Valdur Mikita
Valdur Mikita (sündinud 28. jaanuaril 1970) on eesti kirjanik ja semiootik.
Artiklid[muuda]
- Rahvas, kelle kõige kuulsam kirjandusteos on viieköiteline sookuivendamise käsiraamat, ei saa olla normaalne – ja ei peagi. Võimalik, et meil on ilmaruumis hoopis üks teine asi ajada.
- Valdur Mikita, "Mikroetnos" Sirp, 12.12.2014
- Valitsevaks mõttevooluks on ringhäälinguajastul saanud pudism (sõnast puding, pudistama). See iseloomustab inimest, kelle mõtted on segased ja kõne arusaamatu. Inimesel pole midagi öelda, kuid ta ütleb seda ikkagi. Ja siis ta ütleb seda veel kord. Ja veel kord. Ja kõigil on viimaks tunne, et peaks oma sõrmenukid ära närima.
- Keel jaguneb kirjaks (nähtav sõna), kõneks (kuuldav sõna) ja sisekõneks (vaikne sõna). Inimkonna progress põhineb kirjal, nähtava sõna võidukäigul. Kõne pole ajaloo vältel eriti muutunud, kui välja arvata selle levitamise viisid (ringhääling). Kuid vaikset sõna on tabanud mandumine. Meil puuduvad igasugused mõistlikumat sorti ideed, mida vaikse sõnaga peale hakata.
- Meil pole vist ühtegi dendraariumi, kuhu oleks kokku kogutud kõik pärismaised puud ja põõsad. Keegi rahvusmeelne loodusesõber võiks ühe sellise luua. Kui inimene, kes seal siis tulevikus kõnnib, kasutab oma keeles üksnes põlistüvesid, kas siis saab temast tõeline eestlane, uus Tamm-Saare? Kas keeleaias põlistüvede vahel kõndiv inimene jõuab viimaks keelekoju, loob uue tüviteksti?
- Häälikuliselt ajendatud sõnade üks iseloomulikke tunnuseid on see, et neil on kaunikesti hämaravõitu tähendus. Ideofoonid jäävad käibele keele nendes osades, mis on mõeldud kajastama just hajuvat tähendust. Maailma hämarate osade jaoks on selline keel täpne. Sellised sõnad kannavad midagi, mida võiks nimetada eksimõistmise võluks. Vahest teeb see ka eesti keeles mõtlemise nii mõnusaks ja avaraks – ja teinekord ka ebatäpseks. Eesti filosoofia on omamoodi jõukatsumine Werner Heisenbergi määramatuse printsiibiga. Ühest otsast vaadates võib see meile paista nagu kvantfüüsika, teisest otsast jällegi nagu külamüstika.
- Kiri sünnib keha liikumisest. Kirjutamine on somaatiline praktika. Kui me seda usume, oleme ehk taibanud midagi olulist ka oma esivanemate kultuurist. Rituaalid, loitsud ja maagilised märgid olid muistsed kirjasüsteemid, mida kirjutati sõrmede ja nähtamatu tindiga.
- Valdur Mikita, "Eesti keele lummuse päev" Sirp, 13. märts 2014
"Lingvistiline mets"[muuda]
- Sajandite vältel on Eesti alal olnud väga erinevaid valitsusi, kuid need on kõik olnud omamoodi vari- või nukuvalitsused. Tegelik võim on siin ikka kuulunud pigem metsade keskvalitsusele. Mets on meid päästnud nii vallutusretkede, taudide kui ka kogu maa kristianiseerimise eest. (lk 10)
- Kui ma oleksin šamaan ja saaksin ühte mõttesse panna kogu ugriliku jõu, siis ma ütleksin ainult ühe maagilise sõna. Ainult ühe, kus on kõik sees: mets. (lk 29)
- Jalgratas pole mitte niivõrd liikumisvahend, kuivõrd tunnetuslik riistapuu. Minu arvates on paljud eestlased sündinud n-ö Ereljukase-ajuga. (lk 50)
- Mind on alati vaistlikult kiskunud jõgede poole. Jõgi puhastab. Meenub kusagil viieteistaastasena loetud “Daodejing”, mida ma tihti kujutasin ette Õhne jõena, mille tume vesi voolab pikkamisi mööda käänulist sängi Arumetsa laukasoo poole. (lk 124)
- Valdur Mikita, "Lingvistiline mets", Välgi metsad, 2013
"Lindvistika"[muuda]
- Eesti metsad on tõepoolest midagi Google'i algoritmi sarnast. Seenelkäik ja guugeldamine on põhimõtteliselt üks ja sama tegevus, mille leiutasid korilased. (lk 18)
- Kui uurida emotsioonide tekkelugu, siis vanimad emotsioonid on negatiivsed ja pärinevad reptiilidelt. Reptiilide leiutised on näiteks viha ja hirm. Positiivsed emotsioonid on evolutsiooniliselt hilisemad - rõõm ja üllatus on juba imetajate leiutised. Näib, et evolutsiooni pime kellassepp liigub siiski vaikselt hingelise eldoraado suunas. (lk 165)
- Valdur Mikita, "Lindvistika ehk metsa see lingvistika", Välgi metsad, 2015
Tema kohta[muuda]
- Võib-olla tasub keele eripärale, sellele, mis eesti keeles on omamoodi, rohkem mõelda. Võib-olla on selles omapäras mingi oluline väärtus nii meile kui teistele inimestele. Sellele, et meie eripära, altérité, teistsugusus, marginaalsus võib olla tõsine väärtus, osutab oma jõulises ja vaimukas raamatus "Lingvistiline mets" Valdur Mikita. Mul on tunne, et selle erakordse raamatu ilmumine võib olla märgiks, et oleme valmis mõnd oma suhtumist üle vaatama ja hindama.
- Jaan Kaplinski, "Keel – rahva vaimu väljendaja või tõlkimise masin?" Sirp, 28. november 2013
- Mikitä Valduri raamatut "Lingvistiline mets" lukõh tull kõik aig miilde Setomaa ja mõtsa veereh uma majakõnõ. Ma olõ Mikitäga' samma miilt, õt eestläse' omma' ebatavalitsõ' kotusõhullu' ja õt näil paistus olõvat määnegi' ebaharilik kuvvõs miil kotussidõ suhtõh, mäntse' näile mõosõ'.
