Adrienne Rich

Allikas: Vikitsitaadid
Adrienne Rich, 1980.

Adrienne Rich (16. mai 1929, Baltimore, Marylandi osariik, USA - 27. märts 2012, Santa Cruz, California osariik, USA) oli USA luuletaja.

Luule[muuda]

Lugenud läbi müütide raamatu,
laadinud fotoaparaadi,
kontrollinud noatera teravust,
panin selga
mustast kummist kaitserüü
absurdsed lestad
sünge ja kohmaka maski.
Mul tuleb seda teha
mitte nagu Cousteau'l oma
usina kaaskonna seltsis
päikeseküllasel kuunaril,
vaid siin üksi.
...
See on see koht.
ja mina olen siin, näkineid, kelle tume juus
voogab must, näkkmees kaitserüüs
Me tiirleme vaikides
ümber vraki
me sukeldume trümmi.
Mina olen see neid; mina olen see mees
kelle käilakuju magab päranisilmi
kelle rindu veel ikka rusub rõhk
kelle hõbene, vaskine, kullane kraam lamab
ähmaselt vaatides
poollitsutuna ja roiskuma jäetult
me oleme pooleldi hävitet instrumendid
mis kunagi pidasid kurssi
veest lagunud palk
rikkis kompass

Me oleme, ma olen, sa oled
oma arguse või siis vapruse poolest
see, kes leidis meie tee
tagasi siia paika
kandes nuga, fotoaparaati
ja raamatut müütidest,
milles me nime ei leidu.

  • Adrienne Rich, "Laskumine vrakki" (1972), tlk Doris Kareva, rmt: "Ameerika luule antoloogia", 2008


Põikpäine, püsiv oma patus,
  mitte "nagu kõik mehed",
  kuid rohkem kui enamik,

istud sa siin üleval päiksetõusus,
  sinu öös
  on vaid kolm

tundi pimedust. Sa oled
  üksi nagu vana kuningas
  oma kuldvalge habemega,

kui suvel laevad
  seilavad ära, kangelased
  lahkuvad lauldes

teistele maadele. Vaid
  talveajal,
  jäässe mattunult,

välgub su kuningriik
  virmaliste valguses
  ja mesilased näevad und

oma tarudes, noored
  mehed nagu mesilased
  kogunevad sinu ümber,

sest teisi pole,
  meenutades samuti mõningase
  kahetseva hellusega,

et oled nende kuningas.


Võin ma kergekäeliselt öelda,
muidugi tunnen sind nüüdseks,
sa pole enam mu kaasohver,
mu päevikute lugeja, mu
väljakasvanud kleitide pärija,
mu luuletusi ja sõimu kuulav kõrv?
Tean ma sind paremini
kui toda sinisilmset võõrast,
enesekeskset nagu ma ise,
kes süvenenult kudus või magas
kolmanda klassi talvereisil?
Ninapidi koos terve öö,
tema unenäod ja niutsatused
segamini minu omadega,
magades, kuid mitte unes,
mootori taga, mis puurib end
sünkjasse Saksamaasse,
tema silmad, suu, pea
koidikust taastatud,
kui noogutasime hüvastijätuks.
Tema tunneksin ära
aastaid hiljem veel, ükskõik kus.


Oleks mul vaid lein,
kõigi nende pisarate vääriline!

Mu rinnas pole ühtki nuuksatust.
Kuivasüdameline kui Peer Gynt,
koorin ma, olemata kangelane,
pelgalt kokk.

Nutmine oli kord töö, kui
mul oli selleks põhjust.
Kõndides tundsin, et mu silmad on kui haavad,
hellad mu peas,
nõnda, mõtlesin, põrnitsevad hullunud.
Koera või kassi pilk, kõrbenud mu ajju -
ent kõik, mis jäi,
ummistas mu kopse nagu sudu.

Need vanad pisarad hakkekausis.


Sellesse vanasse kaevu
on langenud millised lehed,
millised õunasüdamed,
millised paberitükid!
Vana prügivaat.
Novembris ei tule kedagi.

Kuid mina tulen, püüdes
hingata toda sõna
kaevu kõrva,
mis paneks lehed üles lendama
nagu rohelise joa,
riietama paljast puud,
terveid õunu okstele hüppama,
tükke kirjalaevastikena
purjetama mu kätesse.


Olen öelnud: ma ei peaks iialgi
ei kassi, ei koera,
ei lindu -
peamiselt, kuna
parema meelega armastaksin võrdväärseid.
Täna, pöördudes
oma mõistuse udus,
teadsin, et mida ma tõesti
majas taluda ei suudaks,
oleks naine,
kelle pea on täis udu,
kel on verdlaskvad küüned
ja linnu närvid
ja koera õudusunenäod.


Valge valguse nähvakad
ääristavad järjekordset rahepilve -
terve see sööst
purskub meile näkku,
puristades nagu surnud iileks,
mida praetakse restil:
Ja linnud hulluvad
kartetšiga kõmmutatuna,
kui päike särab
veerandis taevast
ja vikerkaar
laseb valla oma tohutu lipu -
õlise, vaieldamatu -
üle veiste kotiriidega kaetud
selgade nende kuningriigis.