Minu isa ütleb ikka, et ma ei suuda piiri pidada. Kui jooksen, siis maratoni. Kui turnin mägedes, siis ainult kõrgetes tippudes. Ma olen ise pidanud seda kirglikkuseks. Kui teha - teha hästi, sest kirkad toonid loovad põnevama maailma. Aga see ei tähenda, et ma ei kahetseks, et kohe esimesel matkapäeval olen asunud piire kompama. Sellel on oma varjukülg, mõtlen hämarduvale põllule pilku suunates ja pea kohale kerkivaid murepilvi tunnetades. (lk 19)
