Stepptants

Proosa

• Praegu sa tegeled ise ka tulevaste näitlejatega. Mida sa neile õpetad?

Steppi, see on populaarne ja nad tahavad väga. Mulle tundub, nad arvavad, et see on lihtne. Kuid seda on väga raske õppida, selle taga on tohutu treening, pidev harjutamine. Peale selle peab olema hea rütmitunne, musikaalsusest rääkimata. Mina harjutasin iga päev kolm tundi koos akrobaatikaga, see oli vaevarikas, aga andis ka tulemusi. (lk 5)

• Alles hiljuti näidati TV-s kolme stepitantsijat, üks neist, nüüd juba vanem mees, rääkis, kui palju ta on kuuendast eluaastast alates tööd teinud. Milline tehnika tal oli! Selle saavutamiseks tulebki varakult alustada. Kord nädalas on tohutult vähe, kuskil mujal kui minu juures üliõpilased seda harjutada ei saa. (lk 5)
• Kel vähegi häält oli, pandi Tamara Becki juures laulma. Kuid lauluga leiba teenima hakkasin paratamatusest: olin varvastel tantsides jalad natuke üle töötanud. Siis sattusin Milanos Esmanoffide juurde, kus ma steppima õppisin; laulmine ja steppimine — see oli siis uudiseks. Esmanoffide juures olin õpilane, palka ei saanud, mind treeniti ja toideti. Aga selle eest olin tasuta teenija — minu kohus oli süüa teha, turul käia, pesu pesta. Kodus oli mind lapsest saadik hellitatud, nüüd tule siia kaugele Itaaliasse ja — äkki oled teenija! õppida oli neilt aga palju. Steppimine läks ladusalt, kuid akrobaatikatrikkidega oli kehvem: jalad olid mul tugevad, aga käed viletsad. Sellele vaatamata sain arabeski ja isegi dobiljoni selgeks. Esmanoffid olid tantsulised akrobaadid, tegid kätelseise, üleviskeid jt elemente, vahele aga steppisid. Tegid kolm numbrit järjest, see nõudis suurt vastupidavust. (lk 7)
  • Inge Põder, intervjuu: Kustav-Agu Püüman, "Vastab Inge Põder", Teater. Muusika. Kino 1/1987, lk 4-12