Vikitsitaadid:Päeva tsitaadid/2024/mai

1

• Kui ma haiglas olin, istusin üleval rõdul ja vaatasin Pärnu maanteele, kuidas inimesed autodest, bussidest ja trammidest välja astusid. Küll see oli lõbus! Mõeldakse ikka, et mind ei nähta, aga kunagi ei või teada, kus see aken on! Ootasin kord haigla ukse ees oma meest, ta ei tulnud, läksin vestibüüli helistama. Tuleb alla doktor Loige ja ütleb: "Oi, kuidas me teid aknast vaatasime!" Ma ehmatasin nii ära, läksin kohe märjaks, et ei tea, mis ma tegin, kas sügasin ennast või näppisin nina, seisin halvasti ja — läksin vist isegi näost punaseks. "Me imestasime, kui hea rüht teil on, kui ilusti te seisate, nii peaksid kõik naised olema." Mul läks kohe kergeks. Iialgi ei tohi end unustada!
  • Inge Põder, intervjuu: Kustav-Agu Püüman, "Vastab Inge Põder", Teater. Muusika. Kino 1/1987, lk 8

2

• Muusikat, helisid, nende harmooniat, vägevust ja mahedust pole keegi välja mõelnud. Muusika kui niisugune oli enne inimest. Loodus - mets, vulkaan, kanjon, tundra, kõrb - laulab ja mängib kümnetel instrumentidel, teda on vaja vaid kuulata. Ja hädine inimesehakatis leidis tuhandeid aastaid tagasi looduses kindlasti inspiratsiooniallika imiteerimiseks, kutsuvaks meelitamiseks, sõjakaks ähvardamiseks või tormakaks juubeldamiseks. Laulavad mitte ainult linnud ja inimesed. Laulavad ka putukad, kalad ja paljud teised. Kui lind laulab, siis ta laulab, aga iga inimene ei laula... Või õigemini - nii valesti (sealjuures kindlasti kõvasti ning pealetükkivalt) kui paljud inimesed, ei laula ükski lind... Muusika ei ole ainult meie, inimeste, tehtud. Ta on kõikjal meie ümber. Meie tehtud on noodijooned ja -märgid, solfedžo- ja harmooniaõpetus, konservatooriumid, pillid ja lauljate kurgutabletid. Ööbikul ei ole neist ühtegi vaja.
  • Hans Trass, "Üksi ja ühes. Mnemograafia", Tartu: Ilmamaa, 2002, lk 32

3

• Ajalugu ei olnud meie kodus midagi sellist, mida võis raamatust lugeda. See oli midagi, mis oli juhtunud inimestega, keda tundsime.
  • Edward Lucas, "Praha asub Viinist läänes", Postimees, 26. mai 2010, lk 14

4

• Oluliste otsuste ettevalmistamisel peaks eelkõige leppima poolte vahel kokku protsessi toimimise reeglid, ajaraamid ja avalikkuse ning kodanikuühenduste kaasamise ja osalemise viisid, et siis piisava aja vältel erinevate asjaomaste huvigruppidega läbi rääkides ühisosani ehk ühisosadeni jõuda. See, et tekst ripub internetis ja kiirkorras tehakse mõned väljasõidud rahva hulka, ei ole osalusdemokraatia.
  • Mall Hellam, vestlusringis: Erle Rikmann, "Riikluse sisus tuleb ikka ja uuesti kokku leppida", Sirp, 24.10.2003

5

• Oleme aeglased ja pikaldased, meie keel on sügav ja mudane. Hale on vaadata, kuidas me maa küljes kinni oleme. Linnud vaatavad meid nii, nagu meie vaatame puid, kes on aeglased, aga pikaealised. Samamoodi vaatavad puud mägesid. Samamoodi vaatavad mäed vett. Maa vaatab samamoodi päikest. Igaühel on keegi, kes on vanem kui tema.
  • Tanya Tagaq, "Lõhkine hammas", tlk Hasso Krull, Loomingu Raamatukogu 36-38/2023, lk 82

6

• Ootasin, et ta räägiks mulle, mis toimub. See on üks asi, mille vaikne inimene selgeks saab - kui sa lihtsalt istud, tulevad igasugused asjad välja. Inimestel on nii tungiv vajadus vaikust täita, et kokkuvõttes räägitakse sulle asju, millest muidu vaikitaks.
  • Holly Bourne, "Paigad, kus olen avalikult nutnud", tlk Jana Linnart, 2020, lk 66

7

• Teadusuuringud ei peaks olema nagu vürts, mida pannakse toidule peale, vaid miski, mis on poliitika loomulik osa.
  • Maive Rute, Euroopa Komisjoni teadusuuringute ühiskeskuse (JRC) peadirektori asetäitja, intervjuu: Greete Palmiste, Priit Ennet, "Maive Rute: teadus pole vürts, mida poliitikasse lisada, vaid selle põhiosa", ERR/Vikerraadio "Labor", 22.10.2017

8

• Mõnikord tundub lahingumöllus, nagu aeg peatuks, kisa ja kära hääbuksid — sa näed vaenlaste silmavalgetel punaseid sooni ja tead — mitte ei usu ega looda, vaid tead —, et sa ei eksi. Säärased hetked on harvad. Ülejäänud üheksakümmend viis protsenti ajast on sõda üksnes tüütu verine rutiin, mis koosneb võrdsetes osades igavusest ja hirmust, ent siis jõuab jälle kätte hiilgehetk, kus sõjakära taandub ning su kehast saab varras, mis ühendab maad ja taevast.
  • Pat Barker, "Tüdrukute vaikimine", tlk Eda Ahi, 2022, lk 243-244

9

• Helbemäe tallinlastes on, vaatamata seisusele või natuurile, midagi ühist - nad kaitsevad oma linna vaenlaste, reeturite, sõgedate, katku ja surma eest. Tallinlane teeb seda seaduste ja õigluse abil. (lk 311)
  • Maire Liivamets, "Tallinn legendide udus ja säras" (järelsõna), rmt: Gert Helbemäe, "Öö nõiapoes", 2002

10

• Käisime Sophiega paar korda väljas, ma ju võlgnesin talle juba ammu õhtusöögi ja kokteilid. Mulle tundus, et veetsime mõnusasti aega, ja ta ei esitanud keerulisi küsimusi, mis oli minu meelest hea märk. Kuid pärast paari kohtingut ja enne, kui suhe oli jõudnud piisavalt areneda, et seda oleks saanud suhteks nimetada, jättis ta mu maha. Ta teatas mulle asjalikult, et on küllalt vana, et teada, mis vahe on huvitaval ja läbipõrunul. "Sa peaksid otsima nooremaid naisi," soovitas ta. "Nad ei oska alati vahet teha."
  • Tana French, "Vaikiv mets", tlk Evi Eiche, 2017, lk 512

11

• Huvitav oli vaadelda, mis on need tüüpsituatsioonid ja ruumid, kuhu naiskunstnikud naisi asetavad. Kõige enam on aga jäänud domineerima mulje, et naiskunstnike loomingus ei ole naine idealiseeritud, vaid väga vahetu ja oma olemuselt aus. Naine ei kehasta nende jaoks müütilist Venust või pühakust Maarjat. Kui modernistlikus kunstimaailmas ja meeskunstnike loomingus liigub naisfiguur teljel "mütoloogilise armastuse kehastus – rõhutatud erootilisus/seksuaalsus" (seda juba alates näiteks Gustave Courbet' ja Édouard Manet' loomingust kuni Eduard Wiiraltini), siis naiskunstnikud ei astu n-ö servale, äärealadele. Naist kujutades on nad püsinud meeskunstnikega võrreldes järjepidevamalt ja märgatavalt rahulikumal meelel telje keskpunktis.
  • Kadri Asmer, intervjuu: Aleksander Tsapov, "Uus Tartu kunst: Kadri Asmer", Müürileht, 9. detsember 2018

12

Vanaisa
  andis mulle nõu:
     Õpi ametit

Õppisin
  istuma töölaua taga
     ja keskenduma

Pole puhkust
  sellisest
     keskendumusest

• Lorine Niedecker, "Luuletaja töö" ("Poet’s work"), Poetry Foundation; "Collected Works", University of California Press, 2002

13

• Ma ei teagi, kas see on ainult kapitalism, mis protesti tekitab. Ega siis sotsialism parem ei olnud, ikka vastupidi. Ainult et sotsialismiga kaasnes üks kummaline asjaolu – reegleid ei võetud liiga tõsiselt. Tabasin end hiljaaegu mõttelt, et minu nõukogudeaegne ülikoolikogemus tundub nüüd tagantjärele ja võrreldes tänase olukorraga ülikoolides vaimse vabaduse oaasina. See ei saa ju ometi tõsi olla, arvestades totalitaarse ühiskonna konteksti? Ja ometi oli võimalik nois piiratud tingimustes (tuleb meeles pidada, et toimis tsensuur ja raamatukogudes ning arhiivides olid erihoiuosakonnad, kuhu juurdepääs oli rangelt kontrollitud) luua vaimset õhkkonda, mis tänapäeval sellisena ei toimiks. Me võime ju nüüd kõigest rääkida ja kirjutada, aga upume sageli ebaolulise sisse. Toona olid ressursid piiratud ja neist võeti maksimum.
  • Eve Annuk, "Vabadus ilma vabaduseta?", Müürileht, 30. mai 2017

14

• Kultuur on mu jaoks üks avatuse eeldusi. Ühtlasi ka võimalus olla inimlik.
  • Tõnis Vilu, intervjuu: Kaisa Eiche, "Luulega Eestis ära ei ela, kaugeltki mitte", Postimees, 15. detsember 2022

15

• EISENRING: Nali on paremuse järjekorras kolmas salgamisviis. Teine paremuse järjekorras on sentimentaalsus. Aga kõige parem on ikkagi veel puhas ja alasti tõde. Naljakas. Seda ei usu keegi.
  • Max Frisch, "Biedermann ja tulesüütajad", tlk Aleksander Kurtna, LR 48/1961, lk 30

16

• Ma usun, et kunst tegeleb maailma representatsioonidega. Ning sel põhjusel on tantsukunst, nagu ka kõik muud kunstivormid üleüldiselt, minu arvates poliitiline. Need kujutlused ja kujutluspildid, mida tantsus ja laval luuakse, on ühtlasi meid ümbritseva maailma peegeldused. Lavastused tõukavad tagant kollektiivset mõtlemist ja ühist arutlemist ka publikus. Ja loodetavasti viib sedasorti kollektiivsus ja ühine mõte ka meie ühiskonda vähehaaval edasi.
  • Anna-Marija Adomaitytė, intervjuu: Iiris Viirpalu, "Töö orjastab meie keha", Postimees, 17. mai 2022

17

Kes see on, kes ütleb, et mida lähemal oled

pöördumatule apokalüpsisele, seda hapram
on keel?

• Catherine Barnett, "Amor Fati", poets.org; luulekogust "Human Hours", Graywolf Press, 2018

31

• Seadus on riigi kõige tähtsam tekst. See peab andma juhiseid kõigile riigi kodanikele. Seaduse põhjal luuakse lepinguid ja muid ühiskonna toimimist korraldavaid dokumente. Kuidas saab inimene täita seadust, mida ta ei mõista? Või kirjutada alla lepingule, mis on juriidilises salakeeles? Saab ikka, sest piinlik on tunnistada, et ei saanud aru. Ja küllap juristid juba teavad, mida ja kuidas kirjutada.
  • Katrin Hallik, "Kuidas filosoof ja talupoeg koos seadusi võiksid teha", Postimees, 19. mai 2017

alamlehed

• 1
• 10
• 11
• 12
• 13
• 14
• 15
• 16
• 17
• 2
• 3
• 31
• 4
• 5
• 6
• 7
• 8
• 9