Age Oks

Age Oks autogrammitunnis Estonia talveaias 11. septembril 2013

Age Oks (artistinimega ka Agnes Oaks; sündinud 29. mail 1970 Vändras) on eesti baleriin.

• Mul endal on olnud sellega selline story, et Inglismaal üks naine tuli piletikassasse pärast etendust ja ütles, et ei ole aus, te petate publikut - see ei olnud Age Oks, kes tantsis musta ja valget luike. Ta oli veendunud, et must luik ei ole mina. See oli minu jaoks parim kompliment üldse, mis saab olla. Need peavadki olema hästi erinevad rollid.
  • Age Oks: baleriini elukutse on pidev kriitika, autasuks etendus. ERR, 28. detsember 2017

"Liblikalend"

Age Oks, "Liblikalend: tants läbi elu". Pilgrim, 2020.

• Ballett on väga peen ja raske ala, kus tuleb ühtpidi end pidevalt füüsiliselt piitsutada ja samas olla suuteline tundma rõõmu esinemisest, osata üleni anduda puhtale tantsule, et kinkida end publikule. Saades vastu midagi sellist, mida on raske sõnadesse panna. (lk 17)
• Vanasti oli üksnes klassika ja neoklassika, mis oli justkui esimese natuke vabam vorm, aga nüüdseks on kaasaegne klassikaline tants oma arengus läbi teinud tohutu hüppe või evolutsiooni. Mida kõike üks baleriin haarama peab, on nii ekstreemne! (lk 65)
• Enesedistsipliin, mõistus, tahtejõud ja kirg on olulised. Tantsijale peab meeldima ennast tagant sundida, peaaegu piinata, tundes, et see on omamoodi nauding, et see pakub sulle midagi. Kasvõi selleks, et iga päev treeningtundi minna. Mõni päev pole kohe üldse tahtmist, aga ikkagi võtad end kokku ja lähed kohale. Algus on nii raske, keha veel tihtipeale kange - ja et ennast üldse käima saada, see tundub nii piinarikas. Aga kui sa oled selle läbi teinud ja ennast ületanud, koged rahulolu, tunned end hästi: oli ikka vajalik see enesepiinamine! Lisaks tugevale tahtejõule nõuab see ka vastupidavust ja tervist. Kutsumus on see, mis kaasa tõmbab ja mille nimel oled valmis täielikult pühenduma. Aga jälje jätavad üksnes need, kes end publiku hinge tantsivad. (lk 66)
• Ballett on üks komplekssemaid liikumise viise. Klassikalise tantsu tehnika on keha jaoks ebaloomulik ja mõjub kaunilt üksnes siis, kui ta näib loomulik - see on nii kummaline. Kuidas selleni jõuda, ongi omaette kunst. (lk 68)
• Mina näiteks jäin kaasaegsest tantsust kauemaks eemale, kuna esialgu nähti mind kui puhtalt klassikalist baleriini. Kahju, sest kaasaegse tantsu kogemus oleks võinud rikastada või mind teistmoodi edasi arendada ka klassikalise tantsijana. (lk 69)
• Ma olin oma karjääri alguses väga tagasihoidlik. Mul puudus loomupärane julgus emotsionaalseks avatuseks. Avanemine artistina võttis aega. Mus endas olid küll kõik tunded olemas, aga minu emotsionaalne väljendus ei jõudnud vaatajani. Ja ma elasin alguses seda väga üle, kui repetiitor või loominguline juht ütlesid, et tehniliselt on kõik väga hästi, aga tunderikkusest jääb puudu. Arusaamatus - kuidas see saab võimalik olla, kui ma sisimas ise kõiki tundeid tundsin? - haavas valusalt. (lk 80)
• Baleriinina sõltud sa partnerist väga palju. Ma ei kujuta ette, kui raske võib olla tantsida mõnd sügavat rolli koos inimesega, kellega sa tegelikult ei klapi. Kõrgmeisterlikkuse korral on see küll teostatav, aga kui mittenauditav see võib olla! Väga oluline on teineteise liikumise tunnetus, ühise hingamise harmoonia - ja samuti hingeline mõistmine. (lk 109)
• Tihti tuli tantsida välitingimustes, näiteks "Luikede järve" Versailles' lossipargis, kus meile ehitati lava ühele tiigile. Esimene vaatus möödus sujuvalt. Mida hämaramaks aga läks, seda niiskemaks ja libedamaks lava muutus, kolmanda vaatuse ajal oli juba kottpime. Prožektorid olid pimestavatena suunatud meile otse näkku, olime nagu silmitsi maanduva lennukiga. Neljandaks vaatuseks oli lava juba nii niiskeks muutunud, et kõik baleriinid üksteise järel libisesid ja kukkusid. Publik oli muidugi omajagu kohkunud. Sellegipoolest oli atmosfäär eriline, unikaalne etendus jäi vist kõigile meelde. (lk 114)
• Lahkuda tuleb siis, kui oled oma tippvormis. Tantsijakarjäär on võrdlemisi lühike. Just siis, kui tunned, et artistina oled küpsenud, hakkab keha märku andma füüsilise vormi peatsest hääbumisest. Loomulikult on iga tantsija puhul ajastus individuaalne ja mõneti äratundmise küsimus. Samas pole mul kunagi olnud sellist tunnet, et nüüd olengi kuskile pärale jõudnud, et rahulikult kulgeda - ikka tajusin, kuhu veel edasi püüelda... (lk 127)
• Tants on puhas tundeväljendus. Ennekõike saab see alguse emotsioonidest ja muusikast, mis puudutab hinge ja lööb selle helisema. (lk 137)
• Oleksin võinud ju artistinimeks võtta oma ema neiupõlvenime Trofimova. Mitte et see minust paremat tantsijat oleks teinud, aga karjääri seisukohalt oleks ehk nimi Agnes Trofimova veidi tuult tiibadesse andnud. Omal ajal muutsid paljud lääne tantsijad oma nimesid venelikumaks, et vene balleti staatuse toel rohkem esile tõusta. (lk 148)