Eila Pennanen

Eila Pennanen, 1965.

Säde Eila Talvikki Pennanen (8. veebruar 1916, Tampere – 23. jaanuar 1994, Tampere) oli Soome kirjanik, kriitik, esseist ja tõlkija.

Tema novellidest on eesti keeles ilmunud "Unenäolaps" ja "Kahekesi" kogumikus "Soome novell" (1968), "Saladus", ... Pennase autorikogumikus "Saladus" (1976) ning "Hirm! Hirm! Hirm!" ,"See õrn hääleke" ja "Au crépuscule" kogumikus "Novelle" (1987).

"Saladus"

Tsitaadid väljaandest: Eila Pennanen, "Saladus", tlk Luule Sirp, 1976, LR nr 43.

• Hannele tuletas meelde Anttit, ta kadunud venda. Tüd­ruk oli tegelikult oma ema nägu, aga loomus oli Anttilt. Too kõhklematu julgus ja vankumatus. Tüdrukust jäi mulje kui Anttistki, et ta rääkis iseendaga ka siis, kui tegi, nagu kuulaks viisakalt, mida talle öeldi. Ja sama enese­kindlus: niisugune ma olen, vaadake aga pealegi. (lk 7)
• Jälle kerkis Soile silme ette sama pilt, samad pildid mis eelnevate nädalate jooksul: Hannele supelrannal, Hannele saunatrepil lihtsalt ja varjamata alasti, käsi puusas, äsja õitsele puhkenud keha painduv, pea õrnalt nõjatumas vastu rõduposti. See oli ime, see oli kunst, luule, ükskõik mis, kuid selle tüdruku ilu oli sõnul seletamatu. (lk 7)
• Ester oli tund­lik inimene, isegi liiga tundlik. Talle ei võinud midagi öelda. Alguses oli öeldud, oli räägitud nagu inimesega ikka, aga pärast mõningaid kogemusi tajuti, et Estriga tuli kõnelda teistmoodi, hoolikalt iga sõna kaaludes. Ja ühtlasi lahutati ta perekonnast nagu mingiks aia taga seisvaks hernehirmutiseks, kellega räägitigi nagu hirmutisega.

Selle nime oli Kaija leiutanud oma vennanaisele, kelle ilu temas kadedust äratas. "Scarecrow," oli Kaija pomi­senud, kui Ester tuli kord ootamatult külla, ja laua taga istuvate Penttiste näod olid üksmeelselt pikaks veninud, kui Estri hääl oli esikust kostnud. "Scarecrow" — nad vaatasid üksteisele otsa. Võib-olla oli Kaija sellega mõelnud, et nemad ise on varesed, nemad, Penttised (Elli, Jukka, Kaija ja ta ise ning ema), ja et Ester tähendas neile süümepiina ja hirmu, mis pani tiibu saputama. Kuid sel hetkel oli "scarecrow" vaid mahlakas sõna, mis vedas suu tagasihoitud muigeks, ja sellest muigest vormiti ilma suu­rema vaevata tervitusnaeratus Estrile, lesele, kes kasvatas oma lapsi ilma mehe perekonna toetuseta, uhkelt ja vae­selt. (lk 8)

• Ent Matti ise? Küllap oli ka temal puudusi. Ei olnud temagi täiuslik, nagu polnud seda teisedki. Vaikinud seitse aastat, oli tal äkki suu lahti läinud ja ta oli kõik ette ladunud, siiani varjatud mõtted Penttiste perekonnast ja Soilest endast. Kas see oli normaalne? (lk 8)
• Trikoost sai Penttiste pere silmis probleemi tuum. Ema suhtus asjasse kõige toredamalt. Ta pomises ja torises: "Nii arenenud tüdruk ja ei kanna trikood... Kui Antti elaks, küll ma ütleksin... ütleksin... aga Ester, häh, ei sellele tasu ..."

Kaija ja Soile olid püüdnud trikoole vihjata, aga Han­nele ei saanud vihjetest aru. Ta oli ka selles suhtes Anttisse. Talle pidi ütlema otse ja isegi karjuma, kui taht­sid, et ta aru saaks millestki, millest ta ei tahtnud aru saada.

Pealegi ei olnud tal trikood kaasas. See selgus hiljem. Siis oli tekkinud uus küsimus: kes läheb kirikukülla tri­kood ostma ja kes saab ta niikaugele, et ta selle selga paneb? (lk 9)

• Ta pidi jälle köhatama ja nihelema, kui Matti meelde tuli. Sest Matti oli tema Matti. Nad olid kurameerinud seitse aastat. Alguses ootasid nad, kuni Matti ülikooli lõpetab, siis töökohta, siis paremat ametit, siis... Mida nad nüüd ootasid, seda Soile ei teadnud. Nad muidugi kavatsesid abielluda. Selline.: vahekord oli iseenesest mõistagi ebamugav, kuna ei olnud õieti kohta... Matti elas kaasüürilisena ja Soile jälle kodus, Penttiste seas. Kogu vahe­kord oli üldse kuidagi mäda ja tuim, imelik, et see üldse veel kestis.

Kui see veel kestab. (lk 10)

• Soile märkas, et kiristab hambaid. Tal oli selline paha komme, et pingutas lõualihaseid, kui talle midagi eba­meeldivat meelde tuli. Tal oli kunagi hambakroon lahti tulnud, kui ta oli närvitsedes hambad kokku surunud. Oli mõelnud vist Matti peale, kes ei kiirustanud pulmadega. Soile oli omal ajal sellepärast õnnetu olnud. (lk 10)
• Jah, nad kartsid tüdrukut. Nende käitumine oli kum­maline. Ühistel ujumaskäikudel saatsid nad teda pilku­dega. Nad lesisid liival ja vahtisid teda. Rangena, kaunis kui skulptuur, kui elav vandliskulptuur oli ta veepiiril kõndinud ja korjanud valgeid kive ja konnakarpe. Aeg-ajalt oli ta toonud oma aardeid teistele imetleda. Ta oli nende poole tulnud üle liiva, komistanud, saanud tasakaalu tagasi, ja kerge naeratus oli levinud ta näole, nagu pilve kiirustav vari. Kui nõtke oli ta keha. Kui proportsio­naalsed olid ta liikmed. Kui uhkelt hoidis ta oma pead püsti. Jah, lapses oli midagi majesteetlikku. Kui ta vaa­tas rahulikult Jukka irvitavasse, siivutult punetavasse näkku, sattus Jukka segadusse. Jukka ei suutnud sellest rahust aru saada. Kaija oli püüdnud Hannelet joonistada; ta oli laekast leidnud oma vana visandiploki ja oli innu­kalt alustanud. Ta oli üha rahulolematumaks muutunud ja lõpuks rebinud oma joonistuse puruks ja põletanud tükidki ära, närvilise ja tüdinud näoga. (lk 11-12)
• Jukka, kes oli meister naisi ära kasutama ja tülikat vastutust vältima, oli Hannele külaskäigu ajal lõksu lan­genud. Ta ise tunnistas Soilele usalduslikult, et see oli "ilmselt põngerja tõttu. Usu, taipasin seda juba siis, kui läksin pööningule lanti tooma ja hakkasin lugema vanu luuletuskogusid. Iga juus, mis mul veel peanaha küljes kinni oli, tõusis püsti, kui taipasin, mida ma teen. Ma aimasin seda."

Midagi muud ei olnud juhtunud, kui et Jukka oli pide­valt õhtuti kodust ära ja ühel hommikul oli siis õuele sõit­nud uhke "Peugeot" ja "Peugeot'st" oli välja tulnud Anna-Liisa, kihelkonna teises servas elav tuttav agro­noom. Milline stseen! Anna-Liisa kindel, omamise õndsu­sest niiskelt särav pilk, Jukka süüdlane, isegi kahetsedes õliselt rahulolev ilme, armukadeda ema raev, kohvijoo­mine verandal, paremad tassid ja pimestavvalge laudlina, ümberringi õitsvad pelargooniumid! (lk 12)

• Samal ajal oli midagi Hannelega toimunud. Ta mõtted olid uue suuna võtnud. Talle oli Matti meeldima hakanud. See oli täiesti ilmne. Ta tõi Mattile väikesi lillekimpe kassikäppadest, kannikestest ja maikellukestest, heinakõrrega ühte seotud. Ta oli toonud Mattile esimesi maasikaid oma­tehtud tohikus. Aiakiiges oli pugenud Matti kõrvale, nii et Soile oli pidanud end mitmel korral kitsalt istmelt välja pressima.

Lõpuks oli ta hakanud Mattit nii taga ajama, et sellel ei olnud ühtki rahulikku hetke. Hommikust saadik: "Matti-i, Matti-i. Kus Matti on?" Läbitungiv hüüd, mis kajas kõik­jal. Suvila territoorium oli suur ja selle ümber oli mets. Matti peitis ennast naljaviluks tüdruku eest ära ja see otsis teda kui indiaanlane hiilides ja varitsedes.

Matti suhtus lapsesse tõesti kenasti. Midagi ei olnud öelda. Temas oli ilmselt varjatud õpetajaannet. Ta kuulas kannatlikult tüdruku jutte kodust, väikevendadest, emast, koolist, õpetajatest, kaaslastest. Ta voolis keppe, otsis lin­nupesi, näitas põdrapabulaid ja orava näksitud käbisid. Ta mõtles indiaanlasemängule reeglid ja värvis ise sulgi pähe panemiseks. See tuli ootamatult, sest Matti oli põhi­olemuselt laisk. Ta oli kõige rohkem rahul siis, kui istus tugitoolis, klaas käeulatuses, meelsamini ilus vaade silme ees. Soile ei oleks osanud kujutleda, et ta hakkab nii innu­kalt lapsega tegelema. Miks ta seda tegi? (lk 13)

• Elli oli juhtinud Soile tähelepanu sellele, et Hannele rääkis Mattile "saladusest".

"Mis saladus see küll on?" oli Elli sosistanud. "See on tüdruku kohvris, ta ise ütles, ja ta näitab seda Mattile, kui see on õige pai."

"Noh, mis siis? See on midagi lapsikut."

"Ei tea. Ester on halb kasvataja, on alati olnud. Järele­andlik ja kergeusklik ... pime oma laste suhtes." (lk 14)

• Oli erakordne, et Elli nii palju kõneles. Tavaliselt istus ta om aette niplispitsipadja ees, näol ebamäärane heataht­lik naeratus, silmad piidlemas. Soilele oli Elli jutukus mõju avaldanud. Puigeldes oli ta koos Elliga läinud uurima Hannele kohvrit, seda suurt, mis oli nüüd seal tüdruku pea kohal pakiriiulil. See oli siis lukus nagu nüüdki. Elli oli võidurõõmsalt hüüatanud:

"Seda võis arvata. Seal on midagi sees."

Nad proovisid kõiki suvilas olevaid kohvrivõtmeid, kuid ükski ei sobinud vanaaegsele lukule. Ja just siis, kui nemad, kaks narri, seal õiendasid, oli tüdruk tuppa tulnud.

Oli olnud piinlik. Elli oli sääred teinud, mananud haja­meelse näo pähe ja kadunud nagu vari. Soile oli midagi seletanud, pööranud kogu asja naljaks. Tüdruk oli kohe aru saanud, et nad olid «saladust» otsinud, ja oli veidi koh­metu olnud. (lk 14)

• "Mine vaata ise, kui ei usu!" oli ema vihaselt kuuluta­nud. "Mina ei luba sellist kõlvatut elu siin majas. Vähe­malt mitte niikaua, kui mina elan."

"Mamma, rahune ometi. Lähme vaatame, ei nad tee midagi ohtlikku."

"Ta võrgutab teid kõiki ära!" oli ema veel teatanud, enne kui Soile oli voodist tõusnud ja koos emaga Han­nele tuppa läinud.

"Estri tütar, Estri tütar. Ester võrgutas Antti ära, minu hea poja. Ja nüüd see tüdruk... Ja sina lased selliseid asju sündida! Kuigi Mattist pole ju asja... Kasimatu mees."

Hannele oli avatud kohvri juures seisnud, naeratus näol, põnevil pilk suunatud Mattile. Ta oli mänginud mingit osa, aga kui Soile oli tuppa tulnud, oli kohver kinni paugatanud ja võtit keerati lukus ringi. Kogu jõudu kokku võt­tes oli Soile ennast tagasi hoidnud, et mitte vägisi võtit haarata. Mis oli selle lapse saladus? (lk 16)

• Tõeline riid oli alles järgmisel päeval lahti läinud.

"Olen Penttistest väsinud," oli Matti öelnud mürgiselt, hoolimata sellest, et mõni võis kuulda.

"Võib ju muidugi väsida."

"Olen väsinud teie räpasest väiklasest haiglaslikkusest. See on nii kenasti pealispinna all, aga kõige pisemalgi põh­jusel hüppab see välja. Siia tuleb süütu tüdruk, kes ei oska teeselda — ja teie satute paanikasse." (lk 16)

• [Soile:] "Ema on otsekohene..."

[Matti:] "Ta on jõhker nagu kogu te perekond. Kurjad keeled kõnelevad, et ta sõi oma mehel hinge seest. Peale selle on ta teid tuhvli all pidanud ja teinud teist sellised, nagu te olete." (lk 17)

• Soile vaatas Hannele kohvrit. Ta oli otsustanud teada kuks pidanud talle eriti rõhutada keha katmise vajadust. Küllap selline tunne tuleb aja jooksul isegi. Ega mamma ei pannud pahaks, et laps oli alasti? Kindlasti mitte, mamma ei ole nii alp. Mõned vanad inimesed on küll! Siin väikelinna supelrannas ei ole ta muidugi alasti olnud... Aga teil seal suvilas on ju rahu ja vabadus..."
• Kogu aja ta mõtles: viis nukku. Muidugi. Ta oli ju kohe Ellile öelnud, et see on midagi lapselikku. Loomulikult. Selles eas tüdrukud on ikka veel lapsed. Mis see kohver muidu nii raske oli. Soiles tekkis ebamäärane tahtmine näha neid nukke: kas need olid suured või väikesed, võib­-olla olid kõik erinevas suuruses, nende hulgas üks tore silmi kinnipanev nukk ja teine pehme kaltsunukk, kel on nägu pähe joonistatud, ülejäänud on vahepealsed. (lk 20)
  • "Saladus", lk 7-20

• "Hakka juba astuma. Hommik on käes. Piimaautodki juba sõidavad ringi."

"Õrhm..."

"Hakka minema, kuulsid. Kui see tuiam su siit leiab, on lips läbi."

"Õrhm... rhm..."

"Röhib veel... Kuule, tõuse, enne kui poiss ärkab. See räägib niikuinii härrale ära, ei see taipa veel midagi."

"Mis... kell... on?"

"Vaata oma rahapataka pealt. On mul ilmaski kella olnud? Või et mis kell on. Kuuled ju, et on hommik, käimladki pahisevad igal pool."

"Keeda kohvi."

"See võtab aega. Härra jõuab tõusta, poiss üles ärgata. Miks sa öösel ära ei läinud, nagu ma käskisin? Selle jutu peale ma ju su siia lasingi." (lk 21)

• Kui mees heaga ei lähe, ja nüüd kohe, on ta omadega läbi.

Aga miks ta peaks minema, hoolis mees siis temast üle­pea? Meestel pole sellest midagi, kui vahele jäävad, nemad ei oska häbeneda. Veel vähem huvitab neid see, kui naine kaotab nende p ärast oma pelgupaiga ja elamise. (lk 21)

• Koduabiline, kui variserlik sõna. Miks ei öeldud otse: teenijatüdruk ning ori. Miks oli ta pidanud langema nii sügavale, tema, kes ta oli lapsest saadik pea püsti hoid­nud ja naernud elu tühiste vempude ja veel rumalama tähtsuse üle.

Ta ei olnud seda sorti, kes oleks osanud rehkendada, kes oleks mehest kohe ära näinud, kas see teeb tööd ja teenib raha ning suudab maksta kasuka ja lapsevankri eest. Pidi siis inimene tõesti sellistele asjadele mõtlema, kui armastus süttis rinnas? (lk 22)

• Mees oli uuesti magama jäänud. Naine tundis vimma üles kerkivat; ühe liigutusega kahmas ta käteräti, kastis selle köögikraani all märjaks ja tõmbas mehel üle näo. Mees oiatas, kui märg riie ta unesooja nägu puudutas. Aga kui ta lapse kombel rusikatega silmi hõõrus, tundis naine jälle liigutust ja hellust endas võidule saavat. Mehel oli veel ilus nägu, kuigi ta ise oli juba kuidagi kulunud ja keskealine. Mõnedes säilis Looja nägu, olgu et inimesel enesel oli tulnud paksust ja vedelast läbi minna.
• Nii see oli: armastus ja vimm asusid temas kõrvuti nagu head naabrid. Mida suurem armastus, seda suurem vimmgi. (lk 22)
• Nüüd siis oli kord vimma käes. See oli alanud juba öösel, kui ta oli veel mehe kaisus. Ta oli olnud kui piinapingis ega olnud suutnud mõelda midagi muud kui seda, et poiss kohe ärkab ja ehmub ja hakkab karjuma ja ära­tab härra üles ja siis kostab tuhvlite lohin ukse taga.

...Ja siis on jälle kõik läbi...

Ta teadis küll, mis maik on elul seal kõige madalamal astmel, kuhu tee siit viib — kui kuhugi viib. Ta teadis, mis seal ootab. Kõigepealt poiss lastekodusse, siis ajutised korterid ja üha kasvav viletsus. Siis politsei ja töölaager. Ja kõik selle lipitseja pärast. (lk 23)

• Ja jälle, kui mees oma kohvi jõi, puhudes peale, ja vaa­tas mõtlikul pilgul valgenevasse aknasse, tundis naine sisemuses liigutamas õnnetunnet, mis oli nagu lapse jõu­line liigutus.

Just nagu öösel, kui ta meeles olid arutult vaheldunud kaks mõtet, mis olid nagu valguskirjas öisesse taevasse kirjutatud:

"Et sa juba kuradile käiksid, igavene piinaja."

"Ja teine:

"Sellest suuremat armastust ei ole olemas."

See pidi olema tõeline ja õige.

• Naine peatus keset askeldusi, nühkis lapiga vase helkivait pinnalt olematut kohvipaksu ja uuris härrat.

Sellel oli must juustesõõr palja pealae ümber ja mustjas habemetüügas. Põsed olid punnis, just nagu oleks ta midagi suus hoidnud. Pea läks teravamaks nagu muna. Ei, Eevale härra ei meeldinud. Muidu oli ta hea inimene.

"Olen küll mõelnud."

"Ja mis otsusele Eeva on jõudnud?"

Sel hetkel leidis Eeva geniaalse vastuse: "Ei ole õige abielluda ilma... ilma armastuse tõuketa... nagu öeldi selles raamatus, mida te käskisite mul lugeda. Ma võtaksin teid küll, kui oleks armastus, aga see ju ei tule käsu peale. Ja siis on kõige parem üksi olla."

"Jaa," ohkas härra. "Eeval on õigus. Ega ma Eevale sel­lepärast etteheiteid tee."

See veel puuduks, mõtles naine. Ta silmitses salaja här­rat, kui see muheda näoga oma kohvi jõi. Sihuke mees, arutas ta. Mida too oma juttude ja ettepanekutega õige mõtles? Ja mis õigust oli mõnel olla sihuke — ametnik ja ja korralik ja oma kodu ja puha? Aga ta oli pärit samasu­gusest hurtsikust kui ükskõik kes, kas või tema, Eeva. Või Ville.

Hetke jooksul oli tal tahtmine karjuda — hingel lasus kogu aeg see kirjalipik, mis ometi midagi sisaldas —, kar­juda härra peale ja kõik südamelt ära öelda, öelda nii otse, et... Aga mis sellest kasu? Inimene peab mõistlik olema. (lk 28)

• Raevukas, juubeldav ind kohus ta hinges. Ta lükkas akna lahti, kahmas vooditest tekid ja linad, riietas ruttu poja ja pani potile. Kogu aeg laulis ta oma viletsat otsitud laulu:

"Läks, läks köögi trepile, läks, läks jõe lainetesse..."

"Miks Eeva laulab?"

"Mis ma ikka."

"Hommikulaulu või?"

"Küllap vist, kui hommikul laulan."

"Hommikulaul... jajaa. Aga Eeva ei teagi, et see on selline laul, mida lauldakse varahommikul, kui lahkutakse, lahkutakse... oma kallimast. Luuletajad teevad selliseid laule."

"Luuletajad?"

Naise mõtted peatusid hetkeks. Ta vilksas härra poole, kas see ei vaadanud teda süüdistavalt üle prillide, seda­moodi süüdistavalt ja armuliselt, nagu tal kombeks oli. Ta vahtis veidi aega vastu. Lõpuks ei kannatanud välja ja partsatas:

"On jah hommikulaul!"

"Kas Eeva on nüüd päri, et elus on poeesiat, hommiku­laul ja puha?"

Nii väikestest torgetest ei tee ma väljagi, mõtles naine.

Ta vastas lipitsevalt, manas isegi naeratuse näole:

"On ikka poeetiline see elu jah, nii et paremat ei oska tahtagi."

Härra näisleebuvat, kui tal midagi üldse oli olnudki. Ta oli hea härra, oli oma head päevad ära teeninud. Natuke veider, aga muidu muhe.

Nüüdki jätkas ta ühtesoodu, heietades niigi selget asja:

"Poeesia on seal kus armastuski. Armastust ei tule mujalt otsida kui sealt hommikulaulu kandist. Kas Eeva mäletab seda?"

"Mäletan, mäletan."

Ja mäletas mis ta mäletas, aga tuli meelde seegi, et härra on vana ja jääb varsti pensionile. Pensionile. Jumal hoidku, küll mõne elu on kerge. Kui siiski...?

Ta kõhkles ja kahtles, vahepeal virvendas juba häda ja ahistuski hinges, kui tuli meelde kell neli ja kell kuus. Aga siis oli ta jälle tugev: küll ta saab nende meestega hak­kama, nende püüniste jä lõksudega. Ta viib selle uue õpetaja ette, kui mitte heaga, siis kurjaga. Ta saab endale kodu. Kui uut ei saa, võtab härra. Kuigi sellel on pea nagu karvarõngaga kaunistatud lihavõttemuna.

Hommikulaul, oh sa poiss!

• • "Hommikulaul", lk 21-29

• Sellest oli vähem kui aasta, kui Veijot ei valitud insti­tuudi juhatajaks. Teaduskond eelistas Kaiskot, kuigi varem oli peaaegu kokku lepitud, et Veijost saab Laasose järglane.

Sel ajal Aino austas instituuti. Loodusteadused on täp­pisteadused ja instituudis tehakse teaduslikku tööd. Kui Veijo teaduslikud teened olid vaieldamatud, miks ta siis ei saanud juhataja kohta.

Veijo ja Aino tülitsesid tookord, kuna Veijo ei nõustu­nud tunnistama, et talle oli ülekohut tehtud. See oli Ainole hoop, tema meelest ei olnud Veijo aus. "Vait," oli mees ainult turtsatanud, "siin pole psühholoogiat vaja. Parem mees võitis. Kaisko oskab võõrkeeli ja võib instituuti esin­dada. Instituudi välissuhted on pärast Laasost täiesti kor­rast ära. Noored teadurid peavad saama oma uurimusi välismaa ajakirjades avaldada. Kaisko korraldab selle asja ära. Mina ei jaksa ega suuda." (lk 30)

• Veijo oli alati selline olnud, paindumatu ja jonnakas. Veijo oli Aino otse pärast lõpuaktust naiseks võtnud. Oli oodanud teda all hallis ja talutanud ta käe alt kinni hoides välja, viinud kullassepaärisse ja ostnud sõrmuse. Oli vii­nud peaaegu nagu politsei. Just nii olid nad välja näinud: võimas politseinik, nina püsti, veab mingit viletsat joobnud naist Musta-Maija poole. Aino oligi joobnud — armastu­sest Veijo vastu. Ta imetles meest, kelles oli jõudu. Veijos oli jõudu ja sel ajal oli ta Aino pärast isegi veidi vaeva näinud. Oli tahtnud meeldida. Ta oli valinud Aino endale naiseks ilma midagi ütlemata, aga paljastas oma kavatsuse siiski mõne tahtmatu naeratuse ja pilguga. Nüüd oli see juba minevik.

Siis olid nad kullassepa leti ääres seisnud. Aino häbenes, oli õnnelik, ja ei uskunud, et see on tõsi. Kuule, mis sa tembutad. Las me võtame su sõrme ümbermõõdu.

Mis see siis olgu? Kui kihlutakse, on vaja kihlasõrmust.

Sõrmus ei tohi olla liiga suur ega pigistada, see peab olema paras.

Sõrmus muidugi pigistas, aga läks lobedamaks, kui Aino raseduse ajal muudkui oksendas ja kümme kilo alla võttis. (lk 31)

• "Ma pean saama korralikku tegevust," ütles ta ja teadis Veijo vastust peast.

"Kas oma laste hoidmine ja kasvatamine pole korralik tegevus? Siin ümbruses on ju küllaga näiteid selle kohta, mis saab siis, kui ema jätab lapsed omapead."

"Me ei tunne ju neid inimesi! Meie ei tea ju öelda, miks nende lastest on pätid või tänavaplikad saanud! Meie poe­gadest ei tarvitse kurjategijaid tulla, kui mina hakkaksingi nagu kord ja kohus tööle."

Veijo istus liikumatult oma kulunud tugitoolis, tuhm valgus hallil, igaval näol. Kortsud näos, juuksed hõredad. Veijo paistis vanemana, kui ta oli. Oleks ta vähemalt võimelnudki.

"Mind paneb imestama, et sa tahad riskida poiste saatu­sega. Sina..."

"Sa kasutad niisugust sõna nagu "saatus". Püüad olla pateetiline. Kuule, mina tean, et maailmas on palju kait­setumaid lapsi kui Jaakko ja Jyrki; Jaakkol ja Jyrkil on vähemalt terve mõistus, nemad harjuvad haruldaselt hästi. Nad teavad, mida teevad."

"Ah kaitsetuid lapsi? Kas sa vihjad sellele sentimen­taalsele loole, mille pärast te talv läbi nutsite?"

"Ja viimati kevadel. Kevadel, kui jää ära sulas. Kui laip leiti. Jah, ma mõtlen seda. Mul on õigus vapustatud olla ja teha oma järeldused ka tunnetest lähtudes!" (lk 32)

• Ta meenutas, kuidas poisid olid viinud ta lastetuppa, et jutustada, mis koolis oli juhtunud. Tohutu suures algkoo­lis, masinavärgis, milles osast jõnglastest valmistati gümnaasiumi minevat eliitmassi ja ülejäänutest teistesse koo­lidesse ja otse tööle minevat aliitmassi. Eliit ja aliit. See oli Jaakko õpetaja nali, ha-ha-haa. Aino oli saanud panna Jaakko tuttava õpetaja klassi, aga Jyrkit enam mitte. Jyrkil polnud õnne, ta oli saanud autoritaarse õpetaja. Autoritaarne, ha-ha-haa. Aga selles naljas ei olnud enam õiget sära.
• "Lastetuba" oli tuba, kus peale poiste hoiti ka tolmu­imejat, triikimislauda ja pesurulli. Pesurull tähendas suurt usaldusavaldust. Seda ei tohtinud puudutada ega sõrmi sinna vahele pista. Seevastu tolmuimejaga võis mängida. Selle ots kraapis põrandat, kui peale astuti. (lk 33)
• Nende kallis kooperatiivkorteris, keskklassirahva lait­matus linnaosas, ei olnud puhastusvahendite panipaika, ei riietusruumi ega korralikku kööki, oli ainult üldine elutoalik vurhv ja parkett maas. (lk 33)
• [Aino:] "Kas õpetaja tõesti ütles, et Markku saadetakse inter­naatkooli? See on koht, kus pannakse õppima ja antakse süüa."

"Õpetaja oli Markku peale vihane." — "Markku nuttis." — "Markkul oli põsel kriimustus."

"Mis kriimustus?"

"Poisid peksid teda." — "Suured poisid, kuuenda klassi omad."

"Miks?"

"Kui poisid Markkut peksid, siis Markku ei julgenud kooli tulla ja tegi sellepärast poppi."

"Miks M arkku õpetajale ei rääkinud?"

"Rääkis küll. Aga õpetaja ütles, et ei tohi kaevata." — "Ema, Markku sai ka kodus peksa."

"Popitegemise pärast?"

"Ei, et ta poistele vastu ei hakanud. Et ta nuttis." (lk 34)

• "Mida suured poisid Markkule tegid? Lõid? Aga see põsk?"

"Nad lõid teda ja rebisid tal mantli seljast. Nad kiskusid tal püksid alla. Tal tuli põsest verd."

Jyrki krimpsutas nina nagu mõni väike loomake, karihiir või merisiga. Kohe on ka Jyrki silmad niisama ehmu­nud kui Markkul. Aino pidi midagi ette võtma.

"Nad tahavad raha," seletas Jaakko. "Nad võtavad kõikide väikeste rahast osa endale. Kui raha ei ole, annavad nad peksa. Ja siis nad haaravad kinni — siit."

Poiss ajas ennast urvakile ja näitas tagumikule. Veijo pojad ei kasutanud suguelundite kohta mingeid nimetusi.

"Ah näpistavad taguotsa? Või võtavad munanditest kinni?"

Pojad noogutasid kui kaks üleskeeratud nukku.

"Kas nad kiusavad kõiki?"

"Jah, kui ainult kätte saavad. Me läheme alati suures kambas ja paneme neist mööda. Aga Markku ei oska ju joostagi."

"Ma kardan neid koledasti," ütles Jyrki.

"Mina mitte," ütles Jaakko. "Kui need taga ajavad, siis õpib kiiresti jooksma."

Jaakko naeratas. Oli juba õppinud head külge leidma. Valetama. (lk 33-34)

• Jaakko õpetaja jutustas naeru lagistades, milles asi sei­sis. Jõhkrad poisid olid õppealajuhataja klassist ja too pooldas vabakasvatust ja Summerhilli, ja teised õpetajad vihkasid ta seisukohti ja tahtsid näidata, milleni need vii­vad. Kellelgi polnud lusti vahele segada, korra oleks pida­nud looma direktor. Peale selle — paljud õpetajad kartsid kuuenda klassi õpilasi. Markku oleks pidanud olema kontrollklassis, aga talle oli test tehtud ja ta taibukaks tunnis­tatud. Ja mis asi see siis oli? Ha-ha-haa, test oli jama. Õpetaja oli käinud kodu kontrollimas ja oma meelehär­miks leidnud, et kodu on korralik. Vanemad olid eakad ja ranged, Markku ainuke laps. Talt nõuti liiga palju ja ta ei tohtinud õhtuti väljas olla. Arvatavasti ei antud talle korralikult süüagi. Teda oleks pidanud panema kasvatusnõuandlasse, Aga vanemad olid ägedalt vastu. Sellest võis aru saada, sest vaestel inimestel ei olnud aega kasvatusnõuandlas istuda ja ninatarkade küsimustele vastata. (lk 35-36)
• "Ma mõtlen tõsiselt," ütles Aino Veijole. "Ma tahan põhikooliõpetaja kutset. Ma tahan."

"Sina tahad. Oled viimasel ajal tahtma hakanud. Kum­maline. Abiellusin noore lepliku tütarlapsega ja nüüd on mul naine, kes tahab."

Veijo naeratas mõrult.

"Mis nukukeseks sa mind õige pead?"

"Kaugel sellest. Sinus on maailmaparandajat."

Aino süda peksis. Ta ei teadnud, miks. Oli tunne, nagu ähvardaks mingi hädaoht. Talle meeldis sõna "maailma­parandaja", väga meeldis. Ta suu venis naeratuseks. Aga samal ajal piinas teda ahistus. Oli ta ise ses asjas ebaaus? (lk 36)

• Ta kartis Veijot. Kas Veijo sai teda sundida? Talle meenus mitu kõledat stseeni, väikest lahingut, milles tema oli kaotajaks jäänud. Kui ta nüüd ei võida, jääb ta elu lõpuni siiasa­masse. (lk 36)
• Kaisko proua nimi oli Onerva, see on kirjanduslik nimi, tead, mu vanemad olid tõelised kirjandushuvilised. Mina ilukirjandust igatahes ei loe, see on nii veider ja igav. (lk 37)
• Onerval olid sõrmused mõlemas käes, magistrisõrmus ja laulatussõrmused ja kaks kiviga ning üks väga omapärane, moodne hõbesõrmus. Ja mõlemal randmel oli kett ja käevõru. Ka kell oli kullast. Kui nõme. (lk 37)
• Aino ei saanud aru, kas Onerval oli parukas või mitte. Omade juuste kohta küll haruldaselt kohevad. Kohevajuukselised inimesed on vitaalsed. (lk 37)
• Igatahes nende loodusteadlastega ta kõnelda ei osanud. Nad kõnelesid kummaliselt. "Aino, kas sulle meeldivad bioloogid?" — "Peavad ju meeldima." — "Kas sulle meeldivad rohkem zooloogid või taimeteadlased?" — "Mulle igatahes meeldi­vad üle kõige linnuteadlased." — "Jaa, Maritale meeldivad linnuteadlased. Viimati Antverpeni kongressil võttis ta õnge ühe argentiinlase, sel olid suured hambad ja suured prillid ja kütkestav naer. Nõnda, ja võimatult suur nina..." — "Ära räägi! Ja mis sai?" — "Mitte kui midagi, usu või ära usu, mitte kui midagi." — "Ka mulle meeldi­vad ornitoloogid! Alati kui kohtad kuskil koosolekul tõega mõnusat inimest, tuleb välja, et ta on ornitoloog!" — "Botas kuuldavasti kirjutatakse luuletusi!"

"Vaevalt küll," ütles Jussi, Marita mees Jussi. (lk 37-38)

• Vilho Kaisko rääkis: "Samal kongressil kohtasin muide üht saksa liblikauurijat, kellel oli käsil huvitav katsesari. Ta oli saanud hiilgavaid tulemusi. Nimelt oli ta püüdnud panna erinevaid liblikaliike omavahel paarituma. Ei saa­nud, mitte mingil moel. Ja teate, mida uurija avastas? Lõi­kas isasliblikal pea otsast ära ja siis see paaritus ükskõik millise emasega! Uskuge või ärge uskuge!"

"Või õiendas ilma peata vabalt!" — "Tühja nüüd sellest otsast niisuguse toimingu juures!" — "Nonoh, mis te nüüd, eks seegi ots pea niisuguse toimingu puhul omal kohal olema." (lk 38)

• Aino seisis koonlalaudade ees ja jõi kohvi. Üks neist tuli talle tuttav ette. Ta oli niisugust kunagi näinud. Ta teadis seda üsna selgesti, aga ei mäletanud, kus ta oli selletaolist riista näinud, midagi väga sarnast.

Onerva tuli tema juurde ja hakkas koonlalaudade kohta seletusi andma. Ta pikad teravaotsalised härjavere värvi küüned puudutasid puud, mõnikord koputasid.

"Siin on rosettvõrk. Siin on südamemuster. See on palmett. Need on lõvid."

"Seal igatahes on Aadam ja Eeva," ütles Aino. Nüüd ta teadis, kus ta niisugust enne näinud oli. Onerva laskis edasi:

"Need kaks inimest meenutavat figuuri on inglid. Nende kohal ja all on akantusornament..."

"Lapsest peast ma ketrasin ja mul oli just niisugune koonlalaud. Need on Aadam ja Eeva. Neil on nuts niuetel."

"Nuts," matkis Onerva ja naeris. "Küll sa oled armas."

Aino vihastas, nii et vesi silma tuli.

Vanamemm ütles, et need on Aadam ja Eeva.

Ilusatel suvepäevadel, kui teised jõe äärde mängima lippasid, pani vanamemm ta ketrama. Tal ei jäänud muud kui ära põgeneda, kui tahtis ka lulli lüüa. Vanamemm tõreles. Aadamal ja Eeval oli nuts ees, sest nad olid söönud kurja tundmise puust ja märganud oma alastust. Inimene ei tohtinud alasti olla, seepärast oli see ka hea tundmise puu. Ennast tuli katta ja seepärast kedrati ja kooti. Lais­kus ja kõlvatus kuulusid kokku. Kellelgi ei tarvitsenud vastu tahtmist vaene olla.

Ja sellegipoolest olid isa ja ema vaesed ning jäid ikka vaesemaks. Aino mäletas nende kahvatuid haiglasi nägusid nagu halba und. Kooliajal tädi juures Helsingis oli tal ker- jgem. Ka seal oli vaesus, aga vähemalt ei jutlustatud ala­tasa töötegemisest ja usinusest. (lk 38-39)

• Aino vaatas Onervat ja hoidis kohvitassi kahe käega. Onerva salapärane ilme ajas teda vihale.

"Need on inglid. Vaata ise, neil on tiivad."

"Aadam ja Eeva," pomises Aino.

"Inglid. Eriti peenelt nikerdatud eksemplar. Maitsekalt valitud looduslikud värvid, hästi säilinud. Vaata seda une­levat rohelist ja hella punast. Tead, mulle tähendavad need koonlalauad ääretult palju. Kirjutasin oma lõputöö puunikerdustest ja alles siis taipasin ilu tähtsust ja suhet käsitööga. Sa saad ju aru? Mõtle lihtsatele inimestele, kes need imepärased kunstiteosed on loonud."

"Koonlalaud käib voki juurde. Sellega tehti tööd."

"Just-just, ja see oli kihlakingitus. Kingiti armastuse märgiks ja nikerdati võimalikult ilusaks. Sellises kingitu­ses väljendus lihtsa inimese ilujanu."

"Mis see lihtne inimene on?" küsis Aino. "Pole neil min­git armastust. Ega ilujanu. Need teevad tööd raha pärast."

"Muidugi, aga sa saad ju aru..."

"Töö on kõige tähtsam," ajas Aino vastu. Tal võttis südame alt külmaks, kui tundis, et nutt on iga minut tule­mas.

"Ilu," ütles Onerva.

"Töö," urahtas Aino. "Vaesed teevad tööd ja rikkad oma tsirkust."

"Viskavad vigureid küll," nentis Onerva magusalt. "See on tõsi." (lk 39-40)

• Nad olid väikeses toas, Jussi ja Aino, ja alumiselt kor­ruselt kostis muusikat ja Jussi hoidis temast kinni ja Aino püüdis oma pead ära pöörata, pead ja suud, aga Jussi suu tuli järele ja nad olid voodis jä Ainol oli suu ka jalgade vahel ja ta imestas selle üle, sest midagi niisugust ei olnud kunagi juhtunud. Keegi vajutas lingile, uks oli lukus, ja Aino mõtles, kuidas see sai lukus olla. Ta oli rahulik ja kõigega nõus, uksega samuti. (lk 40)
• Aino ei osanud midagi arukat vastata. Ta keha oli mõt­lik ja kippus lendu. Ta ei mäletanud koguni, missuguse kehaosaga kõneldakse, ja ta rinnad liigatasid omapead, õigegi reipalt. Miks ta küll alasti oli? (lk 41)
• [Jussi:] "Oled sa bioloog?"

"Olen," ütles Aino lõpuks. Tal oli nii küsimusest kui ka vastusest hea meel, need tundusid sisaldavat kõike, kõigi teadmiste summat.

"Ei arvaks. Sa jätad täie aruga inimese mulje." (lk 41)

• Jussi suu puudutus oli soolane ja niiske nagu meretuul kodus vanamemme juures. Suu oli selleks, et suudelda.

"Kas oleme jälle peata isasliblikad?" küsis Jussi.

"Aga mina ei ole ju isane," ütles Aino.

"Ei, kirevase päralt, sina oled emane." (lk 41)

• Jussi tegutsemine kihutas üles. See haaras vägisi kaasa, pani unustama, mis teoksil oli. Aino imetles Jussit, suurt ja sihiteadlikku. Talle torkas korraga pähe, et vastupun­nimine oleks naeruväärne ega kuuluks asja juurde. Poleks adekvaatne, just, poleks adekvaatne. Ta tundis sellest sõnast pöörast kahjurõõmu, kui need kehaosad, mida Veijo meelest ei tohtinud mingit moodi nimetada, teineteist mänglevalt ja pidulikult puudutasid nagu Aadam ja Eeva. Nad olid ju Aadam ja Eeva. Miski, nagu tuum või süda, tuksus võimsalt ta sees, ja ta elas seda tuuma ümbritsedes, keerles oma orbiidil ümber selle. (lk 41)
• Kõik need pilgud. Kõik need sõnad, juba huulil, aga välja ütlemata. Veijo püüdis tast pilkudega jagu saada. Oli olemas Aino ja ta tulevik: ta vananeb, kaotab eluisu, poi­sid kasvavad suureks ja unustavad ta, Veijo konutab oma­ ette, käib kongressidel, ja Aino istub kodus ja laob pasjanssi, nägu ahistusest moondunud.

Nii ei tohtinud minna, ja nüüd peab ta tugev olema. Mida Veijo talle teha saab? Hirm tuli ja läks, ja Veijo pilk oli järeleandmatu. Aino võitles sellega, ta hingas raskelt nagu pärast kähmlust. Ta vaatas Veijole trotslikult ja kindlalt vastu: sa ei tohi, sul pole õigust, ma olen vaba inimene, ja kui tahad mind, pead püüdma heaga. (lk 42)

• [Aino:] "Kas poisid kiusavad Markkut edasi?"

"Jaa. Kõik kiusavad."

"Kes kõik? Kas sina oled ka kiusanud?"

"Jaa."

"Ning Jaakko?"

"Jaa."

"No olete alles... Kuidas te niimoodi? Olete löönud? Rõivaid rebinud? Raha võtnud?»

"Raha ei ole võtnud."

Poiss küsis:

"Kas politseinikud viivad minu ka ära?"

"Ei vii. Sina oled ju haige. Me võime kas või arsti kut­suda ja arst kirjutab tõendi. Siis see on seaduslikult kin­nitatud. Aga, Jyrki, sina ei oleks tohtinud Markkut kiu­sata."

"Ta kisas, kui teda klassi tiriti. Õpetaja ütles, et Markku viiakse vägisi kasvatusnõuandlasse. Kas või vägisi. Ja ka vanemad viiakse vägisi sinna. Või hullumajja. Võit jääb õpetajale."

Poiss põrnitses lakke. Ta oli ägeda, vihase näoga.

"Jyrki, kas sul Markkust sugugi kahju ei ole?"

"Ei. Tead mis, ta ema on hoor. Ja joodik."

"Ei ole! Markku vanemad on korralikud inimesed. Jaakko õpetaja ütles."

"Ta ema joob. Kuule, kas sina, ema, jood mõnikord?" (lk 43)

• Ta sundis end Jyrkile seletama, et on kaks ise asja kas juuakse peenel vastuvõtul peeni jooke või napsitatakse selleks, et purju jääda — vaesed inimesed, kes oleksid pidanud selle raha eest kas või toitu ostma.

Ta jälestas oma seletusi. Poeg kuulas.

"Ah politsei ei vii siis, kui oled rikas ja jood kallist kon­jakit ja šampanjat? Aga vaeseid viiakse?" (lk 43-44)

• "Nojah, oleks Markku kole rikas, siis ta kutsuks lihtsalt arsti ja arst kirjutaks tõendi ja politsei ei tuleks talle järele. Eks ole, ema?"

"See pole päris nii kah. Või äkki on. Maailm on ebaõig­lane. Sellepärast."

"Ei, see on täitsa õige. Täitsa!" (lk 44)

• Aino kinnitas ja seletas ja tal tuli üle korrata oma gro­teskseid seletusi rikastest ja vaestest, kallitest ja odavatest jookidest. Aga mis siis, kui poeg hakkaks pärima, mis on hoor?

See sõna ei tähenda midagi, arutles Aino. Ta oli selle asja läbi mõelnud. See oli täiesti selge. Aga sellest hooli­mata ei oskaks ta vastata, kui küsitaks: kas rikas on hoor nagu vaenegi? Kas see muutis asja, kui kogeti midagi vaimset, kui kogeti midagi esteetilist, või kui lihtsalt hei­deti maha kui loomad, kes ei oska püstiasendis? (lk 44)

• [Õpetaja:] "Te ei tunne lapsi. Teate, lapsed vihkavad üksteist. Ei neid see vapusta, kui nad näevad teist last vägisi klassi toodavat. Nad naudivad seda."

"Kas tõesti?" Aino kuulas, ta andis järele, ta möönis ja võttis omaks teise seisukohad. Keda siin rohkem rõhuti, õpilast või õpetajat? See naine jutustas talle kõigist oma hädadest, hääl madaldus, pehmus, see meelitas Ainot kaasa võõrasse õige valurikkasse inimellu. Võlad, protsendid, osamaksud, mehe haigus, pojale osakssaanud ülekohus kõrgkooli astumisel, tütre kunstikalduvused...

Aga Markku, aga laps...

"Esialgu kasvatusnõuandlasse. Küllap suudetakse vane­maid mõjutada. Te arvatavasti ei teagi seda viimast lugu, mis Markku kodus juhtus. Isa kaotas tööõnnetusel käe, päris otsast ära, jah, ja siis veel mingisugused komplikat­sioonid, mis seal rääkida, lamab praegu Meilahti haiglas ja läheb sealt arvatavasti närvihaiglasse uurimisele. Nii et see on pärilik, jah, ja ema. Vana inimene. Teie võib-olla ei usu, aga see on tõsi, et ta on võtnud sinna ühetoa­lisse korterisse uue mehe, oma jutu järgi üüriliseks, aga ilmselt on neil seksuaalvahekord, ka Markku kinnitas seda, ja mis siis imestada, kui laps on häiritud. Minu kohus on ta selle naise käest eemale toimetada. Esialgu kasvatus­nõuandlasse ja internaatkooli. Seejärel on arvatavasti parim lahendus lastekodu, kolooniat soovitan kõige viimaseks." (lk 45)

• [Markku ema:] "Teate, meie peres on olnud nii palju õnnetusi. Isa jäi masina vahele ja käsi läks. Siis raviti teda halvasti. See on ju teada, ei hooli nad tavalisest töölisest. Tuli veel lõigata. Ja sellest läks isa närviliseks. Ja nüüd kõneldakse seal, et teda peaks hullumajja panema. Ei lasta isegi mind enam teda vaatama. Ta on nii rahutu. Aga eks seegi, et ei ole suitsuraha. Ja haiglas on nii sünge.

Jah, ja Markku.

Markku on hea poiss, mis nad tast pinnivad. Suured poisid peksavad teda, need on lausa huligaanid. Meie isaga katsusime utsitada, et gndku aga vastu. Aga kas nii väike lööb, pealegi kui õpetajagi on huligaanide poolt. Tänapäeval on asi nii, et kõik on huligaanide ja kurjategi­jatega ühe mütsi all." (lk 46-47)

• "Kus Markku nüüd on?" küsis Aino. Naisele see küsi­mus ei meeldinud, ta heitis jahedalt:

"Ei tea. Kus juhtub. Vaese inimese laps peab oma lõbu tänavalt otsima."

Või sadamast, mõtles Aino, lustakate sellide juurest. Seal suutis Markku rõõmus olla ja juttu ajada.

"Katsuvad teda kuhugi kolooniasse panna, või kuhu see oli," kõneles naine käsi pühkides, ühe käega teist nühkides, hõõrudes ja silitades, "ja mina pean paberile oma allkirja andma, aga kes see kõiki neid pabereid teab. Kui ei annakski allkirja, mida nad ikka teevad?"

"Sul läheb kehvasti, kui sa härrade käsu peale allkirja ei anna," ütles mees.

"Ärge andke oma nõusolekut Markku kolooniasse pane­miseks," ütles Aino. Ta ütles seda jälle liiga ennatlikult, mees ja naine vaatasid talle otsa ja muutusid ligipääsmatuiks.

Aino ei osanud seda keelt, mida siin pruugiti. Selles oligi kogu asi. (lk 47)

• Markku kadus kevadtalvel. Teda otsiti ja otsiti, päriti, kuulutati. Politsei otsis, kool otsis, lõpuks otsisid isegi kaaslased oma lapselikul viisil. Markku jäi kadunuks.

Kust nii väikest poissi otsida, mõtles Aino. Nagu nõela heinakuhjast. Niisugune päkapikk, kes võis varjuda kas või takjalehe all automagistraali ääres. Elama asuda prü­gimäele sigarikarpi. Peita ennast kas või sadamas vilja­kottide vahele. Või sopajoodiku haisvasse rinnataskusse, sinna, kus kunagi ammu, ametlikel vastuvõttudel oli kan­tud valevat taskurätti. Selline pöialpoiss võis käia märka­matult mööda linna, rännata kui määrdunud tiivutu mõte ühest rentslist teise, lipsata puukoorest laevukesel kana­lisatsioonikaevu, lömastuda autorataste all, surra ja ellu ärgata, lohistada end jälle edasi. Laps, igavene juut. Talle ei anta andeks, et on laps, et on kaitsetu, vaeste, haigete ja arutute inimeste sigitatud.

Markku leiti kevadel — isegi sadamaseltsilised olid tast lahti öelnud — ja ülekuulam ised, kurjategija paljastamine ja kohus tähendasid vaid väikest tõusu mure kõverjoonel. Tõepoolest, kurjategija — oli siis see kurjategija, kes talt elu võttis? (lk 48)

• Veijo ei saanud sinna midagi parata, et ta oli jäik ja ametlik. Seda oli Aino temas omal ajal imetlenud, tema enesekindlust, järeleandmatust ja tugevust. Kõik ju üks ja seesama. Niisugune mees. Aino pidi temaga elama. Pidi leidma abinõusid, millega elu talutavaks teha. Pisitillukesi nupukaid abivahendeid, millega saab kätetud mängima ja jalutud jooksma. (lk 48)
• "Inim õiguste hulka kuulub vist seegi, et igaüks võib teha meelepärast tööd."

Nüüd oli Aino hääl nii solvunud, et isegi Veijo oli sunni­tud seda märkama. Mees kehitas õlgu — teeseldud liigutus, aeglane, kramplik. [---]

"Selline õigus," ütles Veijo, "selline inimõigus on äärmiselt vähestel inimestel — tegelikkuses."

"Ja teised hoolitsevad selle eest, et see jääkski ainult väheste õiguseks, või kuidas?"

"Võib-olla, võib-olla, annan alla. Kui tingimata topelt töökoormat tahad, võta see koht. Aga ära oota, et mina hakkan sind aitama nõusid pesta."

"Ei ootagi." (lk 48-49)

• "Sa oled hea isa," ütles Aino. "Ainult et liiga range."

"Minu pojad on hästi kasvatatud poisid. Mäletad, mida Mäkise Mauno uus naine, see, kes on paremast perekon­nast, meie poiste kohta ütles? Et nad on nagu vanad diplomaadid, kui tulevad külalisi tervitama ja vestlevad veidi koolist ja oma harrastustest. Et nad teavad just seda õiget häälevarjundit ja ilmet?"

"Oh õudust," ütles Aino. "Teiste sõnadega: täiesti valesti kasvatatud."

"Õigesti." (lk 49-50)

• "Võiksid mõnikord natuke vabam olla."

Veijo vaatas ülbelt Ainole otsa. Midagi sellist ei oleks tohtinud Veijole öelda. See oli viga. See oli kuritegu.

Võib-olla õpib ta isegi Veijost kunagi aru saama. Kurja tehes õpib kurjast jagu saama, kas mitte? On siis ohvreid vaja? (lk 50)

• • "Peata isasliblikad ehk Markku, see laps", lk 30-50

• [Tauno:] Naised olid nõudlikud ja ahned, nad ei võtnud vedu, kui neile midagi anda ei olnud. Nad võisid kergesti laaberdi­seks nimetada. Nad nimetasid ätiks, kui märkasid, et ollakse nõrk ja haiglane. Nad ütlesid "hädine etteaste", kui rahule ei jäänud.

Niisama hästi oleks võinud okastraadikera kallistada.

Ei teadnud neid ette. Pealt ei paistnud. (lk 52-53)

• [Katri:] "Ka siin majas üks prouake ähvardas, et kui mina oma poega õuest eemale ei hoia, siis tema laseb mu majast välja tõsta. Minu poeg ei tohtivat tema poegadega mängida, sest minu poeg pidavat utsitama teisi kõiksugust pahandust tegema. Aga mina arvan, et just proua omad pojad need õiged pahategijad ongi, mis nad muidu alati mööda treppe ja pööninguid jooksevad ja väikesi lapsi porilompi tõukavad ja kauplus­test näppavad. Viimati, kui ühe "Pobeda" uksele terava kiviga ropp pilt oli joonistatud, süüdistati selles proua poegi, ja see jooksis kohe minu poja peale ajama: tema pojad ei joonistavat autode peale, sest neil on endil auto ja neid on õpetatud omandit austama, aga minu poeg jälle kadestavat autoomanikke, ja seepärast joonistabki."

[Tauno:] "Küll leiavad ka seletusi. Kas seda usuti?"

"Noh, õnneks oli pealtnägijaid, kes tunnistasid, et tema pojad olid joonistanud. Aga kui ei oleks nähtud, siis olek­sin mina auto rikkumise eest kahju kandnud ja ülevärvimise välja maksnud."

"Need leiavad alati kellegi, kes välja maksab." (lk 54)

• [Katri:] "Vanamees minuga ei räägi, mina olen patune naine."

[Tauno:] "On sul siin siis... mehi olnud?"

"Mitte ühtegi. Millal mina seda pattu teen, tühi jutt. Aga vaata, see asi polegi nii lihtne. Need kõige suuremad patud tehakse enda teadmata. Ja kui oled kord meele alandlikuks teinud ja ennast parandanud, oled Jumala laps. Aga mina ei suuda oma meelt alandlikuks teha ega saa ka aru, miks peaksin seda tegema." (lk 55)

• "Tagaukse kaudu", lk 51-58

"Novelle"

Tsitaadid väljaandest: Eila Pennanen, Kerttu-Kaarina Suosalmi, Eeva Kilpi, Marja-Leena Mikkola, "Novelle". Tõlkinud Luule Sirp. Tallinn: Eesti Raamat, 1987.

• Anni, see oli tema, õieti siis mina. Ta kõndis mööda kehvas seisukorras külateed ja mõtles, et kõik oli klaar. Tema siin kõnnib, käes on korv ja korvis pudelid. Neli soodavee ja kaks Jaffa pudelit. See jääb tal meelde. Meeldejätmine ei olnud raske. Ei olnud udu ümberringi. Lausa selge päikesepaiste. Tuttav tee. Põllud laotusid sügisestena ümberringi. (lk 3)
• Ei tohi korrutada samu sõnu isegi mitte mõttes, kuigi keegi ei kuule. See oli keelatud, see oli ohtlik, see oli paha märk. (lk 4)
• Ville oli MPT-s tööl, Anni võis ju sinnapoole vaadata ja mõelda, et seal ta mees siis oligi.

Mees. Tema mees. Ta peas liikus kujutluspilte, mälestusi kallistustest ja sugulisest vahekorrast, mõnedest sõnadest, mõnedest ilmetest. Ville oli hea, kõik teadsid seda. Ville ei joonud ega peksnud.

Nii nagu isa peksis ema. (lk 4)

• Kui Anni oleks pöördunud vasakule ja läinud kõrvalteed, oleks ta paari kilomeetri pärast jõudnud sellesse tallu, kus ta oli veetnud oma lapsepõlve ja osa noorusest. Seda kibedat noorust, kui pidi kogu aeg muudkui kartma ja kartma. Muud ei olnud kui hirm. Ootus, millal jälle karjutakse, kobistatakse jalgadega, ema kisas kui metsloom ja isa hoobid paukusid.

Küllap nad mõnikord leplikultki elasid. Ainult tagantjärele oli mälus selline pilt, nagu ei oleks muud olnudki kui riiud ja hirm.

Must pilv.

Selles talus elasid nüüd võõrad inimesed, sinna polnud tal asja. (lk 4)

• See oli omapärane varvas, küüs kasvas sissepoole, vales suunas. Serva kasvas okas, mis surus liha sisse. Varbaots paistetas üles ja põletik tuli sisse. Ja tegi hirmsal kombel valu.

Oli pidanud arsti juurde minema, linna, kliini­kusse, see oli üle aasta tagasi. Arst oli lõiganud küüne pealt ära ja öelnud, et nüüd enam sissepoole ei kasva.

Aga kasvas ikka. Tühi käik.

Ega tema ise poleks sinna läinud, aga Ville ja tütred ajasid. Ütlesid, et tema oigamist ei suuda keegi kuulata.

Kas siis ei tohi oiata, kui valus on? (lk 4-5)

• Seal oli see puusepatöökoja endine tööline oma naise ja lastega — vabrik oli uksed kinni pan­nud, töötajad olid saatuse hooleks jäetud. Nüüd mees kuulukse istuvat õllebaaris ja heitvat kampa iga seltskonnaga, kes linna viina järele läks.

Ja naine nuttis. Seda võis silmist näha.

Anni oli harjunud naiste silmist nägema, mis kel­legi kodus sündis. (lk 5)

• Ta ei julgenud hukka mõista sellist meest kui Jussila Tapani. Oli sündimisest saadik raha küljes kinni olnud. [---]

Maire julges. Oli ise ka talutütar, kuigi oli tööli­sele mehele läinud. Ei hoolinud teistest inimestest, ei hoolinud, mida temast mõeldakse. Aga oli nii hea, nii kena Anni vastu, ei öelnud iialgi paha sõna, ei vaadanud niimoodi halvustavalt temast mööda nagu mõni teine.

Maire ei kartnud. (lk 6)

• Kooperatiivkauplus oli Anni kauplus, ta oli selle kaupluse klient, sest Ville oli käskinud sealt osta ja tüdrukud ka ütlesid, et miks me peaksime õige neid erakauplusi elatama.

Kooperatiivkaupluses olid kenad müüjad, ei suh­tunud Annisse üleolevalt. Naeratasid armulikult ja hajameelselt, kui ta tervitas. Mõtlesid meeste peale, noored naised, aga mõelgu pealegi. Peaasi et kuula­vad, mida neilt palutakse, ja pakivad kauba ära, et see kohe laiali ei pudeneks. (lk 7)

• Seal nad seisid, kiitsid rohelisi õunu ja laitsid punaseid. Anni tundis, kuidas tema paremasse külge kiirgas Mairest soojust. Ta oli õnnelik, kui Maire vilksas mõne korra tema poole vaadata oma jutu ajal, mis puudutas õunu, prantsuse, argentiina ja ungari omi, ja selles vaates oli usaldust ja nalja, natuke nagu vandeseltslaslikku silmapilgutusi. (lk 7)
• Anni jälgis kogu aeg oma järjekorda müügileti ääres. Need seal ei tulnud küsima, kui ise ei nõud­nud. Õigel ajal seisis ta leti ääres ja ütles "minu kord" kõva häälega, nii kõva, et see lõikas tal omast peast läbi. (lk 8)
• "Neli soodavett ja kaks Jaffat," ütles ta ebakindlalt ja jätkas mõttes, et soodavesi Villele ja Jaffa tüdruku­tele ja väimeespoeg joob õlut. õnneks kõlbas talle ka koduõlu. Anni ise jõi vett, vesi on tervislik. Ja vähemalt tema osalt jääb raha järele, kaupluse joo­gid on nii kallid, nagu sisaldaksid lausa kulda. Anni teadis täpselt, palju tema rahakotis raha oli, võlgu ta ei ostnud, sest Ville oli selle ära keelanud. (lk 9)
• Kui ta loetles oma ostusid, vilkus ta ajudes oma arvutusmasin, mis liitis kõik kokku sama hästi kui väimeespoja taskuarvuti. Selles suhtes ei olnud Anni peas midagi korrast ära. Arvutamist oli õpetatud koolis, neli tehet täisarvudega ja ta ei kavatsenud neid unustada, juhtus mis juhtus. (lk 9)
• "Ah et MPT kah siis saadab sundpuhkusele?" ütles Soili magusalt naeratades. Annil võttis jalad nõrgaks. See oli külm laine, mis valgus peast jalga­desse ja jäi sinna tudisema.

"Ah... misasja?"

"Kas sa siis ei tea? MPT on täna hommikul tea­tanud, et saadab sundpuhkusele, pistab uksed kogu talveks kinni. Alles märtsis tehakse lahti."

Soili jälgis oma sõnade mõju, imes mõnuga endasse meeleheite märke nagu magusat jooki. Nii selge kahjurõõm aitas Annit, nii et ta suutis ilmetuks jääda, pigistas oma sõrmi leti kitsa serva vastu ja seisis vaikselt paigal. (lk 10)

• Aga kuidas nad toime tuleksid, kui Ville jääks tööta?

Selle üle oleks pidanud mõtlema. Aga ta ei suut­nud. Hirm laienes ja laienes peas ja tundus suruvat pealuud, nii et isegi luu pragunes ja pragudest purs­kas õudust paksu härmana. Küllap ta plahvatab kohe kogu täiega. (lk 12)

• Kari peale mõtlemine aitas hetkeks, siis oli Anni jälle endises kohas: kuristikus, kus tööpuudus ja puudus ja igasugu mured dikteerisid elurütmi. Küsi­mus oli selles, kuidas toime tulla? Siis kui panga­arvel ei ole pennigi ja siis kui viimane jahu on söö­dud kördina ära ja viimne näkileivapakk otsa lõpeb? Siis kui hakatakse toitu raamatu peale võtma ja kooperatiivkauplusest öeldakse lõpuks piinlikkust tundes, et nüüd ei või enam raamatu peale võtta, vahepeal tuleb ära ka maksta. Kas seda öeldakse vaikselt tagatoas või kõva häälega üle leti? Nii et kõik kuulevad?

Mida me paneme jõulu ajal lauale? Kas selleks ajaks on kõik säästud juba otsas?

Anni ei olnud kunagi tahtnud töötute naistelt küsida, kuidas need toime tulid. Kui see kestis kaua? Millal nad hakkasid abiraha saama? Või pidi seda kaua ootama? Kas seda pidi kerjama? Kui palju seda anti? Ja kui kaua anti? Kas nad väsisid and­mast ja jätsid lõpuks saatuse hooleks?

Anni silme ette kerkis kohaliku omavalitsuse sot­siaalhoolekande osakonna uks. Ta oli sellest mööda hiilinud, kui oli käinud Ville käsul ehitustoimkonna asju ajamas. "Kui ainult ei peaks kunagi valla abi najale elama jääma," ütles ema alati varem, halba­del aegadel, kui oli sõda ja kõva puudus.

Kas töötu abiraha oli sama kui valla abi? (lk 14-15)

• Tütred karjataksid, et jälle küsib selliseid asju, vana inimene. "Loeks vähe­malt mõnikord lehtegi, aga seda ei ole", seda nad korrutasid. Oma kihelkonna leht oli nii peene kir­jaga trükitud, et Anni ei näinud seda lugeda. Ja mis ta sest lehest saab? Seal on nii kaugetest asjadest juttu, mis tal neist. (lk 15)
• Väimees seisis ja jõllitas, väänas enda siis laua äärde pingile istuma. Silmitses mõlemat, Annit ja Liisat, silmitses rumala näoga, juuksed püsti.

Sellisega oli Pirjo läinud voodisse ja lõpuks ka õpetaja ette. (lk 16)

• Mõte lapsest, kes ehk sünnib siia viletsusse, andis Anni hirmule jälle hoogu. Käed hakkasid värisema ja silmad tõmbusid märjaks. Millega tasutakse hii­gelsuured kütteõli arved? (lk 17)
• Nad ei olnud tüdrukut hukka mõistnud, kuigi see võttis tolle Osku. Niipalju kui nüüd Ville ütles... tookord alguses. Pärast seda mitte midagi. Osku oli saanud olla neil küll nagu omas kodus. Pehme lai­salt visa mees, kellel alati läks kehvasti. Ja Pirjo, mõistlik tüdruk, sonis ainult armastusest. Kust ta küll selle sõna oli õppinud? Kindlasti lööklauludest. Oskusse pidavat olema armunud. Jumal hoiaks. (lk 18)
• See firma, kus Osku oli, oli olnud pankrotiküps juba siis, kui noored hakkasid koos tantsimas käima ja Pirjo "armastas". "Pank­rotiküps", niimoodi inimesed ütlesid, ja "armastus" oli täiesti samasugune sõna, sama näoga mõlemat sõna lausuti. Miks Pirjo ei mõistnud?

Kuna armastas. (lk 19)

• Ta ärkas, nägu vastu diivani seljatuge surutud, ja hirmu täis. Ta nägi kogu oma elu: oli teinud kuskil valesti, oli eksinud ja tal oli kõik äpardunud. Tal olid sellised närvid, et ei kõlvanud kuhugi. Ta kohmetus ja kaotas mõtlemisvõime, kui teda vaadati ja temalt midagi oodati. Niimoodi see oli olnud eriti koolis. Ta hakkas nutma ja püüdis pakku joosta, kui õpetaja teda küsis. Ta ei jõudnud isegi ukseni, õpe­taja haaras tal käsivarrest kinni ja talutas pinki tagasi. Seal ta istus ja nuttis ja teised naersid.

Põhjus?

Ei mingit põhjust. Tal ainult läks alati niimoodi. (lk 19-20)

• Ja Pirjo oli mehele läinud sellele mitte midagi tegevale Oskule ja oma elu ära rikkunud. Seegi ema süü, kuna ta ei saanud aru nendest armastusejuttudest. Kuidas olekski osanud aru saada. Ta ei olnud ise kedagi armastanud. Oli läinud Villele, kuna Ville tahtis ja kõik pidasid iseenesestmõistetavaks, et läheb. Kodus oodati seda, sugulased kõnelesid sel­lest juba ette ja kõik kartsid, et Ville mõtleb ümber ega võtagi teda ära. Püüdsid teda Villele üles kiita ja omavahel rääkisid, et ime küll, kui see tüdruk saab nii suurepärase mehe.

Kas elu oleks siis olnud teistsugune, kui oleks armastanud ja läinud mõnele teisele?

Või veel, sama see oleks olnud. Ja võib-olla pahem. (lk 21)

• Ville oli hea mees. Anni rinnus ja silmis läks kuu­maks, kui ta mõtles Ville headusele. Ville oli temas pettunud, kuna ta oli varakult vanaks jäänud ega jaksanud teha kõike, mida oleks pidanud tegema. Ja eriti voodis ei olnud see, mis oleks pidanud. Mida kõike nad tänapäeval kõnelevad ja naisterahvalt nõuavad. Kui tüdrukute jutte kuulata, tundus, et need elasid tänapäeval nagu hoopis teises maailmas. Ville ei osanud õnneks temalt seda kõike nõuda, neid omapärasusi. Aga ta oli tema pärast küll kuidagi pettunud. Ja sellegipoolest hea. Ville ei olnud lask­nud neil teda haiglasse viia, kui see vana Anttonen omal ajal oleks paberid välja kirjutanud ja hullu­majja saatnud. Küllap ta koduski paraneb, oli Ville öelnud. Viis ta taksoga koju, nad elasid siis veel seal endises kohas kirikuküla teises otsas. See juhtus siis, kui tal oli iseeneslik abort ja pärast seda ta oli ainult lamanud ja voodi peal päevad läbi nutnud. (lk 21-22)
• Ahjuuks oli lahti, sealt tuli auru ja räimelõhna. Silguvorm paistis pruun ja ilus. Pirjo tõstis selle osavalt lõikelaua peal lauale. [---]

Pirjo seletas kogu aeg, kuidas ta oli vormi teinud ja mis maitseaineid oli seal katsetanud, oma maitsetaimi, mida oli suvel kasvatanud — basiilikat ja leesputke, maitske ometi...

"Kui ainult head toitu ära ei rikkunud," ütles Ville ja kummardus tüdruku kalavormi nuusutama. "Haiseb ka päris vanamuti köhatropi järele."

"Oi-oi, kuidas mehed küll võivad nii vanamoelised olla." (lk 23-24)

• Siis, sel hetkel tuli Annile traavivõistlus meelde. Ta pääseb traavivõistlusele. Tal oli majapidamisrahast paarkümmend marka kokku hoitud, ta män­gib totalisaatoril ja nad kõnnivad Mairega hipod­roomi serval tundmatu rahvahulga keskel ja söövad kuumi vorste ja nad hakkavad mõne vanamehega juttu ajama ja vanamees teeb neile baaris õlut välja ja Anni on hoopis teine inimene kui see Härköse Anni siin. Tal on lõbus ja ta võidab totali­saatoril ja nad seisavad nööri ääres ja sirutavad kaela ja vahivad traavleid, kes keeravad aeglaselt seal kaugel träaviraja teises otsas lõpuni välja ja siis nende poole üha kiiremini ja kiiremini ja kap­jade plagin on nagu paduvihm ja äike... Ja jälle tema hobune võidab ja jälle...
  • "Hirm! Hirm! Hirm!", lk 3-25

• Ta on perenaine, ja mõned kutsuvad pilkavalt talupidajaks, kasutades tarbetut vananenud sõna, ja inimene on ta kahtlematult ka. Ja naine, kuigi seda ei pane alati tähele.

Elab omas kodus, agraarkihelkonnas, suures talus. Kui palju tööd ja vaeva see elamine endas kätkeb, ei tea kuigi paljud. Elu paistab lai mõne näljaroti silme läbi vaadatuna, aga siin on mõnedki kitsad väravad, mõnedki valusad kitsaskohad selles laiu­ses. (lk 26)

• Ta on pikk ja tugeva kehaehitusega, tal on tera­vad silmad ja kuldraamidega prillid. Kõnnib pikkade sammudega ja kannab kalleid saapaid, moodsaid saa­paid või pidulikke saapaid või kummisaapaid, üks­kõik, kuid saapad talle meeldivad. (lk 26)
• Perenaise nimi on Helvi Elina Eskelinen, aga talu nimi on Ülinen. Perenaine on vallavolikogu liige, on olnud juba üle kümne aasta. Üldine arvamine on, et ta on "mõistuseinimene". Tal on vallas mitme­suguseid ühiskondlikke ameteid ja mõned ütlevad mõjukalt, et "hea, et on naisterahvas vallas nii silmapaistvates ametites". (lk 27)
• Seni ongi kõik hästi, aga siis tuleb Helvi elu tume plekk, või peaks hoopis ütlema probleem. Tema noo­rem poeg, ainuke, kes on tallu jäänud, on teistmoodi. "Nohik", ütlevad vanemad inimesed, noored jälle kinnitavad, et Pekka on päris tore poiss, aga "jaa - ta on selline... ta on selline kohmitseja".

Eks Pekka tee talus tööd nagu mõni teinegi mees, kuid ta ei tee seda niiviisi jõuliselt ja teadlikult, nagu peaks. Helvi teab seda küll, et Pekka ei suuda talu pidada ja sellevõrra kui Helvi jõud kahaneb, hakkab talu ripakile jääma.

Ta on unenägude nägija, mõtleb Helvi. Mis ta teeb, seda teeb umbropsu. Kui talle öelda, et sõida sinna ja sinna ja tee seda ja seda, siis ta teeb. Aga et ise kavandaks ja mõtleks, nii nagu tulevane pere­mees peaks — mitte sinnapoolegi. (lk 27-28)

• Kõneldi Pekka välimusest hiljem ka kirikuküla prouade kohviõhtutel. See jõudis ka Helvi kõrvu. Keegi fantaasiaga varustatud vanem inimene oli leiutanud, et Pekka oli valmis tehtud Ülise talu peremehe ja perenaise Hispaania-reisil. Sel ajal oli tavatu, et korralik talupidajate paar läheb asja ees, teist taga Hispaaniasse nagu puhkusele, ja see oli vanamutile meelde jäänud. "Hispaanlane!" Selle üle oli kohvilauas kõvasti naerda saanud. Helvi pähhitas, aga siiski tegi talle meelepaha, ehk enam kui väljaöeldud vaimukus, anekdoot, see, et temast ei usutud, et ta midagi sellist võis teha. Või veel, nii surmtõsine naine... see viljaaida lukk, see äärširi lehm... (lk 28)
• Välimust oskas Veikko seletada: üks tema ema onu­dest olevat olnud tumedavereline ja üsna suur joo­dik. Kuid miski muu Pekka olemuses oli seletamatu. Vähemalt Veikkole.

See oli vaid mingi peahoiak või see, kuidas ta põrnitses tööriista, enne kui selle pihku võttis. Ja see, et ta pidi alati töö juures kindaid kasutama. Hoidma oma käsi. Ja ta ei kannatanud, et talle selle kohta midagi öeldi. Ta pidas isegi sees kindaid käes, kui talle midagi öeldi, ja põrnitas vihaselt, kui keegi juhtus kinnaste ja käte poole vaatama.

Ja see, kuidas ta sõi. Kummardunult taldriku kohale ja võimalikult madalale. Ajas lusikaga toitu sisse. Ei nõustunud nuga ja kahvlit kasutama. See mõjus tülgastavalt. (lk 29)

• Mervi oli eriline tüüp. Teised inimesed nägid esi­mesel pilgul, et ta on vaene ja pea laiali otsas, kuid Helvi nägi midagi muud. Tüdruk ei olnud päris noor, tal oli kõrge otsaesine ja terav nina ja samasugused suured pruunid silmad kui Pekkal. Omapärane nägu! Helvi otsis oma ajusopis midagi, otsis ja kobas ja talle tuli meelde raamat, milles oli pilte vanadest pühakupiltidest, mosaiikidest või mis need olid: Bütsants, jah, see tüdruk oli nagu Bütsantsi keisrinna. Mitte pühak, sugugi mitte, vaid valitseja. Võib-olla maalt väljaaetud valitseja, kuid siiski valitseja.

Kas võis siis öelda keisrinnale, et mine õige, tüd­ruk, oma teed? (lk 30-31)

• Hetke pärast Helvi küsis: "Oskad sa mingit tööd teha, ma mõtlen maatööd, oled sa kunagi maatööd teinud?"

See oli Mervi meelest kummaline küsimus. Ta bütsantsi nägu venis pikaks. "Tänapäeval tehakse ju kõik masinaga. Kas teil siis ei ole kombaini?"

"Hm, jah, kuid siiski on üht ja teist, mida inime­sed peavad ära tegema. Aias ja sees."

"Küll ma õpin kõik ära. Tahaksin õppida kangast kuduma ja rüiuvaipa sõlmima." (lk 32-33)

• Lõpuks tahtis Mervi Pekkaga kaasa minna. Tõm­bas kummisaapad jalga, toppis teksaspükste otsad nende sisse ja kuskilt saadi ka mingi jopejupats. Ta itsitas enda üle naerda ja läks. Hüples mööda kevadi­selt porist teed traktori järel ja mehed vahtisid taha. Õhk lõhnas kirglikult avanevate pungade ja puhkevate lehtede järele, selles oli kasvamise aroomi, mingeid saladuslikke õlisid ja osooni ja eri­tisi, mida loodus oli leiutanud, et tekitada suvist ime, põhjamaist ime.

"On alles," ütles Helvi.

Ta nuusutas kahtlevalt ilma. Sellist lõhna ei olnud ta aastaid märganud. (lk 33)

• Saara tuli tolmuimejat järele vedades ja pomises stepslile: "On hea, et peremees kadunuke nägemas ei ole."

"Kuidas ta võikski näha, kui on surnud," ütles Helvi. (lk 33)

• Aga Helvi ei tahtnud vahele segada. Ta tundis kuidagi huvi Mervi vastu. Ja talle ütles mingi õrn hääleke, et ära puutu. Las noored ise korraldavad oma asjad. Ehk see on Pekkale vaid õnneks.

Mis hääl see oli?

Ta ei teadnud, ta kuulas seda umbusklikult. See oli nii vaikne, et kõrv seda vaevalt võttis.

Ja mis siin nüüd ikka vahele segada, tänapäeva noored ei hoolinud vanadest moraalireeglitest. Elasid koos enne pulmi? Noh, see oli selge. Vabaabielud ja muud. See kõik oli teada. Hea, et Pekka midagi hullemat ei teinud. Hea, et tal üldse oli tütarlaps. Ja Mervil polnud häda midagi — peale selle, et ta rääkis palju ja kiiresti ja peamiselt asju, mis kõiku­sid tõe ja fantaasia piirimail, ja siis see kõikumine ja hüplemine — noh, see oli vist ülevoolav elujõud. Mingit tööd see tüdruk ei teinud ja kui midagi alus­tas, maa rehitsemist aias või põõsaste lõikamist, siis jäi see varsti pooleli. Viskas tööriista peost ja tor­mas kuhugi mujale.

Õunapuid ta ei pritsinud, seevastu kõndis ühe puu juurest teise juurde, ekstaasis bütsantsi ilme pika ninaga näol, ja puudutas neid ja trallitas midagi laulutaolist, puudutas ja trallitas ja mõmises, nagu oleks nõiatempe teinud. Helvi seisis tardunult ja vaatas. Mida ta õige tegi, mida mõtles? Mis ta õieti oli? (lk 34-35)

• Sees oli Mervi vaiksem. Nügis raamatuid riiulist välja, uuris neid, pistis tagasi, valesse kohta, veeris ingliskeelseid nimesid, hääldas valesti, paistis pahane, hakkas uurima heliplaatide riiulit, arvas, et grammo­foni võiks viia õuemajja, kuna seal ei ole midagi —

"Seal on ju raadio," ütles Helvi.

"Mis sellega teha?"

"Sealt tuleb ju musat küll ja veel."

"Oi? Oi kui tore. Meil kodus ei ole raadiot, isa ja ema vahivad ainult telekat."

"No kas sina siis ei vaata?"

"Ei mina viitsi. Ma ei hooli telekast."

Mervi uuris plaadikogu läbi, vaatas iga üksikut, kurtis ja ohkas. "Sul ei ole midagi. Siin ei ole mitte midagi.»

"Mis seal siis olema peaks?»

"Noh, tõelist muusikat muidugi, rokki ja poppi ja muud sellist."

"Hm, kuule, mina olen küll liiga vana selliste asjade jaoks."

"Sa ei ole üldse vana!" (lk 35-36)

• Ja siis oli tal jälle kihk välja minna, jooksis marjaaia poolele, kust oli tore vaade külale, imetles pilvi, mis just kogunesid taevale. Helvi oli õhuakna lahti teinud, vaatas temagi pilvi.

"Ma armastan pilvi!"

"...pilvi, mis tormavad, neid kauneid pilvi..." vastas Helvi poolihääli. Kust sellised asjad meelde tulid? Kaugelt minevikust, kindlasti mingi luulekatkend.

Millal ta oli viimast korda luuletust lugenud? (lk 36)

• Söögiaegadel, mil söödi Saara tõttu vana peretoa köögis, rääkis Mervi vahetpidamata. Ta imetles Pekkat, kes sõi lusikaga. Ta hakkas ise ka lusikaga sööma, popsis sellega kartuleid ja souste ja hakklihakotlette ja makaronivorme.

"Pekka on nii veetlev, kui ta lusikaga sööb," jobises tüdruk. Saara mühatas pliidi ääres. Helvi ütles "hm" ja arutas omas mõttes, et kas ka tema ei peaks suhtuma niimoodi Pekka veidrustesse. Selle kinnas­tesse, maaniatesse, bakterite hirmu, riiete vahetamistesse, pesemisrituaalidesse?

Ainult naerda, öelda, et Pekka on veetlev.

Küllap vist. See oleks olnud parem. (lk 36)

• See oleks võinud olla tavaline riid, aga ei olnud. See oli haruldaselt kibe ja mõru riid. Pekka ei sele­tanud midagi, aga ta olemus oli liimist lahti ja armas­tuse õndsus silmist ära. Helvil tekkis kaastunne juba järgmisel hommikul kohvilauas. Pekka ei tõstnud pilku, ei vastanud midagi Mervile, kes oma tava kohaselt lobises pisiasjadest ja püüdis nokkida Pek­kat, nagu poleks midagi juhtunud. (lk 38)
• [Mervi:] "Pekka jonnib minuga — peaaegu mitte millegi pärast."

[Helvi:] "Mis siis juhtus?"

"Mitte midagi. Pekka on neurootiline. Temaga ei saa üldse rääkida, ta ei kuule, ta ei saa aru."

"Neurootiline?"

"Jah, neuroos, ta on niimoodi kasvatatud. Lapsena ei ole olnud kindlustunnet. Mina tean küll, ma olen lugenud. Ma pidin hakkama psühholoogiat õppima, aga ma ei saanud sisse."

"Sa pidid ju ometi teadma, missugune Pekka on, kui siia tulid."

"Ma arvasin, et armastus parandab." (lk 39)

• Ta teadis juba, mis see oli, see õrn hääleke, mis teda kõnetas. See oli Heta. Kõneles peenikese ja piiksuva häälega nagu öölind. Lapsena oli Helvit hüütud Hetaks, alles täiskasvanuna Helviks. Ta oli kõnelnud kena õrna häälega veel isegi leeritüdrukuna. Ta ei mäletanud, milline ta oli muidu olnud. Ei vist eriti mingisugune. Ta oli väikese talu tütar ja neid oli kaks õest ja neid hoiti väga. Isa ja ema olid mõlemad väga head. Lapsepõlv tundus olevat kuskil päikesetõusu taga, päikesepaisteline lopsakas maa, kus ei olnud midagi halba.

Heta oli tundlik tüdrukutirts, nägi nähtamatuid asju.

Kuidas sellest Hetast oli saanud Helvi, see suur perenaine, kellel olid jalad tugevasti maa küljes kinni? Kellel oli töö elu sisuks, kummaline poeg ja talu, mida pidi vahetpidamata suruma küllaldaselt tootma?

Seal vahel oli mingi nii sügav kuristik, et Helvi ei suutnud seda mõista. Küllap teda oli kõva töö kõvaks teinud. Kui ta Veikkole mehele läks, paistis see suur õnn olevat. Suur talu ja mõlemad õed-vennad välja makstud. Veikko oli koolitatud mees, võttis oma talupidamist veidi nagu teaduslikult ja tal olid otsus­tavad plaanid. Ta nõudis iseendalt palju, oli uhke ja enesekindel. Ja nõudis ka naiselt, sellelt, kes oli alguses veel Heta, pelglik ja arg.

"Muidugi sa oskad. Muidugi sa teed seda."

Veikko vanemad elasid siis veel õuemajas. Noh. oli ta nagu oli. Tavaline. Sellist asja tuleb nii mõnelgi ette ja inimene karastub. Mis imelikku seal siis ikka on, et inimene on lapsena teistsugune kui täiskasvanuna? Ei sellest tasu rääkida, ei sosistada ega susistada. (lk 40-41)

• Topi jatkas ja jatkas. "Sa oled nii tore inimene, kuule Heta. Sa ainult oled nii kõva poliitik, et see mulle eriti ei meeldi. See sinu partei — see on rikaste partei ja te peaksite seda inimestele otse välja ütlema. Sina ei —"

"Ole nüüd vähe aega vait kah. Ma sõidan varsti kraavi, kui sa siin oma pehmeid jutte ajad."

"Või ma ei tohi rääkida? Muidugi, see sinu partei tahaks kõigil neil suu kinni toppida, kel pole vähe­malt viitkümmet hektarit seda isamaad. Minul ei ole ühtki hektarit, aga oma arvamuse võin välja öelda. Seaduse järgi. Niimoodi."

"Ütle oma arvamus välja, aga ära lobise tühja."

"Ma olen eluaeg tööd teinud, aga maad mul pole ja ma ei saa mingeid riigi abirahasid ega toetusraha­sid."

"Kuule nüüd, Topi. Ma olen kuulanud peaaegu kakskümmend aastat seda põllumeeste sõimamist. Keegi ei ole nii paha kui põllumees sellel maal, kui ajalehti uskuda. Aga mina ei hooli neist juttudest. Mitte karvavõrdki. Sõima sina ka palju tahad." (lk 43)

• Tal oli heameel, kui nad jõudsid Harju teeristile ja Topi läks maha. Jättis hüvasti, kinnitades ikka ja jälle, kui hea ja nooruslik Helvi välja näeb, ja lubas Ülisele käima tulla ja Helvile vähekese asju selgeks teha.

Helvi silmitses ta minekut. Jalad läksid natuke risti, see oli ka kõik. Rüht oli suurepärane. Ei min­git sotsiaalset alaväärsustunnet. (lk 45)

• [Helvi:] "Kas ma peaksin seda küla allmaailma soosima hakkama? Ma olen seniajani lugu pidanud töötava­test inimestest, kellel on veidike..."

[Heta:] "Sa tead ju väga hästi, et Toivo on süütu..."

"Vähemalt tema pojad on tuntud räuskajad, see on selle loo tulemus."

"Kas need jutud on üldse tõsi, mida räägitakse. Ja kui inimene on juba kord õnnetuse ohver, siis lao­takse talle selga heameelega uusi õnnetusi." (lk 46)

• Mis seal õieti on, ütlesid inimesed Ülise "olukor­rast" kõneldes. See oli kummaline: kolm inimest suures talus, aga kuulu järgi ei kõnele üksteisega midagi. (lk 46)
• [Kirikuküla prouad:] "Mina ütleksin, et Helvi on mõelnud vaid talule ja selle heale käekäigule ja kõik muu unustanud."

"Aga see kuulus talupoja vaim?"

"Ei Helvist ole õiget taluperenaist. Eks seda näe sellestki, et ta raiskab kogu oma vaba aja igasugu lugemise peale. Talle tuleb isegi kaks ajalehte. Vae­valt ta isegi sukka oskab kududa."

"Talle on see volikogu koht pähe läinud. Kes selle poolt õieti hääletab? Mina küll mitte. Räägi­takse, et kohalikus organisatsioonis on teda kõvasti arvustatud, sest ta hääletab kord ühe, kord teise parteiga koos, aga ei ole tahetud kõrvale jätta, kuna ta on selline häälte kokkuroobitseja."

"Jaa, ei tema ole õige keskparteilane. Pigem on koalisatsiooni poole kaldu."

"Aga ta on hääletanud ka pahempoolsete sabas, tookordki, kui oli küsimus lasteaiakohtadest."

"Lausa uskumatu."

"Mõnikord tundub, nii need mehed räägivad, et tema ei usu millessegi ega hooli millestki."

"Nii jah. See on kinnine inimene. Ei teda tea." (lk 47)

• Ta mõtles Mervi peale.

Mis see tüdruk endast õieti kujutas?

Mis ta oli oodanud, kui tuli koos Pekkaga tallu?

Tema juttudest oli jäänud mulje, et tal oli min­geid romantilisi ootusi maaelust. Kust ta oli need võtnud?

Ehk naisteajakirjadest. Ehk televisioonist. Kau­nitest värvifotodest, mis kujutasid stiilseid nurki talumajadest.

Üks pilt valetab rohkem kui tuhat ajaviitekirjanikku kokku. (lk 48)

• See sõna "laiduväärne" — see vist oli see, mis äkki Heta äratas. Helvi tundis valu küljes; Heta seal võttis endale füüsilist kuju. Varsti ilmselt pungitab tema küljest välja. Ta vilksas ümberringi vaadata. "Helvi kullake" — nii see alati alustas — "Helvi kullake, kas oled otsustanud, mida sa teed?"

"Ei tee midagi."

Aga Helvi teadis isegi, et see oli rumal vastus. Heta ootas. Hingas ta kõrval ja ootas.

"Noh, mina võin ju rääkida emma-kummaga. Selle rumala olukorra peab ju tõesti katsuma kuidagi lahendada."

"Sul on kohustusi Mervi vastu. Ja Pekka vastu."

"Oma kohustused täidan ma ise. Ime, et sa nüüd armastusest ei kõnele."

"Ma arvasin, et sa saad paremini aru, kui ma ütlen kohustus."

"Mina ei saa enam millestki aru. Selge?"

"Ehk see on isegi hea, et sina ka märkad oma abi­tust."

"Mina küll ei saa aru, mis seal head on."

Siis Heta hakkas haihtuma, küljes ei torkinud enam. (lk 49)

• Kui Saara oli ära läinud, oli Heta juba valmis. Oli tõmmanud järi kiiktooli kõrvale ja ootas seal.

"Tüdruk ootab last," nuuksus ta. "Sinu lapse­laps — "

"Ära nüüd sentimentaalseks muutu. Mul on ennegi lapselapsi juba olemas. Asja peab järele uurima."

"Väga kale seisukoht." (lk 51)

• [Helvi:] "Mehed on sellised nõrgad astjad, nendel läheb kergesti kehvalt, mina saan asjast niiviisi aru. Peaks naine kogu aeg kõrval passimas olema, kaitsmas ja hoidmas. Aga kuidas see nii on läinud, et Pekkal ei ole õnnestunud seda valvurit endale han­kida."

"Sina kõneled meestest imelikul toonil. Kas sa vihkad mehi?"

"Oli alles küsimus."

"Kas sa vihkad mehi nii palju, et su omad pojad ka käivad nende vihatute hulka?"

"Mispärast ma peaksin mehi vihkama? Meestel ei ole õnnestunud mulle midagi paha teha."

"Selleski vastuses peitub viha." (lk 51-52)

• Selle peale ei olnud Hetal, ime küll, midagi enam öelda. Helvi peaaegu juba nagu nägi teda seal vaiki­des istumas ja käsi ringutamas. Hetal oli õrn loo­mus. Helvi vaatles teda ahnelt. Heta ei olnud mingi noor tüdruk, sugugi mitte, pigem nagu healoomu­line eakas piiga. Veidi kortsus, aga hell nägu. (lk 53)
• Põlvkondade vahetus? See oli üks neist praeguse momendi lööksõnadest, nagu looduskaitse ja biodü­naamiline põlluharimine. Miks ka mitte, kui selleks võimalust oleks. Oli teda ennegi kohalt ära aetud. Pärast Veikko surma püüdsid kõik kihelkonna suu­red peremehed temale selgeks teha, et naine ei suuda nii suurt talu pidada. Parem oleks maha müüa, niikaua kui talu oli Veikko järelt heas korras. Nende rahadega elaks perekond niikaua, et Antti suudaks elatada.

Et tema peaks talu maha müüma? Sellel ei oleks mingit mõtet. Nad andsid seda nõu ahnusest, too­kord püüdis igaüks maad juurde saada. "Ei naine suuda..." Suutis küll, ja ta näitas neile, et suutis paremini kui mõnigi mees. Ta oli esimesi, kes loobus karjast, ja pärast seda hakkasid asjad paremini minema. Ikalduseaastatel oli raske, aga alati saadi kuidagi hakkama. Kartul oli mitmel korral aidanud, suhkrupeet ka. Ja niikaua kui Saara suutis, oli Helvi pidanud kasvuhooneid, klaasialune kasvatamine oli ennast ära tasunud, kui oli hästi tooteid valinud ja ostjatega juba ette kokku leppinud. Leppeviljelemiseks see oligi siis muutunud. (lk 53)

• Kas ta hakkas ehk siis mehi vihkama, nagu Heta sogas? Ta oli tundlik pilajuttude suhtes, ta leinas Veikkot ja oli igati õrna nahaga. Temas oli isegi siis veel palju Hetast järel. Ta oli kuulnud vihjeid ja seletamisi ja nõuandeid liigagi palju. Mingi juhuslik kõrvalt kuuldud ütlemine jäi pikaks ajaks haiget tegema. "Helvil on nüüd kõva puudus... kes läheks teda lohutama..." Ja toores naerupahvatus selle peale. Oleksid nad vaid tulnud lohutama. Tal oli veel Veikko jahipüss alles. (lk 54)
• Ta oli endale vabad hetked välja võidelnud ja ta oli hoidnud oma õigust lugeda ja mõnikord linnas käia. Ta oli hakanud lehti tellima, et ei oleks päris saunamooriks muutunud. Ta oli enda eest hoolt kandnud ja kindlalt. Lapsed pidid oma nõudmistes järeleandmisi tegema, emal olid ka omad nõudmi­sed. Ta ei kavatsenud ennast ohverdada omaenda kahjuks. (lk 54)
• Kui siin oleks Antti või Liisa, süüdistas Helvi omas mõttes, siis võiksin minagi pensionipõlve pidada. Minul on juba maatükk varutud, samuti ehituspuud väikese majakese jaoks. Mis viga oleks elada seal järve rannal, kaunis paigas. Aga kui lap­sed hülgavad oma kodu ja juured, siis tundub kogu elamine ja olemine ebakindel. (lk 55)
• Mervi seisis seal hetke, karjus ja lehvis ja pöör­dus siis ja tormas välja, otsima oma igaveseks kao­tatud Pekkat, keda ta ilmselt sugugi ei mõistnud ja kes tähendas talle midagi päris ebatõelist, mingit hämaralt tajutud taotluste objekti. (lk 57)
• Helvi tuli oma tuppa tagasi, kus Heta muidugi ees ootas.

"Oleksid sa ometi tõsiselt püüdnud — oleksid olnud ta vastu õrn."

"Ma olin nii õrn kui minu jõu puhul olla saab. Ma kõnetasin teda kui taevaingel."

"Kõnetasid kuivalt ja asjalikult. Olid kauge ja külm. Oleksid temale avanenud, oleksid iseenda andnud."

"Või veel siin avaneda. Siin maailmas ei tule küll toime, kui muutud tundlikult avameelseks iga­suguste inimesetaoliste suhtes. Siis läheb küll keh­vasti."

"Saad veel näha, kuidas sul läheb selle oma kar­musega."

"Vaevalt hullemini kui seni. Haud võtab nii avameelsed kui kinnised inimesed, nii hellad kui karmid."

"Hauas sa juba oledki, elavalt maetud."

"Nutma ma sellepärast küll ei kavatse hakata." (lk 57-58)

• Helvi oleks täiesti võinud nutta. Tema ja Heta olid nii kohutavalt lähedased. Hetal oli kuju, ta oli olemas, ta oli Helvi küljes valusalt kinni. Kindlasti selline tunne oli, kui oli üks siiami kaksikutest ja tuli riielda selle teisega. Heta ja Helvi vahel oli valuline sild, mida mööda kulgesid elumahlad ühest teise ja jälle tagasi, ja kumbki avaldas teisele mõju. Oli ju Heta tekkinud mitte millestki, olnud vaid hääl, ja nüüd see oli Helvi küljes kinni nagu ta oma liha.

Helvi ise hoidis Hetat hinges, see vahekord oli tema oma süü, temas pesitses nõrkus, ja nõrkuse nimi oli Heta. Aga see oli mõnus nõrkus, see lõhnas lapsepõlve lillede järele ja see oli võib-olla parema elu algus.

Kui Hetat ei oleks olnud, oleks siis ehk perenaisel Helvil õnnestunud juba Mervi minema ajada ja Pekka korrale kutsuda ja kustutada need põnevil ja imestavad pilgud, mida talle küla peal heideti?

Ja mis tunne tal nüüd oleks, kui kõik oleks kor­ras? Oleks suureline tunne ja enesekindel muhelev rahulolu sisemuses? Või häbeneks ja vaevleks ta, mõtleks Mervi peale, juurdleks, kuidas temal küll on läinud?

Kui Hetat ei oleks, kas siis üldse oleks Helvit ennastki olemas?

Ta siis ei osanud enam iseennast kujutleda ilma Hetata. (lk 58-59)

• Tema tähelepanu köitis ütlemine "ta on alati hea tüdruk olnud, oma vanematele ka väga sõnakuule­lik". Täpselt. Nii minugi kohta öeldi, isegi veel güm­naasiumiklassides, et mina olin nii "hea tüdruk". Selliseks need head tüdrukud muutuvad.

Enam ma ei ole hea. (lk 60)

• Ta käsi lõtvus, ta pillas kirja maha ja see heljus paberikorvi. Mis minul sellistest inimestest, valeta­ vad vaid suud ja silmad täis. Või jaanipäevapulmad. Jah, Liisal olid jaanipäevapulmad, nii päikeselised pulmad ja palju lilli, ja õuemuru trambiti mullale, kuna oli nii palju külalisi.

Mervil ei tule jaanipäevapulmi.

See tundus kummaliselt valus, see pigistas pead ja pani südame pakitsema, kui selle peale mõelda. (lk 60)

• Ta võttis raamatu kätte ja luges uuesti sealt, kus oli pooleli jäänud, kui Saara tõi kirja. Raamatu oli kirjutanud naisterahvas, kel oli kummaline nimi: Anais Nin, ja küllap see ikka naine oli, otsustades tagakaane kirjutise järgi. Raamat meeldis Helvile, kuna see oli nii täiesti erinev kõigest, mis tema oma elu oli kunagi olnud. See Anais oli rikas, kaunis, noor ja andekas, ja pealegi veel kõrgest soost. Just nii. Kirjutas raamatuid ja kurameeris meestega. Selle kõlvatu Millerigagi. Helvi muheles lugedes. (lk 60)
• [Heta:] "Mõnikord tundub, et sa oled külm ema."

[Helvi:] "No pagan võtaks. Mis ma sinna parata saan? Kui külm, siis külm. Olen Pekkaga suhtlemises oma parima andnud, aga selline talu võtab aega, eriti siis, kui veel loomad olid, ei jõudnud lastele aega pühen­dada."

"Pekka oli arg laps, te kohtlesite teda valesti, Veikko ja sina, mõlemad."

"Sinna pole enam midagi parata! Nutmine seda asja ei paranda. Poeg on selline kui on. On ta ju senini talus kuidagiviisi oma töö ära teinud. Ja see praegune periood läheb mööda, kui tolle... keis­rinna oleme minema saanud." (lk 61)

• Ta teadis isegi, et Pekkat oli valesti kasvatatud. Veikko ei mõistnud seda nooremat poega üldse, nii nagu ta Anttit mõistis. Mitmel korral väsis Veikko Pekkast ära, kes oli aeglane. Ta käratas poisile peale, kui see ei saanud kohe aru, mis talle öeldi. Ja mina tobe kurtma, et mis sellest poisist saab, kui see on nii saamatu ja lõhub kõik ära. Mina mõtle­sin Veikko ajudega, et poiss oli talu jaoks, talu oli tähtsam kui poeg, talu tööd olid kõige tähtsam asi maailmas, ja pisike laps pidi õppima neid tegema.

Mina tahtsin Veikkole meele järele olla, see­pärast mõtlesin tema ajudega. Ma tahtsin olla "hea tüdruk".

Pekka oli samasugune kui mina väikesena. Oleks tahtnud teistele meele järele olla, oleks igapidi taht­nud, aga ei osanud.

Helvi langes nii raskesse kurvameelsusesse, et magas päeviti, võimaks unustada. Ta käis linnas ja ostis Wagneri oopereid. Need olid kallid, tal läks kõik raha ära ja Saara vaatas kummalise pilguga, kui ta pidi tunnistama, et ei olnud raha kohvi ja nisujahu jaoks, tuleb esmaspäevani oodata.

Kui kuulata Wagnerit, tuleb hea uni. Sünk kar­jumine. See vastas täpselt ta meeleolule. Ja kui ta ärkas, ooper jätkus. Niimoodi siis, mõtles ta. Laula­vad kui elu eest ja orkester mürtsub. Ei ole minulgi paremat tegem ist, ei ole mingit tööisu, mürtsugu siis see Wagner. Varsti saab minust kõrvaletõugatud vanamutt, siis ma muud ei teegi kui kuulan Wagnerit. See on mulle paras.

See võib isegi tore olla, sisistas ta Wagnerile. Väike maja järvekaldal, küllalt kaugel, et ei peaks kunagi Pekkat nägema. Seal võiks hanesid pidada, vihaseid linde, ja koera neid karjatama. Ja paar lammast seltsiks.

Seal majakeses rüüpaks ta kohvi ja võtaks püha­päeval konjakit. Ja kuulaks Wagnerit ja Mahlerit ja Bartókit ja mis kõik nad olidki, kes teda õige ära olid tüüdanud. Jaa, see üks oli Bruckner. Sellega oleks küllaldaselt karistust pattude eest. (lk 62-63)

• "Tapab enda viimaks ära," ehmus Heta.

"Kes siis?"

"No ükskõik kumb, sama hirmus..."

Samas Helvile meenus, et temagi oli mõelnud algusajal enesetapu peale, kui kõik tundus liiga raske ja üle jõu käiv ja äi ja ämm vaatasid teda külmade silmadega ja Veikko tundus olevat temas pettunud. See oli kauge aeg, peaaegu unenägu. See oli jää­nud kuhugi alla. Aga kui see tuli kõige alt välja, tuli sellega koos hirm: surm oli lähedal, olemuses oli mingi nõrk koht, temas oli midagi, mida pidi salajas hoidma, mis ei kõlvanud kellelegi. (lk 64)

• Oli üks metsalapp, mis oli neil alaliseks kõneaineks, kuna Huttunen oleks tahtnud selle ära osta. aga Helvi ei tahtnud müüa.

Sellistest asjadest võis meestega kõnelda ja auto­dest ka, ja vallavolikogu otsustest (kui ainult enne vaadata, kellega millest rääkida) — kuid ei muust.

Meestel oli oma ampluaa ja selles said nad hästi hakkama. Nad kõnelesid oma keerulist keelt ja sel­lega nad ajasid päid segi enestel ja teistel oma tur­valisel alal.

Ampluaa ääremail tuli küsimusse huumor, mil­lega siluti tähtsaidki asju. Kui keegi oskas, kasutas huumorit. See Huttunen oskas. Söandas isegi voli­kogus pöörata asju nii, et vanamehed pahvatasid naerma. (lk 64-65)

• Mitmel korral oli Helvi mõelnud ja imestanud, miks ta õieti laskis ennast valida volikogusse ikka ja jälle. Kuigi ta põlgas kogu seda väiklast ja tühja mängu, võitlust võimu pärast väikestes asjades, parteidevahelisi tähtsusetuid tülisid, isikutevahelisi igi­vanu vimmasid, trügijate kavalaid tempe, kasulõikajate arvestusi ja üldist iseenda esiletõstmist ja enesetähtsust, üldist viha ja võistlust, üldist meestevõimu ja naiste halvustamist.

Kui tihti oli püütud teda suruda tühiseks ja hirmu tundma, ja ta oli nendele püüdlustele vastanud, ajades võimumeeste pasmad sassi ja tõmmates endale kaela kustumatut pahameelt. (lk 65)

• Huttuse näol oli siiras naeruirve. Helvi valmistus vastama sama mõõduga, humoorikalt. Karjalased olid olnud tõeline õnnistus siin mornide ja tõsimeel­sete inimeste kihelkonnas. Ta oli Huttusele tänulik selle metsatüki eest, mis oli nii palju kordi neile lõbu pakkunud. (lk 65)
• Vallesmann kõkutas rahulolevalt ja vaatas paar korda nagu silma pilgutades Helvi poole.

"Teil on lahutus enne abiellumist, või kuidas? Vähe nagu metsikuvõitu tüdruk see Pekka tüdruk?"

"Ei mina tea, metsik või mis. Tänapäeva noored, need on ju teada, need on teistsugused kui meie omal ajal olime."

"Iseenesest mõista. Aga eks olid meilgi tookord vanasti omad vimkad."

"Kellel olid, kellel mitte." (lk 67)

• "Need on kõvad kaklema, need sinu pojad," märkis nimismees.

"Jaa, nohikud nad küll ei ole," kinnitas Topi.

"Imelik, et see Jaska ei püsi ohjes, kuigi sai vii­mati istuda."

"Sel on selline loomus." Topi läks nüüd istus punase riidega sohvale, võttis mugava poosi ja pani käsivarred rinnale risti. "Ma vihastusin selle peale, kui ta kukkus Pekkat klohmima. Pekkat polnud mõtet peksta. Pekka on paremaid poisse siin kihelkonnas. Kuule, Heta, mulle meeldib see su Pekka, meile kõigile meeldib, kogu perele."

"Pekka võib meeldida küll," ütles Helvi ja lisas Heta abil: "Mullegi Pekka meeldib." (lk 70-71)

• Kõik oli väga avalik ja süütu. Varsti on ta Rissase Topi ja tema kambaga sugulane.

Helvi mekkis seda mõtet, sel polnud suurt mingit maitset. (lk 72)

• Või niiviisi, mõtles Helvi. Seda ta siis siia noolima tuligi. Aga see kõik oli vaid pinnavirvendus. Mervi tuli siia millegipärast ja kes teab, ehk ta sai selle, mille pärast tuli. Võib-olla see oli vaid üks palju­dest intsidentidest tema elus. Ehk ta liikus niimoodi ühest kohast teise, ühe mehe juurest teise juurde ja otsis midagi, kujutles omas meeles igasugu asju, unistas ja nautis olematuid asju.

Mervi tõi jooksujalu oma asju õue. Need olid nähtavasti juba valmis pakitud. Nimismees oli talle juba varem tuttav. Ehk nad hakkavad nüüd linnas kohtuma, ehk nimismees plaanitses keskea romaani?

Helvi mõtles, kas ta oli arvustanud Mervit täiesti vääralt või oli ta, vastupidi, näinud tema hingepõhja paremini kui teised. Kas Mervi pettub nimismehes samuti kui oli arvatavasti pettunud varem paljude teiste suhtes? Kas tüdruk arvas, et temale tehti alati ülekohut? Kas ta arvas, et Helvi oli reetnud ta samuti kui kõik teised?

Helvi igatahes ei saanud teda aidata. Arvatavasti keegi ei saanud. (lk 74)

• "See õrn hääleke", lk 26-75

• Ei, ta peab väljakäiku minema.

Kohe oli laps väljakäiguukse linki raputamas.

"Ära nüüd, lapsuke, Anna-moor on asjal."

"Oled sa kusel?" küsis laps erutatud häälega.

Selliseid sõnu need tänapäeval kasutavad.

"Oota nüüd, Anna-moor tuleb kohe." (lk 77)

• "Kas laps tahab kohvi?"

"No keeda."

Anna läks kööki ja pani ka seal tule põlema. Kogu korter oli nüüd valgustatud, tundus nagu julgem. Ta pani veekannu plaadile ja pööras nuppu, nimetissõr­mel oli valus, ta võttis kapist välja kohvikannu ja filtri ja filtrikottide paki ja kohvipurgi, igaühe üks­ haaval, ja jälgis hoolikalt oma liigutusi. Siis ta hak­kas üles seadma seda väikest vaevalist süsteemi, mille abil ta saab kohvi endale ja lapsele. Filtritorbik võib õõtsatada ja kohvikannu suu pealt ära kuk­kuda, filtrikotte oli raske pakist välja saada, aga kõige hullem oli kohvipurk, mis oli liiga suur. See ei tahtnud mahtuda nimetissõrme ja pöidla vahele kindlasse haardesse. See võis välja libiseda, kukkuda põrandale ja puistata oma sisu mööda põrandariideid laiali.

Täna oli jälle selline hommik, et esemed kargasid käest minema, sööstsid pakku, kukkusid põrandale ja veeresid kättesaamatusse kohta laua alla.

Nüüd süsteem toimis. Pidi vaid täitma torbikut kuuma veega vastavalt sellele, kuidas see tühjenes kannu. (lk 78)

• Mis seal kodus küll oli juhtunud? Jukka oli võinud last lüüa. Ta oli seda ennegi teinud. Meri oli leidnud enda sarnase närvilise mehe. Nad ei kõlvanud last kasvatama. Aga vanad inimesed vist mõtlesid noortest alati niimoodi?

Ja kas Merit võib milleski süüdistada? Niikaugele kui Anna teadis, oli suguvõsas alati olnud hälvetega, rõhutud inimesi. Kuidas praegune põlvkond oleks võinud olla päritust parem? Ainuke terve mõistusega oli Martti, ja tema jälle oli — jumal hoidku — tohult, haruldaselt igav mees.

Enne tehti tööd ja hoiti oma mured sügaval sisemuses. Kohusetunne ja head kombed aitasid palju. Tänapäeval kohustusi põlastati ja headest kommetest ei tohi isegi rääkida. Kõike, mis ette tuli, seletati psühholoogiaga. Aga psühholoogiast ei olnud kasu. See ei viinud kuhugi, sel ei olnud mingit alust. See ei olnud millegagi seotud.

Noortel inimestel ei olnud midagi, millest kaitset leida. Nad parandasid oma meeleolu alkoholi ja tablettidega, ja see oli selge, mis sellest tuli. Lapski veel seda kõike nägemas. (lk 79)

• Kaks kohutavalt paadunud inimest, tema ja mina, mõtles Anna. Õnneks mina vähemalt teesklen. Ma ei ole nii külm ja julm kui arvata võiks. Mina olen vana, kuid ma elan. Mul on süda.(lk 99)
  • "Au crépuscule", lk 76-99

Tema kohta

• Psühholoogilise realismi viljelejana tunneb Eila Pennanen tihti huvi erandlike isiksuste, eriti naiste ja laste vastu, kelle sisemaailm on vastuolus otstarbeka praktilisusega.
  • Luule Sirp, "Eila Pennanen", rmt: Eila Pennanen, "Saladus", tlk Luule Sirp, 1976, lk 5