Sinine

Sinine on spektrivärvus rohelise ja violetse vahel, taeva ja vee värv.

Piibel

Ja nad laotagu ohvrileibade lauale sinine riie ja pangu selle peale vaagnad ja kausid, kannud ja joogiohvri peekrid; ka alaline leib olgu selle peal!
- Neljas Moosese raamat, 4. peatükk, 7. salm

...kujutlege don Quijotet kaheksateistkümneaastasena, don Quijotet ilma raudrüü, rõngassärgi ja reieturvisteta, don Quijotet villases vammuses, mille sinine värv oli omandanud veinipära ja taevassinise vahepealse tabamatu värvingu.
- Alexandre Dumas vanem, "Kolm musketäri", 1. peatükk. Tõlkinud Tatjana Hallap.

Oktoobris, kui Niiluse veed kogu Egiptuse üle ujutavad, on see madu vetesinist värvi, veebruaris aga, kui jõeorg kattub kevadise taimestikuga, on ta roheline, sinine triip piki selga ja suur hulk siniseid soonekesi peas, - need on deltat läbivad kanalid. Märtsis muutub sinine triip kitsamaks ja mao nahk sillerdab päikese paistel valmivate viljade kullast. Juuni algul, põua ja tolmu käes, paistab Niilus vaevalt märgatava sinise triibukesena mao kehal, mida katab hall tolmukord nagu leinaloor.
- Bolesław Prus, "Vaarao". Tõlkinud Paul Viiding. 2. trükk, Tallinn: Kunst, 1997, lk 8

Kui kesktalvel külm õige pakaseks läheb, raputab vangistatud Peipsi oma ahelaid. Ta tummast, jää kütke all vaikivast põuest kõlavad suurtüki-sarnased paugud ja mõõtmata lumelagedal tulevad sinised viirud nähtavale — sinav vesi paistab rannas olevale vaatajale silma, esiti lai kraavisarnane, läheb aga kaugemale jõudes ikka kitsamaks ja kaob viimaks kui sinine niit, kui juuksekarv halli taevalaotuse sisse ära.
- Juhan Liiv, "Peipsi peal"

Jah, see Ramilda oleks nagu pilt, mis ta nägi näitusel: tühi liivakõrb helendavalt punase taeva all ja kuski pleegivad valged luud — muud ei midagi. Või see teine pilt: pikk, pisut kookus üksik puu, lehetops ladvas, kummardub madalate põõsaste üle. Aga kõrgel ülal keerleb kotkas ja vahib alla põõsastikku, nagu peaks seal midagi olema. Taevas sinine-sinine. Niisugune on Ramilda ja sellepärast ei tule Indrekul kunagi mõttesse, on tal särk seljas või missugune see on.
- A. H. Tammsaare, "Tõde ja õigus" II, 32. peatükk

Või nagu rändaja põlgab sirget tolmust maanteed ja sellele eelistab rohtunud metsarada, nii on minulegi ürikute tolmust armsam legendide sinine udu. lk 7
Siis laotas Elisabeth, läbi pisarate naeratades, oma poja õlgadele helesinise mantli ja andis talle kaasa oma õnnistuse. (lk 67)
- Karl Ristikivi, "Põlev lipp". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1961

See oli seitsme või kaheksa aastane, kõhn ja kahvatu jumega, mille tõttu ta tumedad silmad näisid veelgi suuremad kitsas näos. Puhas helesinine kleit laskis aimata, et ta pidi olema värvali tütar, kellele midagi ei maksnud ka kulunud ürpi korraks värvipatta heita.
- Karl Ristikivi, "Mõrsjalinik". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1965, lk 10-11

Silmapiiril on meri indigosinine. Kalda juures, kus minu vaadet raamivad kühmuliste kollaste kaljurahnude kerkivad lasud, on heledam roheline vööt, jäine ja puhas, vähem kiirgav, pigemini tuunjas kui läbipaistev. Me oleme Põhjas, ja särav päikesepaiste ei tungi oma kiirtega mereveest läbi. Seal, kus vagur vesi kaljusid noolib, on veepinnal ikka veel värvi näha. Pilvitu taevas on väga kahvatu indigosinise silmapiiri ligidal, millele ta joonistab õrnu hõbedasi triipe. Seniidi ligidal saab taevas värelevat sinist värvi juurde. Aga taevas on külm, isegi päike on külm.
- Iris Murdoch, "Meri, meri". Tõlkinud Vilma Jürisalu. Varrak 1996, lk 8

Sinine on lihtsalt kõige ilusam, kõige tõsisem, kõige sügavam värv. Üks sinine on minu jaoks ülipidulik: sügav-sügav sinine. Sinine peab pildis olema, muidu ma ei tunne, et pildi maalimine oleks õigustatud. Pilte saan siis teha, kui olen ääreni täis tõsine ja see tahab välja tulla, ei taha enam sees püsida. Vahel, kui ma saan kõige sinisema pildi, siis ma olen hetkeks rahul. Mida tõsisem, seda sinisem.
Sinisel ei ole maitset. Ta on sügava sisuga.
- Lola Liivat, intervjuu: Kaire Nurk, Lola Liivat: maalimine on kannatustegevus. Kunst.ee 1/2000

Täis roosat eha sinine terrass,
kus punast tülli laotand akendelle
ning purpurrätiku mu õlgadelle
päev loojenev, nii kaunilt kustumas.

Marie Under, "Sinine terrass", rmt: M. Under, "Lauluga ristitud". Koostanud Karl Muru. Tänapäev 2006, lk 41

Unes avavad enese lõpmatud taevaste pooled
ja üle Su helendab kaugete päikeste mäng,
aga sinine ruumide sügavus on sinu säng.

Ma arvasin nõnda, et meri
on alati sinine
ja et varjatud kullateri
täis on viimne kui inime.