Ottessa Moshfegh

Allikas: Vikitsitaadid

Ottessa Charlotte Moshfegh (sündinud 20. mail 1981) on Ameerika kirjanik.

"Minu puhkamise ja lõõgastumise aasta"[muuda]

Ottessa Moshfegh, "Minu puhkamise ja lõõgastumise aasta", tlk Johanna Taiger, Tänapäev, 2021.


  • Ainsad uudised, mida lugeda suutsin, olid nurgapoes müüdavate kohalike päevalehtede sensatsioonilised pealkirjad. Heitsin kohvi eest makstes neile kiire pilgu. Bush versus Gore presidendiks. Keegi oluline inimene suri, laps rööviti, senaator riisus raha, kuulus sportlane pettis oma rasedat naist. New Yorgis käis kirev elu - nagu alati aga mind see ei mõjutanud. Selles seisneski une ilu - reaalsus murdis ennast lahti ja esines mu peas sama põgusalt kui mõni film või unenägu. Lihtne oli eirata asju, mis mind ei puudutanud. Metrootöötajad streikisid. Orkaan tuli ja läks. See polnud oluline. Tulnukad oleksid võinud Maale tungida, rändrohutirtsude parv oleks võinud kõik paljaks süüa ja ma oleksin selle teatavaks võtnud, aga poleks muretsenud. (lk 11)
  • Mitte miski ei teinud Revale rohkem haiget kui loomulik ilu, nagu minu oma. Kui me vaatasime ükskord videokasseti pealt filmi "Enne päikesetõusu", ütles ta: "Kas sa teadsid, et Julie Delpy on feminist? Huvitav, kas sellepärast ta polegi kõhnem. Teda ei oleks mingil juhul sellesse rolli valitud, kui ta oleks ameeriklane. Näed, kui pehmed ta õlavarred on? Siin ei meeldi kellelegi lodevad käed. Lodevad käed on hukatus. See on sama nagu keskkooli lõpueksamitega. Kui sinu tulemus on alla 95%, pole sind ülikoolide jaoks sisuliselt olemas."
"Kas see teeb sind õnnelikuks, et Julie Delpyl on lodevad käed?" küsisin mina.
"Ei," ütles ta pärast mõttepausi. "Ma ei nimetaks seda õnneks. Rohkem nagu rahuloluks." (lk 17)
  • Ma närisingi tablette. Võtsin rohkem kui tosin tabletti päevas. Aga minu arust oli mul asi kenasti kontrolli all. Kõik oli täiesti seaduslik. Ma tahtsin lihtsalt kogu aeg magada. Mul oli plaan.
"Ma ei ole mingi sõltlane," vastasin ma kaitsepositsioonile asudes. "Ma võtan lihtsalt aja maha. See on minu puhkamise ja lõõgastumise aasta." (lk 18)
  • Reva seevastu luges hoolega Cosmopolitani ja vaatas "Seksi ja linna". Tema jaoks olid ilu ja "elutarkus" võistlusalad. Tema kadedus oli ennastõigustav. Minuga võrreldes oli ta "vähem privilegeeritud". Ja tema tingimuste järgi võttes oli tal õigus: mul oli modelli välimus, raha, mida ma polnud ise teeninud, ma kandsin päris disainerriideid, olin õppinud kunstiajalugu, järelikult olin "kultuuri vallas haritud". Reva seevastu oli pärit Long Islandilt, välimuselt 8 punkti 10-st, aga nimetas end "New Yorgi arvestuses kolmeks", ning oli õppinud majandust. Tema sõnul oli see "klassikaline Aasia oiviku eriala". (lk 20)
  • Ma ei tea, mis värk Revaga oli. Ma ei saanud temast kuidagi lahti. Ta kummardas mind, aga samas ka vihkas. Ta nägi minu võitlust ängiga enda ebaõnne julma paroodiana. Mina olin üksilduse ja eesmärgituse teadlikult valinud, aga Reva polnud töö rabamisest hoolimata lihtsalt soovitut saavutanud - ei mingit abikaasat, lapsi, imelist karjääri. Nii et kui ma kogu aeg magama hakkasin, tundis Reva ilmselt teatud naudingut, et võis olla tunnistajaks, kuidas ma varisen kokku ja muutun selleks mõttetuks logardiks, kes ta lootis, et minust saab. Ma polnud temaga võistlemisest huvitatud, aga kandsin tema peale juba põhimõtte pärast vimma, niisiis me tülitsesime aeg-ajalt. Selline võib kujuteldavasti olla õdede suhe, kui sul on keegi, kes armastab sind nii palju, et juhib tähelepanu kõigile su vigadele. (lk 20-21)
  • Ma ei suuda välja tuua üht kindlat juhtumit, mille tagajärjel ma otsustasin unne jääda. Alguses tahtsin ma lihtsalt rahusteid, mis summutaksid mu mõtteid ja hinnanguid, kuna nende pidev voog pani mind kõiki ja kõike vihkama. Ma arvasin, et elu muutuks talutavamaks, kui mu aju mõistaks ümbritsevat maailma natuke aeglasemalt hukka. (lk 23)
  • Ma ei saa dr Tuttle’ile tema kohutavaid nõuandeid pahaks panna. Lõppude lõpuks mina ju otsustasin tema patsiendiks hakata. Ta andis mulle kõike, mida ma palusin, ja ma olin talle selle eest tänulik. Olen kindel, et temasuguseid arste oli veel, aga see lihtsus, millega ma ta leidsin, ja tema kirjutatud ravimite kohene leevendav mõju tekitasid tunde, justkui oleksin avastanud farmatseutilise šamaani, maagi, posija, teadjanaise. Mõnikord ma mõtlesin, kas dr Tuttle oli üldse tõeline. Kui ta oleks olnud minu väljamõeldis, oleks mulle nalja teinud, et valisin kellegi temasuguse selle asemel, et leiutada kedagi, kes meenutab rohkem mõnda minu iidolitest - näiteks Whoopi Goldbergi.
"Kui midagi halba juhtub, helistage kiirabisse," pani dr Tuttle mulle südamele. "Kasutage kainet mõistust, kui tunnete, et see on võimalik. Meil pole võimalik ette teada, kuidas need ravimid teile mõjuvad."
  • Selle teekonna alguses otsisin kõigi uute tablettide kohta Internetist, üritades uurida, kui palju ma neid võttes tõenäoliselt iga päev magada saan. Aga ravimi kohta lugemine hävitas selle maagia. See tekitas mulje, et uni on labane, kõigest üks paljudest keha mehaanilistest funktsioonidest, nagu aevastamine või roojamine või liigeste painutamine. Internetis leiduvad kõrvaltoimed ja hoiatused mõjusid heidutavalt ning nende kohta lugedes tekkinud ärevus võimendas mu mõtete hulka, mis oli täpselt vastupidine sellele, mida ma tablettidelt ootasin. (lk 30-31)
  • Leppisin pesumajaga iganädalase pesupesemise teenuse kokku, sõlmisin kõigile arvetele püsimakse lepingud, ostsin Teisel avenüül asuvast juudi naisteühenduse kirbukast laia valiku kasutatud VHS-i kassette ja varsti sõin juba peotäite viisi tablette, magades kogu päeva ja öö, vahepeal kahe- või kolmetunniseid pause tehes. Minu arvates oli see hea. Tegin lõpuks midagi, mis oli päriselt oluline. Magamine tundus olevat produktiivne. Pundar hakkas lahti hargnema. Teadsin südames - see oli tol ajal ehk ainuke asi, mida mu süda teadis -, et kui olen piisavalt palju maganud, saab minuga kõik korda. Teen läbi taassünni. Minust saab täiesti uus inimene, iga minu rakk on nii palju kordi uuenenud, et vanadest rakkudest on jäänud ainult kauge udune mälestus. Minu endine elu on vaid unenägu ja ma saan alustada puhtalt lehelt ilma kahetsusteta, toetatuna õndsusest ja rahulolust, mida oma puhkamise ja lõõgastumise aasta vältel kogunud olen. (lk 53)
  • "Ära asu kohe kaitsepositsioonile, aga sa oled viimasel ajal veidralt käituma hakanud," sõnas ta. "Sa oled olnud kuidagi kauge. Ja sa jääd aina kõhnemaks ja kõhnemaks." Ma arvan, et see viimane häiris Revat kõige rohkem. Ta ilmselt tundis, et ma teen kõhn olemise mängus sohki, samal ajal kui tema nägi mängus püsimiseks alati ränka vaeva. Me olime umbes sama pikad, aga mina kandsin suurust 32 ja Reva kandis suurust 34. "36, kui mul on päevad." See erinevus meie kehade vahel oli Reva maailmas üüratu. (lk 57)
  • Kui Reva nõu andis, kõlas see alati nii, nagu loeks ta halva telefilmi stsenaariumit. (lk 57)
  • Oleksin võinud soovi korral mässama hakata. Oleksin võinud juuksed lillaks värvida, keskkoolist välja kukkuda, ennast näljutada, ninaneedi panna, ringi hoorata, mida iganes. Nägin teisi teismelisi seda tegemas, aga mul polnud tõesti seda energiat, et nii palju vaeva näha. Ma janunesin tähelepanu järele, aga keeldusin end selle nõudmisega alandamast. Teadsin, et mind karistatakse, kui kannatuse märke välja näitan. Niisiis olin tubli. Tegin kõike õigesti. Mässasin vaikides, oma mõtetes. Vanemad näisid minu olemasolu vaevu märkavat. (lk 64)
  • Tüdrukute erakoolis, kus ma käisin, ümbritses mind Reva-suguste imetlejate kari. Mind jäljendati ja mind räägiti taga. Ma olin blond ja peenike ja ilus - see jäi inimestele silma. See oli see, millest need tüdrukud hoolisid. Ma õppisin hõljuma teiste inimeste ebakindlusel põhineva odava sõpruse lainel. (lk 64)
  • Ja ma haletsesin ennast, mitte selle pärast, et oleksin vanemaid igatsenud, vaid selle pärast, et nad poleks saanud mulle midagi anda, kui nad oleksid olnud elus. Nad polnud mu sõbrad. Nad ei lohutanud mind ega andnud head nõu. Nad polnud inimesed, kellega ma oleksin rääkida tahtnud. Nad vaevu tundsid mind. Nad olid liiga hõivatud, et tahta ette kujutada, millist elu ma Manhattanil elan. Mu isa oli hõivatud suremisega - aasta jooksul pärast esmast diagnoosi oli vähk levinud tema pankreasse, seejärel makku - ja mu ema oli hõivatud iseendaks olemisega, mis lõpuks tundus isegi hullem kui vähk. (lk 68)
  • Siis, kui ma täiskohaga magama hakkasin, ei vaadanud ma enam eriti aknast välja. Vaid ühest pilgust piisas. Päike tõusis idast ja loojus läände. See polnud muutunud ega muutu ka. (lk 69)
  • [Dr Tuttle:] "Inimesed ütlevad, et asja tuleb mõistuspäraselt võtta. Aga mis see asi üleüldse on? Kui seda mikroskoobi all vaadata, koosneb see lihtsalt tillukestest tükikestest. Aatomitest. Subatomaarsetest osakestest. Aina sügavamale ja sügavamale vaadates leiad lõpuks eest tühjuse. Me koosneme suuremalt jaolt tühjast ruumist. Me oleme suuremalt jaolt mitte miski. Tra-la-la. Ja me oleme kõik see sama mitte miski. Sina ja mina, me lihtsalt täidame ruumi mitte millegagi. Öeldakse, et kui me tahaks, võiksime läbi seinte kõndida. Aga nad ei maini seda, et läbi seina kõndimine lõppeb suure tõenäosusega surmaga. Ära seda unusta."
"Jätan meelde." (lk 72-73)
  • "Ja kuidas ta suri?" küsis ta. "Ilmselt mitte käbikeha ülesütlemise tagajärjel."
"Ta segas alkoholi ja rahusteid," vastasin ma. Olin valetamiseks liiga letargiline. Ja kui dr Tuttle oli unustanud, et minu varasema jutu järgi oli ema veenid läbi lõiganud, ei olnud pikas perspektiivis vahet, kas ma räägin tõtt või ei.
"Inimesed nagu sinu ema," vastas dr Tuttle pead raputades, "ongi põhjus, miks psühhotroopsetel ravimitel on halb maine." (lk 78)
  • Ma kujutlesin oma olemust, minevikku, psüühikat nagu rämpsuga täidetud prügiautot. Uni oli nagu hüdrosilinder, mis tõstis prügiauto kasti üles ja oli valmis selle sisu kuskile maha kallama, aga Trevor rippus tagaluugi küljes ja takistas prügi väljavoolu.
Kartsin, et see jääb igavesti nii. (lk 94)
  • Dr Tuttle ütles, et teda oli "hämmastanud emotsioonide tulv" minu hääles.
"Ma olen sinu pärast mures. Olen väga, väga, väga mures."
Tema hääl kõlas täpselt nii nagu alati, see oli hingeldav ja peenehäälne huikamine. "Kui sa ütled, et kahtled omaenda eksistentsis,“ küsis ta, "siis kas see tähendab, et sa loed filosoofiateemalisi raamatuid? Või tulid sa iseseisvalt selle peale? Sest kui sa mõtled enesetapust, saan ma sulle selle vastu rohtu anda."
"Ei, ei, kindlasti mitte enesetapust. Ma lihtsalt filosofeerisin, jah," vastasin talle. "Ma vist lihtsalt mõtlen liiga palju."
"See pole hea märk. See võib viia psühhoosini. Kuidas sa magada saad?"
"Mitte piisavalt," ütlesin ma.
"Nii ma arvasingi. Proovi kuuma dušši ja kummeliteed. See peaks sind maha rahustama. Ja proovi Infermiteroli. Uuringud on näidanud, et see pühib eksistentsiaalse ärevuse minema paremini kui Prozac." (lk 104)
  • Viisin prügi koridori ja viskasin prügišahtist alla. Prügišaht oli üks mu lemmikasju selle maja juures. See tekitas minus olulise tunde, justkui võtaksin maailma toimimisest osa. Minu prügi segatud teiste prügiga. Asjad, mida mina katsusin, puutusid kokku asjadega, mida teised inimesed olid katsunud. Ma andsin oma panuse. Ma lõin sidemeid. (lk 107)
  • [Reva:] "Ma ütlesin talle, et kavatsen ema tuha ookeani kallata, ja tema ütles, et see ei ole väärikas. Mis asja? Kuidas ookean ei ole väärikas? Mis saab olla väärikam kui ookean? Kas kaminasimss? Või köögikapp?" (lk 115)
  • Võiksin ju esitada oma ema soovimatust kodutöödega tegeleda kui mingisugust feministlikku vaba aja veetmise õiguse nõudmist, aga tegelikult arvan ma, et ta keeldus süüa tegemast ja koristamast, kuna tundis, et see oleks muutnud pöördumatuks tema läbikukkumise iluduskuningannana. (lk 124)
  • Ma suutsin tunnetest, emotsioonidest mõelda, aga ei suutnud neid endas äratada. Ma ei suutnud isegi kindlaks teha, kust mu tunded pärinevad. Ajust? See polnud loogiline. Ärritus oli mulle kõige tuttavam - raskustunne rinnus, vibratsioon kaelas, justkui koguks mu pea tuure, enne kui keha küljest raketina minema sööstab. Aga see tundus olevat otseses seoses minu närvisüsteemiga - kehaline reaktsioon. Kas kurbus oli samasugune? Aga rõõm? Aga igatsus? Aga armastus? (lk 126)
  • Läksime sinna sellel nädalapäeval, mil saun oli avatud vaid naistele. Enamik tüdrukuid kandis bikiine. Reval oli trikoo ja ta sidus endale püsti tõustes iga kord rätiku puusade ümber. Minu jaoks tundus see totakas. Mina olin alasti.
"Mida sa pirtsutad, Reva?" küsisin talt, kui jääbasseini kõrval puhkasime. "Siin pole ühtegi meest. Keegi ei jõllita sind."
"Asi pole meestes," vastas tema. "Naised on need, kes hinnanguid annavad. Nad võrdlevad kogu aeg."
"Aga miks see sulle korda läheb? See pole ju võistlus."
"Jah, on küll. Sina lihtsalt ei näe seda, sest sina oled alati võitja olnud." (lk 131)
  • Näha Revat tema kõige puhtamal kujul Reva olemas oli ühtaegu rõõmustav ja õõvastav. Tema allasurutus, tema ilmselge enesesalgamine, tema tulutud püüdlused minuga autos kaotusvalu jagada pakkusid kõik mulle kummalisel kombel rahuldust. Reva tabas punkti, kuhu ma ise ei ulatunud. Vaadates, kuidas ta võtab millegi sügava ja tõelise ja valusa ja rikub selle ära, väljendades seda hingetu täpsusega, oli mul alust arvata, et Reva on idioot ja minul on seetõttu õigus tema valu ja seeläbi ka enda valu kõrvale heita. Reva oli nagu need tabletid, mida ma neelasin. Need muutsid kõik, isegi vihkamise, isegi armastuse tolmutontideks, mille ma sain käega minema pühkida. (lk 150)
  • Kunstimaailm oli osutunud samasuguseks nagu aktsiaturg, see oli poliitiliste suundade ja kapitalismi mõjutuste peegeldus, mida toitsid ahnus ja kõmu ja kokaiin. Oleksin sama hästi võinud töötada Wall Streetil. Spekuleerimine ja isiklikud arvamused ei juhtinud mitte ainult turgu, vaid kahjuks ka tooteid ennast, mille väärtus olenes mitte kunsti kui püha inimliku rituaali kirjeldamatust kvaliteedist - mille väärtust oli niikuinii võimatu mõõta -, vaid sellest, millised tööd pidid hunniku rikaste sitapeade hinnangul nende portfooliot "tõstma" ja teistes kadedust ning nende suurushullustuse kohaselt ka austust äratama. (lk 163)
  • Kallutasin end peeglile lähemale ja vaatasin väga hoolikalt. Seal ma olingi, minu tilluke tume peegeldus sügaval parema pupilli sees. Keegi ütles kunagi, et pupillid on lihtsalt tühi ruum, mustad augud, kaks lõputu tühjusega täidetud koobast. "Kui miski kaob, siis tavaliselt sinna - meie silmade musta auku." (lk 167
  • Ootamise ajal tegin ribakardinasse väikese pilu ja nägin, et väljas laiutab ööpimedus, must ja külm ja jäine, ning mõtlesin kõigist neist julmadest inimestest, kes magavad rahulikult nagu teki sisse mässitud vastsündinud lapsed, keda armastavad emad rinna vastas hoiavad, ja mõtlesin oma ema kondistest rangluudest, tema rinnahoidjate valgest pitsist ja siidist alussärkide ja -kleitide valgest pitsist, mida ta kõige all kandis, ja tema valgest puuvillasest hommikumantlist, mis tema vannitoa uksel rippus, paks ja luksuslik nagu hommikumantlid kallites hotellides, ja hallist satiinist rüüst, mille vöö libises aasadest välja, sest see oli libedast siidisest satiinist, ja see lainetas nagu jõevesi Jaapani maalidel, ema trimmis kahvatud jalad vilksatamas nagu päikeselaiguliste karpkalade valged kõhud, kelle lehvikulaadsed sabauimed peksid põhjamuda üles ja muutsid tiigivee läbipaistmatuks nagu suitsupilve mustkunstietenduses, ja ma mõtlesin oma ema jumestuspuudrile, kuidas ta torkas oma paksu ümara pintsli selle sisse, tõstis pintsli siis enda kreemist läikiva kahvatu aukuvajunud näo juurde, ja puudrist tõusis samuti suitsupilv, ja mulle tuli meelde, et ma vaatasin, kuidas ta "endale nägu pähe teeb", nagu ta seda nimetas, ja mõtlesin, kas ma olen ühel päeval nagu tema, ilus kala mõne mehe ehitatud tiigis, kes ujub ringiratast, taludes elu üksluisust ainult seetõttu, et minu mälu suudab talletada vaid minu elu viimased paar minutit ja ma unustan pidevalt oma mõtted ära. (lk 188-189)
  • Buliimia on kulukas, kui sul on peen maitse. (lk 218)
  • Ühel pärastlõunal septembri alguses leidsin end Metropolitani kunstimuuseumist. Ilmselt tahtsin ma näha, mida ülejäänud inimesed olid oma eludega peale hakanud, inimesed, kes olid üksinda kunsti teinud, kes olid pikalt ja teraselt puuviljakausse jõllitanud. Mõtisklesin, kas nad olid vaadanud viinamarju närbumas ja krimpsu tõmbumas, kas nad olid läinud turule, et neid uutega asendada, ja kas enne närbunud viinamarjade ära viskamist olid nad mõne ka suhu pistnud. Lootsin, et nad olid tundnud vähemalt mõningast austust nende asjade vastu, mida nad surematuks muutsid. Võib-olla, mõtlesin ma, olid nad päevavalguse kadudes mädanenud puuviljad aknast välja visanud, lootes, et need päästavad mõne all tänaval kõndiva nälginud kerjuse elu. (lk 250)