Tom Jones

Tom Jones on Henry Fieldingu 1749. aastal ilmunud romaan.

Esimene raamat

• Miss Bridget Allworthy (nii oli daami nimi) nägi õigusega naise välises veetluses ainult püünist endale kui ka teistele; ise aga oli ta oma käitumises nii ettevaatlik ja valvas, nagu oleks tal isiklikult karta kõiki tema sugu ähvardavaid püüniseid. Olen üldse tähele pannud, kuigi see võib lugejale mõttetusena tunduda, et seda liiki valvsus - nagu politseipatrullidki - on kõige agaramalt platsis just seal, kus oht on kõige tühisem.
  • II peatükk

• Sõnatu kuulekuse puhul võidakse arvata, et see ei nõuagi tahtepingutust, vaid tundub kergena ja mitte sundusena; kui aga naine, laps, sugulane või sõber täidab meie soove torisedes ja vastumeelselt, oma rahulolematust ja pahameelt varjamata, peaks nende ilmne kannatus nende teenet meie silmis suuresti tõstma.
  • V peatükk

• Üks õpetustest, mida kurat viimasel külaskäigul maa peale oma õpilastele jättis, on see, et kui oled kord üles roninud, löö pink enda alt ära, mis äraseletatult tähendab, et kui oled sõbra teenete varal haljale oksale jõudnud, on soovitav temast võimalikult pea lahti öelda.
  • XIII peatükk

Teine raamat

• Kuigi mõned veidrikud julgevad igas kohas omaenda mõtteid avaldada, on suurem osa inimkonnast küllalt pugejalik, et kohandada oma jutt kõrgemalseisjate maitsele ja huvidele.
  • VI peatükk

• Paljud arukad inimesed peavad kainel mõistusel põhjenevat kiindumust kestvamaks kui ilu poolt äratatud armastust.
  • VII peatükk

• Ainult ühel juhul ei paku abielu abikaasadele mingit lõbu - nimelt täieliku ükskõiksuse olukorras. Kuna paljud mu lugejad loodetavasti teavad, kui lõpmatult meeldiv on armastatud inimesele rõõmu valmistada, siis - nagu ma kardan, on mõned vähesed ehk kogenud, millist naudingut pakub vihatud inimese piinamine.
  • VII peatükk

Kolmas raamat

• Vaevalt leidub pimedamat õhinat kui see, mis õiglusearmastajat patustaja vastu kannustab.
  • X peatükk

Kaheksas raamat

• Tõeliselt haritud ja universaalsete teadmistega inimesed suhtuvad alati heatahtlikult teiste võhiklusse, need aga, kes mõnes alamas, madalas ja tühises kunstis silma paistavad, põlgavad tingimata alati neid, kes selles kunstis niisama asjatundlikud ei ole.
  • XIII peatükk

• Kui paavstlus on relvastatud võimuga, ei saa tema tagakiusamiskihu vastu olla muud kindlustust kui see, et võim tuleb temalt ära võtta.
  • XIV peatükk

• Kõigist rahvustest, keda olen näinud, hoidku taevas mind kõige enam prantslaste eest! Oma neetud latramise ja viisakustega ning nahast väljapugemisega, et oma kodumaale au teha (nagu nad oma külalislahkust ise nimetavad), mis aga tegelikult pole midagi muud, kui edvistamie, on nad nii tüütud, et oleksin tuhat korda meelsamini nõus veetma oma elu hotentottide hulgas, kui veel kord oma jalga Pariisi tõstma. Hotentotid on kasimatu rahvas, aga nende kasimatus on enam välispidine, kuna Prantsusmaal ja mõnede muude rahvaste juures, keda ma ei taha nimetada, on kogu roppus nende sees ja selle lehk on minu mõistusele vastikum kui hotentottide hais minu ninale.
  • XV peatükk

Üheteistkümnes raamat

• Tavaliselt ta koguni vihjas neile, et ta teab rohkem, kui peab tarvilikuks avaldada. Juba see viimane asjaolu üksi seletab suurepäraselt, miks teda targaks meheks peeti, sest inimestel on kummaline kalduvus jumaldada seda, millest nad aru ei saa. See ongi see suur saladus, millele paljud sulid inimühiskonnas oma pettuste edu eest täit tänu võlgnevad.
  • II peatükk

• Armastus on tõesti liiga rahutu kirg, et leppida ilma vähemagi vastutasuta selle poolt, keda me armastame. Ja tunda tungi armastamiseks, kuid end armastamast tagasi hoida on niisama võimatu, kui omada silmi ja mitte näha.
  • VII peatükk