Raamat

Allikas: Vikitsitaadid
Redaktsioon seisuga 20. september 2021, kell 23:08 kasutajalt Pseudacorus (arutelu | kaastöö)
Tundideraamat 15. sajandi algusest
Adam Bernaert. Vanitas (u 1665)
David Teniers noorem. Kassikontsert. (17. saj)
Catherine M. Wood, "Vanad raamatud"


Artikkel vajab toimetamist. Oled oodatud seda parandama.

Raamat on kogum köidetud paberilehti, millele on trükitud sõnad ja pildid, või selle elektrooniline taaskehastus.

Piibel

Ja ma nägin troonil istuja paremas käes rullraamatut, täis
kirjutatud seest ja väljast, kinni pandud seitsme pitseriga.
2 Ma nägin võimsat inglit, kes suure häälega kuulutas:
"Kes on väärt avama seda raamatut ja lahti tegema selle pitsereid?"
3 Ning mitte ükski taevas ega maa peal ega maa all ei suutnud avada
raamatut ega vaadata sinna sisse.
4 Ma nutsin kibedasti, et kedagi ei leitud väärt olevat
avama seda raamatut ning vaatama sinna sisse.
5 Siis üks vanemaist ütles mulle: "Ära nuta! Ennäe, lõvi Juuda
suguharust, Taaveti juur, tema on võitnud, tema võib avada raamatu
ja selle seitse pitserit!"
6 Ja ma nägin trooni ja nelja olevuse ja vanemate keskel
seismas Talle, kes oli otsekui tapetud ning kellel oli seitse sarve ja
seitse silma - need on seitse Jumala vaimu, kes on läkitatud
kogu ilmamaale.
7 Ja ta tuli ning võttis raamatu troonil istuja paremast
käest.
8 Kui ta oli võtnud raamatu, siis need olevused ja need
kakskümmend neli vanemat heitsid maha Talle ette, igaühel oli
käes kannel ja kuldkausid täis suitsutusrohte - need on pühade
palved.
9 Ning nad laulsid uut laulu:
"Sina oled väärt võtma raamatu ning avama selle pitserid,
sest sina olid tapetud ning sina oled ostnud Jumalale oma verega
inimesi kõigist suguharudest ja keeltest ja rahvastest ja
paganahõimudest
10 ning oled nad teinud kuningriigiks ja preestreiks meie
Jumalale
ning nad hakkavad valitsema kuningatena üle ilmamaa."

Proosa

  • Kes tapab inimese, tapab jumalasarnase mõistusega olendi; aga see, kes hävitab hea raamatu, tapab mõistuse enda, tapab nagu eos Jumala enda võrdkuju.
    • John Milton. Areopagitica. Kõne Inglise parlamendile piiramata trükivabaduse kaitseks. Tõlkinud Henno Rajandi. Loomingu Raamatukogu 1987 nr 36, lk 8


  • Raamat on peegel, kui ahv sinna sisse vaatab, siis ei saa talle sealt ju apostel vastu vaadata.
    • Ein Buch ist ein Spiegel, aus dem kein Apostel herausgucken kann, wenn ein Affe hineinguckt.
    • Georg Lichtenberg, Sudelbücher Heft E (215)


  • On edevus arvata, et headest raamatutest ei ole mingit kasu; me kujutame endale ainult ette, et teistele ei ole Epiktetosest nii suurt kasu kui meile. (lk 12)
  • Kehvi kirjanikke tuleks tundma õppida e n n e, häid pärast nende raamatute lugemist, et andestada esimestele nende raamatuid, ja teisi nende raamatutele. (lk 38)


  • Õpetaja valib endale õpilase, aga raamat ei vali oma lugejaid, kes võivad olla pahelised või rumalad.
    • Jorge Luis Borges. "Raamatute kultusest". Tõlkinud Ruth Lias. Rmt: J. L Borges. Valik esseid. Vagabund 2000, lk 135-142


  • Müstikud kinnitavad, et ekstaasis ilmub neile ringkamber ja suur, katkematu tekstiga ringraamat, mis katab kogu ümbritsevat seina; aga nende tunnistused on kahtlased, nende sõnad segased. See ringikujuline raamat on Jumal. (lk 60)
  • Mulle ei tundu sugugi ebatõenäoline, et kuskil universumi riiulil on totaalne raamat. (lk 64)
    • J. L. Borges, "Paabeli raamatukogu". Rmt: "Hargnevate teede aed", tõlkinud Ott Ojamaa, Loomingu Raamatukogu 1972, nr 5/6


  • Hea raamat on nagu lõpmatusse avanev kuur, mille tagasein on ära kukkunud.


  • Tavil, kes armastas raamatuid nii, et ta neid suudles või nurka virutas, vihastades nende nagu inimeste peale, oli võimatu mõista pentsikut lõbu: kuulata lugemist teise suu läbi, võõra intonatsiooniga ja kindlatel kellaaegadel nagu ametiskäimine või töötegemine.




  • Kirjastuste avaldamisplaanides on näha varasemast suuremat ettevaatlikkust, üritatakse vältida riske ja nii ilmubki rohkem kindla keskmise peale tehtud raamatuid, mille seas on hulk natse ja nõidu.


  • "Film ja kino võivad Duhameli järgi olla küll kultuuri abivahendid, kuid mitte milgi juhul kultuuri loojad. Raadiosaates voolab kõik kiiresti mööda. Valjuhääldajast tulevaid helisid ei saa kuidagi talletada. Raadio peaks olema huvi ärataja küsimustele lähenemiseks ja nendesse süvenemiseks raamatu kaudu. Kuid psühholoogiliselt on arusaadav, et inimene kergelt omandatud teadmisega ka kergelt rahuldub ja vaevalt oma huvi raamatu abil süvendama hakkab. /---/
Kuid filmi ja raadio tõttu raamat on praegu juba võitlevas asendis. Raamatut ähvardab tõsine oht 40—50 aasta kestel muutuda ainult väikese, valitud kultuurse publiku vahendiks. Laiad hulgad taganevad mugavaile ja kergemaile tehnilistele uusleidudele. Need aga ei ole kultuuri loovad tegurid.
Sellepärast on ülim aeg astuda võitlusse raamatu eest. Reklaam ja moodne müügitehnika ei päästa olukorda. "Vaim päästetakse vaimuga. Kirjutus kirjutusega, Sõna tuleb rakendada sõna päästmiseks.""
  • T. Varend, "Raamatul sünge tulevik?", Eesti Noorus, 11/1938


  • Lugesin kõike. Sel ajal oli ju nii, et raamatuid ilmus täpselt nii palju, et jõudsid nad kõik mitu korda läbi lugeda. [Astrid] Lindgren oli kindlasti üks mu lemmikuid. Eesti kirjanikest oli see Silvia Rannamaa. "Silja, päikesekiir ja maailm" (autor Silvia Truu – Mõnikord) oli selline hästi helge raamat, mis on mul meeles. "Kadri" ja "Kasuema" (autor Silvia Rannamaa – Mõnikord) olid muidugi kõike muud kui helged. Aga see õpetas hindama seda, mis sinu elus kõik siiski oli. Lugesin ka läbi kõik suurte raamatud, mida sain kodust kätte. Eriti suviti, kui ei olnud eriti midagi teha.
Mäletan, et lugesin Prantsuse kunstniku Toulouse-Lautreci elulugu, kui olin nii seitsme-kaheksa-aastane. See oli tohutu põnev raamat, aga sa poleks seda muidu ette võtnud, kui sul oleks olnud teha midagi muud põnevat. Parasjagu siis järelikult ei olnud. [Erich Maria] Remarque'i [teoseid] sai loetud umbes kümneaastaselt. Mihkel Mutil oli üks tore raamat "Französisch", mis rääkis tõusiklikkusest ühiskonnas. Kõike sai loetud, ka Nõukogude lastekirjandust. Meile oli maale nurka vedelema jäänud 1950ndatel välja antud Stalini-aegset lastekirjandust: "Vasjok Trubatšov ja sõbrad" – Ukraina partisanidest, "Paradiisilapsed" – Ameerika laste raskest elust ja nii edasi. See oli ka omamoodi huvitav lektüür, kuigi sellesse sai juba tollal allikakriitiliselt suhtutud.



  • Aga veelgi enam – vaadates lugemas või kirjutamas inimest, kes on täiel määral iseendaks saanud nagu Marju Lepajõe, võiks ehk tasapisi hakata tunnetama seda, kuidas koos temaga kõnelevad need tekstid, millega ta on end ümbritsenud – raamatud kõnelevad omavahel riiulites, see on ju täitsa kindel, eriti kui nad on nõnda hoolikalt valitud ja üksteisega seosesse paigutatud, nagu nad Lepajõe kodus olid, neile on isegi antud aega üksteisega harjuda, enne kui neid loetakse, "tõmmata", teiste teostega sidemeid luua.
  • Täna õhtul mul und ei tule ja raamatu võlu - oo, niiske trükivärvi, värske paberi ja aimatavalt kivisöe järele lõhnav, mistap tossutavaid vedureid, jumalagajätte meenutav uhiuus raamat -, ka raamatu võlu ei juhi mõtteid kõrvale minust endast... (lk 24)
    • Colette, "Vagabund", tlk Helva Payet, 2010


  • Teadmiste omandamine raamatutest annab teistsuguse kogemuse kui internet. Lugemine on suhteliselt aeganõudev ning et seda protsessi lihtsustada, on stiil oluline. Kuna ei ole võimalik lugeda kõiki raamatuid mingil teemal, veel vähem üldse kõiki raamatuid, või süstematiseerida lihtsalt kõike, mida on loetud, asetab raamatutest õppimine rõhu kontseptuaalsele mõtlemisele – võimele ära tunda võrreldavaid andmeid ja sündmusi ning projitseerida mustreid tulevikku. Ja stiil viib lugeja suhtesse autori või teemaga, kinnistades ainet ja esteetikat.
    • Henry Kissinger, "Maailmakord: mõtisklusi rahvaste iseloomust ja ajaloo kulust" (World Order, 2014), tõlkinud Elle Vaht, Tallinn, 2017, lk 315


  • "Kallis laps!" ütles vana heasüdamlik valvuritädi. "Koeraga raamatukogusse ei tulda! Siin on vaikuse riik! Siin on raamatute riik!" (lk 30-31)
  • Nüüd pani Une-Mati oma mütsi tagurpidi pähe, nii et ta jälle nähtavaks muutus, ning nad hakkasid Matiga raamatukogu uudistama. Siin oli veel vaiksem ja veel salapärasem kui Toomemäe pargis. Aina riiulid — maast laeni, otsast otsani raamatuid täis. Raamaturiiulid jagasid kõrged ruumid kitsasteks koridorideks.
Raamatuid oli siin tohutult, lihtsalt uskumatult palju!
"Musttuhat!" ütles Une-Mati.
"Valgetuhat!" ütles Päris-Mati.
"See on justkui raamatute tänav!" arvas Une-Mati.
"See on raamatute linn!" imetles Mati.
"Valvuritädil oli õigus," ütles Une-Mati. "See on raamatute riik!" (lk 31)
  • Dagmar Normet, "Une-Mati, Päris-Mati ja Tups", Tallinn: Eesti Raamat, 1979


Luule

Nõnda loeme sügisõhtul pikal,
loeme õhinaga mõlemad,
ja me teoste kangelased ikka
külla meie juurde tulevad.

Väljas vihma loobib muudik raju,
hullab raagund õunapuude seas.
Meie juurest sügiski on hajund,
meil on raamatuga väga hea.

  • Ilmi Kolla, "Õhtud raamatuga", rmt: "Kõik mu laulud", 2009, lk 26-27

Allikata tsitaadid

  • Tuhanded... suudlevad raamatu kaant, vaatamata iial sisse.
  • Raamatutega on lugu nagu piigadega: kõige paremad ja väärikamad jäävad sageli kõige kauemini istuma. Kuid lõpuks tuleb siiski keegi, kes tunneb nad ära ja toob valguse kätte.


See raamat – kui ma ütskõrd ärä koole –
jääp minust pallu kavvemb elämä.


Vanasõnad

  • Iga kord, kui avad raamatu, õpid paratamatult midagi juurde.
  • Hoidku Jumal mind nende eest, kes on lugenud vaid ühte raamatut.
  • Heast raamatust tehtud lühendus on igal juhul kehv lühendus.
  • Sellel, kes raamatu välja laenab, tuleks üks käsi maha raiuda. Sellel, kes raamatu tagasi viib, tuleks mõlemad käed maha raiuda.


Välislingid

Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Raamat&oldid=69187"