Huumus

Proosa

• ... üks õige aednik pole säärane inimene, kes kultiveerib lilli, vaid mees, kes kultiveerib mulda. See on olevus, kes poeb mulla sisse ja jätab selle, mis on mulla peal, meile, lullilöövatele päevavarastele imetlemiseks. Nii ta elabki mulda pugenuna. Ja püstitab endale monumendi kompostihunniku näol. Kui ta satuks paradiisiaeda, nuusutaks ta sealseid lõhnu ja ütleks: "Jessekene, see on alles huumus!" Ma arvan, et ta unustaks hea- ja kurjatundmise puu viljagi maitsta ning passiks pigem, kuidas vanajumala nägemata kärutäis-teine paradiisi rammusat mulda ära tuua. (lk 26, ptk "Aedniku kunstist")
• Aia- ehk kultuurmuld, mida nimetatakse ka huumuseks ehk mullaseks, koosneb üldse kindlatest ingredientidest, ja need on: muld, sõnnik, kõdunenud lehed, turvas, kivid, pooleliitriste pudelite killud, katkised savikausid, naelad, traadijupid, kondid, hussiitide nooled, stanniol šokolaadi ümbert, tellised, vanad mündid, vanad piibud, purunenud akna- ja peegliklaas, vanad taimede nimetahvlid, plekktopsid, nöörijupid, nööbid, pooltallad, koerajulgad, süsi, potikõrvad, pesutaasid, nartsud, pudelikesed, keelpilligrifid, kannud, pandlad, hobuserauad, konservikarbid, isolaatorid, ajalehepaberi tükid ja äraütlemata hulk muid koostisosi, mida hämmastunud aednik iga kord oma peenarde kobestamisel lagedale toob. Võib-olla kougib ta ükskord oma tulpide alt välja ameerika ahju, Attila kirstu või Sibylla raamatu; kultuurkihist võib kõike leida. (lk 67-68, ptk "Aedniku juuli")
  • Karel Čapek, "Aedniku aasta" [1929], tlk Lembit Remmelgas, LR 40/41 1964

• Kui poleks huumust, poleks mulda ja terve maa oleks eluta kõrb. Huumuseta ei saa maismaal elu olla. Huumus aga tekib surnud taimede ja loomade jäänustest. Niisiis, selleks et maa peal oleks elu, et rohi saaks kasvada, lilled õitseda, linnud laulda, lehmad piima anda ja lapsed piima juua, on vaja, et oleksid ka need teised elusolendid, need, kes söövad teisi loomi ja annavad mullale tagasi toitained, mis rohi kord mullast sai. Et oleks elu ja kasvamine, peab olema ka surm ja lagunemine.
  • Jaan Kaplinski, "Kes mida sööb, kes keda sööb", 1977, lk 11

• Jooksin mööda rada pisut edasi, et korjata ühe himaalaja kase tüve juurest veidi huumust. Seal oli huumus kõige magusam, sest tore laialehine puu eritas kõrge suhkrusisaldusega mahla ja igal sügisel langes sellelt ohtralt toitainerikkaid lehti. Peale selle meelitas kasekõdu ligi vihmausse, kes segasid huumuse allpool lasuva mineraalse mullaga, ent see mind ei häirinud. Mida rohkem vihmausse, seda toekam ja maitsvam oli huumus, ning ma olin olnud innukas mullasöödik alates hetkest, kui ma roomama õppisin.

Ema pidi mulle pidevalt ussitõrjet tegema.

• Suzanne Simard, "Emapuud otsimas. Metsa tarkuse avastamine", tlk Kalle Klein ja Marju Randlane, 2023, lk 51

Luule

Mahe on päikesepaiste ja piidale nõjatad selga.
Tuvi on püüdmatult taevas ja kevad on puhkenud valla.
Lahe on sirguda puul, mida väetamas vägevaim huumus.
Kruvi on kevadel peas, juba tõuslevad terasest tüved.

Tahe metallisel puul on nii hiilgavaid viljasid kanda.
Suviti lookas ta oks sellest raskest ja värvikast taagast.
Rahe ei rikkuda saa tema küütlevat hunnitut saaki.
Huvi kui päikene taevas nüüd kütmas ta karmi metalli.

• Andres Ehin, "Olmeulme siluettsonett" kogus "Vaimusõõrmed" (1978), lk 14

Andku jumal sulle toekaid õlgu.
Jumal — on see loodus? Oma luules
sul on maksta enese ja rahva võlgu.
Liiv on jääja. Huumus haihtub tuules.

• Rein Sander, "Ühes kõrbes oled käinud pikka aega" kogus "Magistraallabürint" (1984), lk 10

— Sume päev on. Kuu, kesköine kuumus
pärandasid reebusliku vine,
mille ahing kümneharuline
sõõrmeid surub nagu surnut huumus.

• Hasso Krull, "* Orav seedermänni oksalt silkab" kogus "Pihlakate meri" (1988), lk 22

See küütlev külm linnasügis
on kõik üks suur kassikuld.
ei temast saa elulooma,
ei saa temast elutuld,
mis muud temast ikka saab
kui ainult koredat huumust:
veel toda trööstitut maad.

• Eda Ahi, "Kastanid sügisel" 2 kogus "Sõda ja rahutus" (2018), lk 30

"Kui vari paistab lähtekivimi peale,
tekib huumus," ütleb laps
koolitöös.
Ja ometi olen ma heitnud varju
ega ole huumust sisse hinganud,
pole sattunud varbaidpidi
õhkavasse mulda,
olen jäänud kiviks,

usun
geoloogilisse ajaarvamisse.

• Hanneleele Kaldmaa, "Huumus" kogus "Sinustki võib saada fossiil" (2022), lk 73