Tuul
Tuul on looduslikel põhjustel Maa pinna suhtes horisontaalselt liikuv õhk.
Piibel
Ta sõitis keerubi peal ja lendas
ning teda nähti tuule tiibadel.
- Teine Saamueli raamat, peatükk 22, salm 11
Ainult tuuleõhk on inimlapsed,
paljas vale on mehepojad;
kaalule pandult on nemad kõik
ühtekokku kergemad kui tuuleõhk.
- Psalmid, laul 62, salm 10
- Psalmid, laul 144, salm 4
Tuul puhub lõuna poole
ja keerutab põhja poole;
keereldes, keerutades puhub tuul
ja alustab taas oma ringkäiku.
- Koguja raamat, peatükk 1, salm 6
- Ei ole inimene tuule valitseja, et ta tuult võiks peatada, ja kellelgi pole meelevalda surmapäeva üle; sõjast ei ole pääsu ja ülekohus ei päästa seda, kes ülekohut teeb.
- Koguja raamat, peatükk 8, salm 8
- Tuul puhub, kuhu ta tahab, ja sa kuuled ta häält, kuid ei tea, kust ta tuleb ja kuhu läheb. Niisamuti on kõigiga, kes on sündinud Vaimust.
- Johannese evangeelium, peatükk 3, salm 8
Proosa
- "Aga kui mina, tuul, nüüd tõesti seisma jääksin, ehk mind siis ei olekski enam!" Ja külm värin käis tuulel üle keha: ehk mind siis ei olekski! See oleks ju minu ots! Mis tuul see oleks, mis seisab — ei, tuul ei mõista enam mõteldagi. Ehk kes istub ja magab?
- Samal ajal, kui medõde läheb Meeste Maja viimases osakonnas läbi suurte tühjade magamistubade ja paneb päevalambid põlema, viskub ta öösse ainsa sooviga, et lõpuks ometi miski teda kannaks, käsi või tuul, et miski hoiaks teda siin maailmas alles, ent ta on kõigest üks ülepeakaela langev pamp, mis pöörleb mõned korrad õhus, enne kui veereb üle maailma ääre, prantsatab vastu maad ja puruneb. (lk 8)
- Vahel tundub mulle, et Marion on Jimi moodi, neil on sarnane kõnnak. Lohakad, välkkiired ja veidi kramplikud sammud, äkiline rõõm, mis läbib keha nagu tuul. See tuul sunnib Marioni maailmast läbi jooksma ja Jimi alati edasi minema, mitte kuhugi pidama jääma, mitte kunagi end mugavalt sisse seadma. (lk 20-21)
- Sara Stridsberg, "Armastuse gravitatsioon", tlk Maarja Aaloe, 2017
- Just nagu selleks, et tema viimaseid sõnu rõhutada, ulgus jälle terrassi kohal tormituul. See undas õõnsalt ja visalt tõusvas joones, kulmineerudes talutavuse piiril, et siis järsku katkeda, nagu oleks pillikeel kääridega läbi lõigatud, jättes endast maha õudse tühjuse, mis mõjus kokkukogunenud naistele masendavalt. (lk 11)
- Järsku kostis maja tagant ulgumist; kõik ragises, praksus ja paukus, nagu hoitaks seal vangis märatsevat koletist ja aheldatud jõud oleksid valla pääsenud võimsa mühinaga, mis paiskus üle katuse ja viskus üle mäe; puhkes torm, lehed, seelikud, juuksed keerlesid tuules. Terrassil viibiv grupp oleks äärepealt minema pühitud, naisi tabas talvepakane, nii et nad värisesid ja lõdisesid. Ulgumine paisus kurdistavaks ja muutus siis just nagu õõnsaks naeruks. Siis lõppes see järsku, tuul vaibus ja külm andis järele.
- Kõik vaatasid kohkunult ringi, peaaegu kõik pöörasid pilgu Emilyle. Tema silmadesse oli ilmunud väljendamatu igatsus. Ta seisis, käed välja sirutatud, nagu oleks ta tahtnud tuult püüda ja tagasi kutsuda.
- "Mis see oli?" küsisid Virginia ja Ernst otsekui ühest suust ja vaatasid suuril silmil teineteisele otsa.
- "Mis see Emily arvates oli?" küsis Karen, naeratades nagu sibüll.
- Emily ei vastanud.
- "Eks ta arvab, et see oli Heathcliff," vastas Anne õe eest. "Ta näeb nii välja, nagu oleks ta Heathcliffi kohanud. Heathcliff on tema hing, Emily teine mina, ta on rohkem Emily kui Emily ise. Emily on seda öelnud." (lk 37)
- Enel Melberg, "Üheteistkümnes päev", tlk Anu Saluäär ja Mari Tuulik, 1998
Luule
- Jaan Kaplinski, "* Maja on tuule pääl" kogust "Tule tagasi helmemänd" (1984)
Tuult on aknal ja õues
tuult on peas ja põues
tuul on täna nii suur
tuult on elus ja luules
puud need seisavad tuules
maast aga hoiab juur
- Jaan Kaplinski, "* Tuult on aknal ja õues" kogust "Tule tagasi helmemänd"
- Doris Kareva. "Sääl kus inimese käsi". - "Armuaeg". Tallinn, Eesti Raamat 1991
Ees on tormide aeg. Jälle rappuvad juured,
väiksed kistakse maast, maha murtakse suured.
- Hando Runnel "Jälle"
Tõmbtuul! o tõmbtuul!
Oleme tormide teele rajanud maja.
Pagiseb, hulvab ja vilistab üle raja
tõmbtuul, o tõmbtuul!
/---/
Tõmbtuul, suur tõmbtuul!
Sajandi ühe läänest itta vuhised,
hirmsa jõuga idast läände nüüd tuhised,
tõmbtuul, o tõmbtuul!
- Henrik Visnapuu, "Tõmbtuul" (1927)
Kuldkollane on park, kuldkoldseid puistab lehti
tuul, kuldseid liblikaid me pääle.
Kuldkollane on tee, koldkuldseid puistab lehti
tuul teele. Kas nüüd kurale, või hääle?
- Henrik Visnapuu, "Kuues kiri Ingile. Kuldkollane laul", 1919
- Liivi rahvalaul, tõlkinud Mart Pukits
Elu enam on modern,
kui siit linna poole astu:
segib, sagib, tuleb vastu
nääpsukesi meremehi,
mütsi ees kel tähed, tärn.
Aga püksid, issand, püksid,
nood vist mahutavad üksi
pooled Peipsi järve tuuled!
Olgu mereratsaväel
tuulterikas kevadpäev!
- August Alle, "Agul II", rmt: "August Alle. Väike Luuleraamat", 1964, lk 68-71
Vanasõnad
- Kes teab, mitu tuult jalgade all.
- Kes tuult külvab, tormi lõikab.
- Kuhu tuul tuiskab, sinna hange ajab.
- Kust tuul, sealt meel.
- Loodetuul on taeva luud.
- Mida enam tuult, seda enam tuld.
- Mida vaiksem tuul, seda lähem torm.
- Mine tuult kinni püüdma.
- Mis mõisa viiakse, satub kui tuulde.
- Parem kooruke huule käes kui kakuke tuule käes.
- Tuul ja meel pööravad ruttu.
- Tuul kosutab kanapoja, vihaleht lapse noore.
- Tuul on teise inimise abi.
- Tuul toob tervista, pilved pikka igada.
- Tuul toonud, vesi viinud.
- Tuulest ei või elada.
- Ära kõnele tuule poole!
- Õde sooja saunaleili, vend on vilu põhjatuuli.
- "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929
