otsib pakatamiseks vaid soodsat pinnast. (lk 23)

Luule

ma roostetasin siis kui suvi jõudis
ja vikat kõlksus nüriks vastu kive
mees järvel tõmbas lõõtsa nagu jõudis
ja ma ei suuda öelda tema nime

kuid sinu nime mäletan ma vihmas
ja vikerkaares mäletan ja jääs
see viskleb igas rattas igas rihmas
su sõnu peksleb pragunenud pääs


Vanasõnad

  • Aus nimi kallim kui kuld.
  • Heal lapsel mõnda (mitu) nime.
  • Igal nõmmel isenimi, igal marjal isemagu.
  • Kelle laps, selle nimi.
  • Kuidas nimi, nõnda vili.
  • Nimi ei riku meest, kui mees ise nime ei riku.
  • Nimi ei riku meest, olgu pada ehk pang.
  • Rublane nimi, kopikane amet.
  • Räägi meest, aga ära nimeta mehe nime!
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Kirjandus

Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Nimi&oldid=67256"