Boston

Proosa

• Nagu paljud Iiri päritolu Ameerika perekonnad, saime meiegi alguse näljahädadest, mis laastasid Iirimaad möödunud sajandi keskpaigas. Tuhanded inimesed surid. Tuhanded teised, kes olid nooremad ja tugevamad ja kel rohkem vedas, emigreerusid Ühendriikidesse, neist omakorda rändas suur osa Bostoni linna ja tagamaadele. Olen lugenud, et ülesõidutasu koos toiduga oli umbes kakskümmend dollarit ning et reis võttis mõnikord suisa kaks kuud. Ülerahvastuse, haiguste ning viletsate ja rusuvate tingimuste tõttu suri vast ehk iga kümnes reisija. Iiri sisserändaja pidi olema sitke ja tal pidi olema õnne, et jõuda lõpuks Ameerika pinnale. (lk 5)
• Selleks ajaks, kui temast sai hilisteismeline, oli mu isa innukas amatöörist asjatundja Bostoni ajaloo alal ning juhtis isegi giidituure, kus ise loenguid pidas. Mäletan oma lapseeast ja tüdrukupõlvest, et harva möödus mõni väljasõit Bostonisse või lähikonda ilma jutustuseta ajalooliste nimede, kuupäevade ja sündmuste teemal, mis esitati informatiivses, kuid ühtlasi imeliselt huvitavas ja haaravas stiilis. Ta äratas ajaloo taas ellu. [---]

Kui olin laps ja kasvasin nooreks tüdrukuks, rääkis ta minuga lakkamatult kõigest, mida nägime, kuid kuna suur osa meie nähtust oli seotud Ameerika ajalooga, kuulsin ma kõige sagedamini just sellest. Loomulikult avaldas see mulle oma mõju. Nähtavasti oli see õigupoolest kõige ilmsem, kui hakkasin kasvatama omaenda lapsi. Uskusin, et nad peaksid tundma ajalugu ja eriti omaenda kodumaa ajalugu ning, kui nad olid arusaamiseks küllalt vanad, viisin neid sageli Bostoni ja selle ümbruskonna vaatamisväärsuste juurde, selgitades, mis seal juhtus, ning arutasin noid sündmusi lastega, nii et need neile meelde jääksid.

Olin selles asjas järjekindel ja võisin ehk ka natuke üle pingutada, kuna isegi head asja võib saada liiga palju. [---] Igatahes nad õppisid, aastatega nende huvi kasvas ning ma kahtlustan, et see võib olla üks põhjus, miks nad täiskasvanutena tahtsid teenida oma kodumaad avalikus elus. Eriti just Jack oli ajaloost võlutud. Ta luges, kirjutas ja elas seda läbi ning ma arvan, et tema ajalootaju juhtis kogu tema karjääri ja andis tema presidendiajale erilise iseloomu. (lk 6-7)

• Kui ma püüan leida eneses jooni, mille kujunemises võis olla eriline mõju mu emal, siis ma arvan, et see on üks neist. Ma kasvan üles arusaamaga, et rahaga tuleks olla hoolikas, et seda ei tohiks kulutada ilma hea ja küllaldase põhjuseta, ja et igal kulutusel peaks olema mingi - otsene või kaudne - õigustus. Ma pole sellest uskumusest kunagi loobunud, isegi mitte siis, kui raha polnud meie jaoks enam probleem. Säästlikkus on kuulus jänkide voorus ning ma usun, et oleksin selle mingil määral omandanud ka lihtsalt Bostoni-Concordi piirkonnas elamise mõjul, kuid tõenäoliselt sai otsustavaks just mu ema eeskuju. Sama põhimõtet püüdsin kasvatusega sisendada ka oma lastele. (lk 13-14)
• Tolleaegne Bostoni poliitika ei erinenud suuremat sellest, mis valitses Iirimaal enne anglonormanni vallutust. Iirlastel olid kohalikud pealikud, kes sageli sõdisid üksteisega kujuteldava hiilguse ning endale ja oma järgijatele osaks saavate eeliste nimel. Nad sõlmisid püsimatuid liite, milles su liitlane ühel aastal võis saada järgmisel aastal vastaseks. Kuid neist sündisid ka eriti tugevad juhid, kõrgpealikud, kes valitsesid suurte maa-alade üle kui kuningad, luues omakorda liite, neid hüljates ja moodustades uusi mustreid, kui tuul pöördus. Aeg-ajalt sai mõni neist küllalt edukaks, et kuulutada end "ülemkuningaks", kuid kunagi ei puudunud tema võimu vastased väljakutsed, olgu siis otsesed või plaanitavad. (lk 19)
• Iirimaal, nagu ka Inglismaal, oli kodulähedane pubi "vaese mehe klubi" ja sama tava püsis ka Bostonis. Baarmeni, võõrustaja ja omanikuna leidis P. J. Kennedy end keset Ida-Bostoni uudiseid, kuulujutte, pidusid, lootusi ja hirme, muresid ja katsumusi. Ta oli hea kuulaja, oskas hoida saladusi ja tema vaim oli kaastundlik. Ta aitas inimesi laenude, kingituste ja nõuga. Sageli andis ta kellelegi teada, et see või teine vajas seda või teist ja et P. J. Kennedy oleks selle eest tänulik, küsimata teenete eest midagi peale hea tahte. Kõik teadsid, et ta oli auväärne mees, ja kõik ausitasid teda. Ta oli 178 cm pikk, turske kehaehituse, siniste silmade, puhta roosa jume, punakate juuste ja vuntsidega, mis kulgesid graatsilises kaares, lisades talle kaalukust ja väärikust. Etteaimatavalt kujunes temast Ida-Bostonis poliitiline jõud. Ei läinud kaua, kui temast sai kõige mõjukam kuju kogu linnaosas. (lk 20)
• Ent mu isa pööras sündmused nobedalt enda kasuks, võttes kampaania põhiloosungiks: "Maha bossid! Valitsema peab rahvas, mitte bossid! Ma tahan suuremat, paremat, elavamat Bostonit!" Ta lasi oma pildi ja loosungid panna reklaamtahvlitele üle kogu linna. Ta sõitis mööda linna kiiskavpunases hobuseta kaarikus, millele järgnes rivi toetajaid ja reportereid - esimest korda kasutati Bostonis valimistel niisugust autoparaadi. [---] Valimispäeva õhtul, õnnestus tal oma punase hobuseta kaariku abil, mis kihutas temaga koosolekult koosolekule, meeleavalduselt meeleavaldusele - tehnoloogiline läbimurre -, külastada kõiki kahtkümmet viit linnaosa ja pidada kolmkümmend kõnet, rõhutades: "Ma võitlen ihuüksinda masinavärgi, bosside ja korporatsioonide vastu." (lk 24-25)
  • Rose Fitzgerald Kennedy, "Times to Remember", NY: Doubleday, 1974.  ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)}