Tana French

Tana French (sündinud 10. mail 1973) on Ameerika-Iiri krimikirjanik ja näitleja. Eesti keelde on tõlgitud esimesed romaanid tema Dublini mõrvarühma sarjast: "In the Woods" (2007) ja "The Likeness" (2008).

"Vaikiv mets"

Tana French, "Vaikiv mets", tlk Evi Eiche, Päikese Kirjastus, 2017.

• Kujutage ette suve, mis on napsatud tervenisti 1950. aastate väikelinnas vändatud noortefilmi dekoratsioonidest. See pole mõni Iirimaa õhuline aastaaeg, mis sobiks kunstiasjatundja maitsele: akvarellimaali nüansid, näputäiesuurune pilv ja soe vihm; see on valjusti kaikuv ja pillav suvi, särtsakas, puhas, siiditrükisinine. See suvi purskub su keelel ja maitseb nagu pikad näritud rohukõrred, su oma puhas higi, Marie küpsised, mille aukudest pritsib võid, ja loksutatud punane limonaad, mida joodi puu otsa ehitatud onnides. (lk 9, algus)
• Mets on täis värelust, kohinat ja pettekujutelmi. Metsa vaikus on miljonite väikeste häälte - sahinate, tuhinate, nimetute lühikeste karjete - puäntilistlik vandenõu; metsa tühjus kubiseb salajastest eludest, mida näed vilksamisi vaid silmanurgast. Ettevaatust: mesilased vihisevad längus tammepuu pragudesse ja neist välja; tee pisike peatus ja pööra mõni kivi ümber, kohe vingerdab selle alt välja tundmatu ärritunud tõuk, samal ajal kui mööda su pahkluud lookleb üles tõsine sipelgarivi. Varemeteks muutunud tornis, kellegi mahajäetud kindluses, rabavad sinust kivide vahel kinni randmepaksused ohakad ning koidikul toovad jänesed vundamendi alt välja oma pojad, et nad saaksid iidsetel haudadel mängida. (lk 10-11)
• Tahan teid hoiatada, et te endale ikka aeg-ajalt meelde tuletaksite, et ma olen uurija. Meie suhe tõega on fundamentaalne, kuid mõrane, murrab segadust tekitavalt valgust nagu kildudeks purunenud klaas. Tõde on meie karjääri tuum, iga meie liigutuse lõppmäng ja me otsime seda strateegiatega, mis on püüdlikult konstrueeritud valedest ja varjamistest ja igat liiki pettustest. Tõde on maailma kõige ihaldatum naine ja meie oleme kõige armukadedamad kallimad, ei luba vaistlikult kellelgi talle vähimatki pilku heita. Me reedame teda rutiinselt, veedame tunde ja päevi oimetuna valedes, seejärel pöördume tema juurde tagasi, hoides käes armsama edukat Möbiuse lehte: aga ma tegin seda ainult sellepärast, et armastan sind nii väga. (lk 13)
• Enne kui te mu loo lugemist alustate, tahan öelda kaht asja: ma ajan tõde taga. Ja ma valetan. (lk 14)
• Hiljuti leidsin ühe kolledžiaegse päeviku sissekande, kus kirjeldasin kursusekaaslasi sõnadega "suu kaudu hingav kuradima maakate kari, kes kondab ringi klišeede miasmis, mis on nii paks, et peekoni ja kapsa ja lehmasõnniku ja altariküünalde haisu võib lausa tunda". Isegi kui oletada, et mul oli sitt päev, näitab see teatud austuse puudumist kultuuriliste erinevuste vastu. (lk 18)
• Meid kõiki on treenitud tundma õudust hirmsate eelarvamuste ees, ometi igatseme kangekaelselt ja nostalgiliselt taga 1950. aastaid (isegi minu eas inimesed; enamikus Iirimaa paigus lõppesid viiekümnendad alles 1995. aastal, kui hüppasime otse Thatcheri kaheksakümnendatesse), sest siis võisid hirmutada kahtlusalust üles tunnistama, ähvardades tema emmele ära kituda, ja kui ainsad riigis viibivad välismaalased olid meditsiinitudengid ning tööpaik oli ainus koht, kus said olla peidus näägutavate naiste eest. (lk 20)
• Mul on täiuslik BBC aktsent, mille omandasin internaatkoolis kaitsemaskeeringuks, ja see koloniseerimise jutt ei unune niipea: kuigi iirlased hoiavad pöialt igale meeskonnale, kes mängib Inglismaa vastu, ja ma tean mõnd pubi, kus ma ei saaks jookigi osta, ilma et ei riskiks klaasiga kuklasse saada, oletavad inimesed siiski, et see kõigutamatu inglane on teistest intelligentsem ja haritum ning et tavaliselt on tal õigus. (lk 21)
• Me saime sõpradeks Cassie motorolleri, kreemja 1981. aasta Vespa tõttu, mis kuidagiviisi, hoolimata oma klassikalisest staatusest, meenutab mulle õnnelikku krantsi, kelles on borderkolli verd. Kutsun seda golfikäruks, et Cassiet õrritada; tema kutsub minu mõlgitud valget Land Roverit kompensatsiooniautoks, mõne kaastundliku märkusega mu sõbrannade kohta, või ökomobiiliks, kui ta eriti trotsi täis on. Golfikäru valis tigedalt märja ja tuulise septembripäeva, et pärast tööd üles öelda. (lk 23)
• Tegime läbi ettearvatava protsessi: teatud aja jooksul uuris Quigley ja veel mõni, kas ma kepin Cassiega, ja kui jah, kas ta on ka hea; kui neile viimaks koitis, et ma päriselt ka ei keppinud teda, hakkasid nad arutama Cassie võimalikku lesbilisust (olen alati pidanud Cassiet väga selgelt naiselikuks, aga märkasin, kuidas tema soeng, meigi puudumine ja meesteosakonnast leitavad püksid toidavad teatud tüüpi mõtlemisega inimeste kahtlust, et tal on lesbilised kalduvused). Viimaks tüdis Cassie sellest ära ja tegi asja kõigile selgeks, kui ilmus jõulupeole mustast sametist õlapaelteta kokteilikleidis koos jõmmilikult nägusa ragbimängija Gerryga. Mees oli tegelikult Cassie teise astme nõbu ja õnnelikus abielus, kuid ta kaitses Cassiet siiralt ja tal polnud midagi selle vastu, et vahtida teda õhtu otsa imetlevate pilkudega, eriti kui see aitas kaasa neiu karjäärile. (lk 30-31)
• Seaduse järgi peavad arheoloogid politseisse helistama, kui nad leiavad inimjäänuseid kuni kahe ja poole meetri sügavuselt maapinna alt. Juhuks kui mõnel geeniusel tuleb mõte varjata mõrva nii, et matab laiba XIV sajandi kalmistule ja loodab, et seda peetakse keskajast pärinevaks. Nad vist arvavad, et kõik, kellel on ettevõtmist kaevata sügavamale kui kaks ja pool meetrit, ilma et teda märgataks, väärib juba pühendumise eest vabadust. (lk 33)
• Mulle tunduvad kahtlased kõik asjad, millel on vähegi new age'i haisu juures, mitte selle praktiseerimise pärast, sest ohutust kaugusest vaadatuna on selles nii mõndagi head, vaid sellega tegelejate pärast, kuna näib, et nad suruvad su kuskil peol alati nurka ja seletavad, kuidas nad avastasid, et on ellujääjad ja väärivad õnne. Kardan, et tulen hüpnoosist välja enesele rahuldust pakkuva valgustatuse suhkruse glasuuriga nagu 17-aastane, kes on äsja Kerouaci avastanud, ja hakkan pubides võõraid oma usku pöörama. (lk 34)
• Ma ei vaata Iiri uudiseid; need näitavad tavaliselt migreeniga kaasneva uduse, sotsiopaadi pilguga identseid poliitikuid, kes annavad edasi mõttetut valget müra, vidinat-vadinat, mis tekib, kui mängitad kümnetollist vinüülplaati 45 pöördega minutis. Jään välismaiste uudiste juurde, sest kauguse tõttu on lihtsam uskuda trööstivat illusiooni, et sealsed tegijad on teistsugused. (lk 35)
• Uue, popi, trendika, topeltespresso Dublini rõõm on see, et iga kummalise tuju põhjuseks võid tuua kohvipuuduse. Teega ei juhtunud seda kunagi, vähemalt mitte noorte tänavakultuuris. (lk 43)
• Minu arvates on meie ajastut defineeriv omadus kiire pöörlemine, kõik on tehtud turu-uuringute järgi, brändid ja bändid on loodud täpselt vajalike kirjelduste järgi; oleme nii harjunud asjadega, mis muutuvad sääraseks, nagu me iganes tahame, nii et surmaga silmitsiseismine põhjustab sügavat pahameelt, sest seda ei saa kuidagi ümber keerata, see on muudkui vääramatult tema ise. (lk 59)
• Me töötame Dublini lossi territooriumil ja hoolimata kõigist koloniaalaja varjunditest on see minu töö juures üks mu lemmikhüvesid. Sees on ruumid suure hoole ja armastusega täpselt selliseks renoveeritud nagu kõikides teistes suuremates riigiasutustes - boksid, päevavalguslambid, staatilist elektrit tekitav vaipkate ja seinte värv nagu kontorites ikka -, kuid hoone välispinnad on kaitstud ja veel puutumata: vana ehitud punane tellis ja marmor, parapetid ja lasketornid ja ootamatutes kohtades pühakute kulunud kujud. Talvel, eriti udustel õhtutel, on munakivide ületamine justkui kõndimine Dickensi ajas - tuhmkuldsed tänavalambid heidavad veidra nurga all varje, lähedal katedraalides kõlavad kellad, iga samm kajab pimeduses vastu; Cassie ütleb, et seal võib teeselda, et oled inspektor Abberline, kes töötab Rappija-Jacki mõrvade kallal. (lk 90)
• Tavaliselt ei märka ma, kui olen õnnelik, ainult tagantjärele. Mu anne või saatuslik viga on nostalgia. Mind on mõnikord süüdistatud selles, et ma nõuan täiuslikkust, et lükkan südamesoovid tagasi kohe, kui jõuan neile nii lähedale, et salapärane impressionistlik sära hajub tavalisteks ühtlasteks täppideks — kuid tõde ei ole nii lihtsustatud. Tean väga hästi, et täiuslikkus koosneb tavalistest, kulunud maistest asjadest. (lk 97)
• Mu tuba ei soodustanud keskendumist. Kogu hoonel oli nii paljudele Dublini uutele arendustele iseloomulik odav paha vaimuga aura — liiga madalad laed, lame, mudavärvi ja täiesti ebaoriginaalselt kole fassaad, solvavalt kitsad magamistoad, justkui loodud hõõruma nina alla fakti, et ei tohi olla liiga nõudlik - ja arendaja polnud heliisolatsiooni vajalikuks pidanud, seega kajas iga üleval astutud samm või all valitud muusikapala läbi kogu meie korteri ja ma teadsin kõrval elava paari seksieelistustest palju rohkem, kui oleksin pidanud. Nelja aasta jooksul olin sellega enam-vähem harjunud, aga selle paiga üleüldine kontseptsioon oli mulle ikkagi vastik. (lk 99-100)
• Iiri poliitika on klannikeskne, intsestlik, sassis ja saladuslik, arusaamatu isegi paljudele kaasatutele. Välisvaatleja ei tee põhimõtteliselt vahet kahe peamise partei vahel, kellel on spektri kauges paremas servas identsed rahuldust pakkuvad positsioonid, kuid paljud inimesed on endiselt kirglikult ühe või teise poolt, olenevalt sellest, kelle poolel nende vanavanaisad kodusõja ajal võitlesid, või sellepärast, et issi teeb äri kohaliku kandidaadiga ja ütleb, et too on hea mees. Korruptsioon on enesestmõistetav, seda isegi imetletakse torisedes: koloniseeritute sissidele omane salakavalus on meis ikka veel alles ning maksudest kõrvalehoidmist ja hämaraid tehinguid peetakse sama mässuvaimu vormiks, mis peitis brittide eest hobuseid ja seemnekartulit. (lk 107)
• Me ei jälgi tavaliselt lahangut. Keegi, kes oli mõrvapaigas, peab minema ja kinnitama, et see on tõesti sama laip (on juhtunud, et varba külge seotavad sildid aetakse segamini ja patoloog helistab jahmunud uurijale, et ohver suri maksavähi tagajärjel), kuid enamasti jätame selle politseinikele või kriminalistidele ja hiljem käime koos Cooperiga lihtsalt märkmed ja fotod läbi. Mõrvarühma traditsiooni järgi tuleb käia oma esimese mõrvajuhtumi lahangul, ja kuigi väidetavalt on eesmärk uue töö täielikku tõsidust demonstreerida, ei usu seda keegi: see on initsiatsiooniriitus, sama karm kui igas primitiivses hõimus. (lk 109)
• Tean, et see kõlab kummaliselt, arvestades seda, mida me olime kogu päeva teinud, kuid osakondades, kus on kõrge õudusekvoot - mõrvad, seksuaalkuriteod, perevägivald -, sa kas õpid end välja lülitama või lähed üle kunsti- ja antiigikuritegude osakonda. Kui lubad endal liiga palju ohvritest mõelda (mida nad viimastel sekunditel mõtlesid, mida nad iial enam ei tee, nende laastatud pered), lõpetad viimaks lahendamata juhtumi ja närvivapustusega. (lk 155-156)
• "Teine suur religioon," ütles Cassie, "on praegu keha. Kõik need käsklevad kuulutused ja uudised suitsetamisest ja joomisest ja trenni tegemisest..."

Valasin jooki, vaadates Sami poole ja oodates signaali "Aitab!" - ta tõstis käe ja naeratas, kui talle klaasi ulatasin. "Need tekitavad minus alati tahtmise näha, mitu sigaretti mulle korraga suhu mahub," ütlesin ma.

Cassie oli oma jalad üle madratsi sirutanud; lükkasin need teelt eest, et saaksin istuda, tõstsin need endale sülle ja hakkasin talle jooki segama, palju jääd ja palju kokat.

"Minus ka. Aga need uudised ja värgid ei ütle ainult, et asjad on ebatervislikud, need ütlevad, et need on moraalselt valed. Nagu oleksid sa kuidagi vaimselt parem inimene, kui sul on õige rasvaprotsent ja sa teed tund aega päevas trenni — ja need kohutavalt üleolevad reklaamid, mis näitavad, et suitsetamine ei ole lihtsalt loll tegevus, vaid see on sõna otseses mõttes saatanast. Inimesed vajavad moraalikoodeksit, et see aitaks neil otsuseid teha. Kõik see biojogurtite väärtus ja rahaline üleolek lihtsalt täidavad turul lünka. Probleem on aga selles, et see kõik on pahupidi pööratud. See pole nii, et sa teed õiget asja ja loodad, et see tasub end ära; moraalselt õige asi on definitsiooni järgi see, mis tasub end ära suurimal määral." (lk 166)

• Pärast internaatkooli oli üksindus joovastav. Esimesel ööl lebasin tundide kaupa toas selili kleepuval vaibal, hägune oranž linnakuma aknast sisse paistmas, ninas uimastav karrivürtside lõhn, mis keerles spiraalselt üle koridori, ja kuulasin, kuidas kaks meest väljas vene keeles teineteist sõimasid ja keegi kusagil viiulist tormiseid toretsevaid helisid välja võlus; taipasin aegamisi, et maailmas polnud ainsatki inimest, kes oleks mind näinud ja küsinud, mida ma teen, või öelnud, et ma võiksin midagi muud teha, ja mul oli tunne, et iga minut eraldub see tuba hoonest nagu helendav seebimull ja triivib öösse, hüplema õrnalt üle katuste ja jõe ja tähtede. (lk 169)
• See on üks Cassie veidrusi, uurija juures eriti kummaline. Ta jätab asju ütlemata, hiilib küsimustest mööda avaliku ulakusega või nii delikaatselt, et sa vaevu märkad, et ta seda teeb, keerutab eksitavaid fraase silmamoondaja meisterlikkusega; aga ma polnud kunagi kuulnud, et ta otse valetaks, isegi mitte kahtlusalusele.

Ta kehitas üht õlga. "Ma ei ole paradoksides väga hea."

"Mina tegelikult olen," ütlesin ma mõtlikult.

Cassie keeras end selili ja hakkas naerma. "Pane see oma tutvumiskuulutusse. Mees, sada kaheksakümmend sentimeetrit, paradoksides hea..."

"... ebanormaalselt atraktiivne..."

"... otsib oma Britneyt, et..."

"Bööö!"

Cassie kergitas süütult kulme. "Ei otsigi?"

"Ära mõtle minust nii halvasti. Britney on eranditult neile, kellel on odav maitse. See peab olema vähemalt Scarlett Johansson." (lk 173)

• Mina ei mäleta enne kaheteistkümnendat eluaastat suurt midagi ja pärast seda on mu mälestused peamiselt korrastatud ridades - internaadivoodite hallikasvalged read, kloori järele haisvate külmade kajavate duširuumide read, arhailistes koolivormides poiste read, jorutamas protestantlikke laule kohusetundest ja püsivusest. (lk 176)
• Tüdrukud, kellest ma unistan, on leebed, igatsevad, seisavad kõrgete akende all või laulavad klaveri taga armsaid vanu laule, pikad juuksed lehvimas, õrnad nagu õunapuuõied. Aga tüdruk, kes läheb su kõrval lahingusse ja valvab su seljatagust, on teine asi, tema ajab su võdisema. Mõelge esimesest korrast, kui kellegagi magasite, või esimesest armumisest, pimestavast plahvatusest, mis jättis teid sõrmeotsteni elektrist särtsuma, äratas ellu ja muutis teid. Ütlen teile, et seda ei anna kaugeltki võrrelda sellega, kui usaldad oma elu, lihtsalt ja iga päev, teineteise kätesse. (lk 248)
• Iirimaa kõige metsikum eluslooduse vorm on ilmselt mägrad, kuid regulaarselt levib ka atavistlike kuulujuttude puhanguid, tavaliselt kusagil keskregioonides: leitud on surnud lambaid, kelle kõri on lõhki rebitud; hilisõhtused sõitjad näevad tohutuid kõlkuvaid varje või hõõguvaid silmi. Enamasti osutub kõnealune loom hulkuvaks karjakoeraks või kodukassiks, keda nähakse riuklikes valgustingimustes, aga mõni nähtus jääb siiski seletamatuks. Mõtlesin tahtmatult oma katkirebitud T-särgi seljaosale. Cassie, kes salapäraste metsloomade olemasolu ise just väga ei usu, on neist alati lummatud olnud, sest nende liin ulatub tagasi aegadesse, kui kummituslikud mustad koerad jälitasid keskaegseid teelisi, ja Cassiele meeldib mõte, et mitte iga sentimeeter pole siin riigis kaardistatud ega reguleeritud ega kaameratega jälgitav ning Iirimaal on salajasi nurki, kus mõned taltsutamata puumasuurused olevused võivad oma varjatud asju ajada. (lk 279)
• Mu turske eluetapp ei kestnud kaua: internaatkooli toit oli, kooskõlas loetud kirjandusega, nii kohutav, et isegi laps, kes polnud läbi raputatud ega tundnud koduigatsust ega kasvanud kiiresti, poleks suutnud nii palju süüa, et oleks kaalus juurde võtnud. Ja ega ma esimesel aastal suurt midagi söönudki. Algul jättis korrapidajaõpetaja mind üksinda lauda, vahel tundideks, kuni sundisin end mõnda pala alla neelama, ja tema point, mis iganes see oli, saavutas eesmärgi; mõne aja pärast olin juba ekspert ja pistsin toidu kilekotiga taskusse, et see hiljem vetsus alla uhtuda. Paastumine on vist sügavalt instinktiivne abipalve vorm. (lk 385)
• Ülekuulamine muutub uurija teiseks loomuseks; see imbub verre ega muutu, kui tahes üllatunud, väsinud või põnevil sa oled; säilib viisakas professionaalne toon, selge järeleandmatu rütm, kui igast vastusest hargneb järgmine küsimus. (lk 389)
• Kui juhtum hargnema hakkab, on see nagu tammi purunemine. Kõik su ümber koondub ja liigub vaevata, peatumatult, täiskäigul edasi; iga energiatilk, mida oled valanud uurimisse, tuleb sulle tagasi, lahti hargnenuna, ja saab iga sekundiga hoogu, haarates sind enda kasvavasse mühasse. (lk 395)
• Neist tosinast süüdi mõistmata mõrtsukast, keda ma võiksin teile nimetada, tappis end ära ainult üks, ja tal olid algusest saadik olnud ravimata vaimsed probleemid. Ülejäänud elavad enam-vähem täpselt nii, nagu nad on seda alati teinud, käies tööl ja pubides, viies oma lapsi loomaaeda, ja kui neil aeg-ajalt tulebki mingi paanikahoog peale, hoiavad nad selle enda teada. Inimolendid, nagu ma tean paremini kui enamik, harjuvad kõigega. Aja jooksul kulutab isegi mõeldamatu enda jaoks tasapisi su meelde väikse niši ja muutub lihtsalt millekski, mis juhtus. (lk 416)
• Ma pole siiani päris kindel, kuidas mul õnnestus sinna kaubikusse saada. Võib-olla sellepärast, et olin siiski Cassie paariline ja meie suhe oli häbist hoolimata niisugune suhe, mille ees on peaaegu igal uurijal refleksiivne, sügavalt juurdunud austus. Aga võib-olla sellepärast, et pommitasin O'Kellyt primitiivse tehnikaga, mille iga väikelaps ära õpib: kui küsid kelleltki piisavalt tihti piisavalt kaua, kuigi ta üritab teha muid asju, ütleb ta varem või hiljem lihtsalt jah, et sa vait jääksid. (lk 476-477)
• Käisime Sophiega paar korda väljas, ma ju võlgnesin talle juba ammu õhtusöögi ja kokteilid. Mulle tundus, et veetsime mõnusasti aega, ja ta ei esitanud keerulisi küsimusi, mis oli minu meelest hea märk. Kuid pärast paari kohtingut ja enne, kui suhe oli jõudnud piisavalt areneda, et seda oleks saanud suhteks nimetada, jättis ta mu maha. Ta teatas mulle asjalikult, et on küllalt vana, et teada, mis vahe on huvitaval ja läbipõrunul. "Sa peaksid otsima nooremaid naisi," soovitas ta. "Nad ei oska alati vahet teha." (lk 512)
• Suvine pärastlõuna, mina Peteriga tema eesaias murul losutamas. Poole hingega asja juures olles olime püüdnud teha periskoopi õpetuse järgi, mille olime leidnud vanast koomiksiraamatust, kuid meil oli vaja paberist köögirätikute rulli seest papptoru ja me ei saanud seda endi emadelt küsida, sest me ei rääkinud nendega. Selle asemel kasutasime rullitud ajalehte, kuid see kooldus, nii et nägime läbi periskoobi ainult spordikülge, tagurpidi. (lk 513)
• Suvi ärkas ellu. See muutus ühe silmapilgu jooksul hallist erksiniseks ja kuldseks; õhk kihas rohutirtsudest ja muruniidukitest, tuul keerutas oksi ja mesilasi ja võililleseemneid, see oli õrn ja magus nagu vahukoor ning teispool müüri kutsus mets meid oma vaiksete häälte valjuses, ta saputas välja kõik oma parimad aarded, et meid taas tervitada. Suvi viskas välja purskkaevutäie luuderohuvaalusid, haaras meil otse rinnakorvide alt kinni ja sikutas; suvi, lunastatud ja meie ees valla, miljoni aasta pikkune. (lk 514)
• Mõrvatu on isik, keda uurija kunagi tundma ei õpi; ta oli olnud ainult sari poolläbipaistvaid vastuolulisi kaadreid, mis murdusid teiste inimeste sõnade kaudu, need polnud olulised mitte tema enda pärast, vaid tema surma pärast ja järelduste tulevärgi maha jäetud raja pärast. (lk 518)