Dorothy Aldis

Allikas: Vikitsitaadid

Dorothy Aldis (13. märts 1896, Chicago - 4. juuli 1966) oli Ameerika Ühendriikide luuletaja.

Luule[muuda]

Olen peidus, olen peidus,
ei keegi tea, kus,
sest kõik, mis nad näevad,
on mu varbad ja juus

ja ma kuulsin, kuis isa
ütles emale just:
"Kallis, kusagil ikka
ta peab olema ju;

äkki vast tindipotis? ..."


Õunapuud
näivad aias külalistena,
ootamas õiget hetke,
et tõsta oma valged seelikud,
kõndida minema mööda teed ja jätta mind maha.


Ei hommik tihka seni tuppa astuda,
kui emmel pole eest tõmmatud kardinad.

Siis tormab ta sisse tuulispäi
ja pritsib päikest kõik seinad täis.

Ei õhtu ööks enne päriselt saa,
kuni emme ei pane mind voodisse ja
musi andes tuled veel ei kustuta.

Oh, kui emme ükskord ära läeks,
kuidas saaksid siis hakkama öö ja päev?


Ma tema õde olen
ja tema minu vend.
Veel liialt väike on,
et tutvustada end.

Küll näitan igal hommikul
tal oma nukku ma,
kuid ikka ta liig väike on,
et seda vaadata.


Kiil istub minu põlve peal
ja vaatab mulle otsa sealt.

Erkpunane on saba tal.
Kui oksaraod, kuus jalga all.

Neist kahega ta hõõrub pead.
Suu ruuge, pruunid silmad peas

ja tiivad vihmavärvi on.
Neid kergitab - ja läinud on.