Albert Kivikas

Albert Kivikas 1930. aastatel

Albert Kivikas (18. jaanuar 1898, Suure-Jaani – 19. mai 1978, Lund) oli eesti futurist, kirjanik ja ajakirjanik, kes on tänapäeval tuntud eelkõige Vabadussõja-teemalise romaani "Nimed marmortahvlil" autorina.

"Ohverdet konn"

Albert Kivikas, Erni Hiir, "Ohverdet konn", sisu: Erni Hiir, "Esimene uri", "Armluul", "Järelkaja"; Albert Kivikas, "Kantselei", "Sinfoonia", "Rattasõit"; Tartu: Odamees, 1919

"Lendavad sead"

Albert Kivikas, "Lendavad sead", Tartu, 1919. Trükitud A. Le Coq'i õllevabriku pudelisiltide poognatele.

"Nimed marmortahvlil I"

• "Mis on kodanlus ja mis on tööliskond?" jätkas õpetaja. "See on ainult halb ja kunstlik fiktsioon. Ei ole midagi nii kitsalt piiratud kodanlust ega tööliskonda, vaid on üksainus rahvas, mis koosneb rikkamaist ja vaesemaist."

"Nonoh!" hüüdsid Käämer ja Viires kui ühest suust.

"Iga tööline on küps kodanlaseks, pange seda tähele," pöördus õpetaja hüüdjate poole, "iga töölise suurim unistus on hästisöönud buržui! Andke töölisele natuke varandust, kohe on ta kodanlikum kui kodanlane ise ega taha enam mingist klassivõitlusest buržuaasia vastu teadagi!" (1. jagu, 3. ptk, lk 36)

• "Nimed marmortahvlil I-II", Tallinn: Leksiko, 2003

"Nimed marmortahvlil III"

• Riid, kui see põhimõttelisele alusele jääb, on hea demokraatia tunnus.

Tema kohta

• On vaimuvaeste epigoonide aeg.

Balder-Tomasbergid, Oskar Kallised, Tuuled — need surevad, aga löövad lõkkele Erni Hiired, Albert Kivikased, Agnes Kautsid ning musttuhat teisi „Uudismaalt”, „Ohverdatud konnadelt” ning teisist sarnasist prügihunnikuist, mis katnud me tänavaid nii tihedalt. See on rohutirtsude parv, nii hädaohtlik viljakehval ajal. See on vaimlise reaktsiooni järelkaja: võita kõik kergelt ja lihtsalt, kõike üleoleva skepsisega, selle juures järele aimates eelkäijaid. Kõik on Herman Mutrad-Bramaputrad, kes kirjutavad maha Suitsisid, Visnapuid, Underid sarnase kerguse ja lihtsusega, et lust vaadata. Ning võtavad poose: mina, Herman Mutra-Bramaputra, olen tunnistamata geenius, sest mind ei sallita kusagil, mind ei trükita kusagil.

Kuid miks ei trükita! „Odamees-naljamees” ostab kokku makulatuuri ja laseb lendu kõik need sead, kelle vallatud seakarjased talu niidult ära kaotanud. (lk 89)

• Ning autorid, tüsedad maapoisid, kes käivad talvel linnas koolis, aga suvel maal isa juures seakarjas, jalutavad seletatud ilmega, nagu oleksid kakskümmend kaheksa Ameerikat äkki üles leidnud.

[---] Jookske kokku ja vaadake, see on Albert Kivikas, see on Erni Hiir, see on Herman Mutra-Bramaputra. Täna läheb ta Mart Karuse nime all Landeswehri vastu sõtta, vaenlase suurtükikuul lööb ta segi, „Odamees-naljamees” leinab sügavas kurbuses „Postimehe” viimasel leheküljel, teine naljamees pühendab talle, lootust-äratavalle kirjanikule, hardaid lahkumissõnu, aga homme on ta juba väljas jalutamas Albert Kivikase nime all! (lk 89–91)

• August Gailit, "Suine melankoolia", rmt: "Klounid ja faunid", Tallinn: Varrak, 2011 (esmatrükk: Odamehe kirjastus Tartus 1919)