Ostap Võšnja

Ostap Võšnja (kodanikunimega Pavlo Mihhailovitš Gubenko; 13. november 1889, Grun, Ukraina – 28. september 1956, Kiiev) oli Ukraina kirjanik.

"Jahimees muheleb"

Ostap Višnja, "Jahimees muheleb", tlk M. Nurmik, 1959.

Tore sport see küttimine!

Loodus, meie armsa Nõukogude kodumaa kaunid järved, luhad, ojad ning jõed!

Mida tuleks jahimehele soovida, et ta vähemalt esialgu tunneks küttimisest täit mõnu ja naudingut?

Kõmmuta mööda!

Näe, seal lendab part! Sihi hästi teraselt, nagu õige laskur kunagi! Sihi täpselt ja hoolega... Tee vastavad ettearvestused. Ilmtingimata!

"Ta-ra-rah!"

Ja põrutasidki mööda! ... Millise rõõmuga saadab part sulle oma palava tänu selle eest, et ta võib edasi elada ning meie faunat rikastada. (lk 5)

Iga jahimehe kohus on: küttida jahilinde neid säästes ning säästa jahilinde neid küttides. (lk 6)
- "Kivi kotti!" (lk 5–6)

Jahihooaja avamine toimub õieti kaks korda aastas: esimesel augustil lindudele, esimesel novembril loomadele; ent kuidagi on juba traditsiooniks saanud, et jahimeeste hulgas loetakse suureks pidupäevaks esimest avamist, kui teil pärast pikka vaheaega on jälle käes vana armas püss ning teil on taas võimalus mitte ainult — kuidas nüüd öelda? — täiendada oma toidumoona ressursse, mitte ainult abistada riiki lihavarumise osas, vaid nautida mõnu — olla loodusetundja ja -sõber ning sportlane. (lk 7)
Kas siis tõesti pole nende inimeste hulgas kedagi, kellega võiks jahihooaja avamisele sõita?!

... Noh, ütleme, et sõidad Ivan Petrovitšiga.

Rohelisel vaibal, mõtliku paju all, pärast kolmandat topkat voolavad siis mälestused tema kuulsast gordonist — sihukesi koeri tänapäeval enam ei leidu! —, kes metskurvitsat nähes jäi ükskord tihedas sarapuuvõserikus valvama, nii et teda ühegi hüüde ega vilega ei suudetud paigalt liigutada ning tuli ta metsa jätta, sest algas öö, siis aga sundisid asjaolud Ivan Peirovitšit kohe teisel hommikul sealt kandist ära sõitma. Ta tuli alles aasta pärast sinna tagasi, ja siis meenus talle koer, ta läks metsa, otsis põõsad üles.

"Mis ma näen: seal seisab minu gordoni luukere, seisab ja hoiab käppa ülal! Vaat see oli alles koer! Surnult valvab! Ei ma teist säärast koera pole veel oma elu sees näinud! Pistsid talle kirja ja raha hammaste vahele: "Džekk! Kähku soru viina!" Juba poole tunni pärast lendab tema tagasi, viinapudel hammaste vahel. Ainult et raha ei võinud talle rohkem kaasa anda: mis üle jäi, selle jõi maha!"

...Kuskil kaugemal prääksub rääk, häälitseb vutt, siis jääb kõik vaikseks, ise vajud nagu kuhugi ja näed, et Džekk istub lauas ja pinnib peremehe viina. (lk 8–9)

...Langes täht. Sulpsatas vette vesirott. Läbi une prääksatas isapart. Piiksus roolind. Kusagil kaugel huikas vedur...

Sa lamad ning lendad mõttes oma kolleegide juurde, kes peavad jahti üle kogu maakera: Arktises ja Antarktises grööni vaaladele, taigas oravale ja karule, tundras sinirebasele, Polaarmeres mursule, džunglis tiigrile ning palavas Aafrikas lõvile...

Sa oled maakera peremees... (lk 9)

"Jahihooaja avamine" (lk 7–10)

"Ilma püüniseta ei tapa sa kirpugi," ütleb tark vanasõna.

Jahimees, nagu on üldiselt teada, kirpe ei küti. Jahimees, kui ta on tõeline jahimees, kütib lõvisid, vutte, tiigreid, jäneseid, oravaid, ninasarvikuid, tikutajaid, kaelkirjakuid, kurvitsaid, piisoneid, parte, karusid, hanesid, tetri ning teisi loomi ja linde, riskeerides mõnel juhul küttida isegi krokodilli või elevanti.

Eks katsuge elevanti või hüpopotaamust (seesama mis jõehobune) paljaste kätega tappa! (lk 11)

Me ei hakka oma lühikeses uurimuses kõnelema sellest, kuidas peab kütt end elevandi- või krokodilli jahile minnes varustama, see on kaunis keeruline värk ja ega ta meile tegelikult nii väga vajalik polegi, sest elevandid ja krokodillid siginevad "väga suveräänsetel territooriumidel", kust juba mitusada aastat inglise vägesid üha välja viiakse. (lk 11)
Kui varustame end jahileminekuks, tuleb meil kahte asja silmas pidada.

Esimene: lähed päevaks, aga leiba võta nädalaks.

Teine: meie hiiglaterritooriumil võid kokku juhtuda suure hulga igasuguste jahiloomadega — õrnast vutikesest kuni hirmsa pruuni karuni või ussuuri tiigrini.

Kõigeks peab valmis olema, sest pole just kuigi mõnus ussuuri tiigrit kohates hakata talle seletama:

"Ära, paikene, mind maha murra, ma unustasin žakaan-kuuli kaasa võtmata, tulin ju ainult parte laskma, ja number neli haavlid on mul kõige jämedamad! Teinekord, kui jälle tulen, siis võtan ka sinu jaoks paraja kuuli kaasa. Aga täna ära peksa nii vihaselt sabaga, vaid mine jumala rahus ja otsi endale parem mõni põder! Põder võtagi pruukostiks!"

Tiiger võib-olla ei pane su juttu mikski, vaid võtab su enda pruukostiks.

Veel kord rõhutan: jahil peab olema kõigeks valmis, – et pärast ei tuleks kahetseda. (lk 11)

Mis tuleb jahimehel jahisaagi kojutoimetamiseks kaasa võtta?

Kui sõidad linnujahile, võta kaasa kandevõrk (tikutaja jaoks).

Kandevõrk — see on rahva hulgas laialt tuntud "avoska", ainult vastavalt rekonstrueeritud.

Partide jaoks on vaja rihmu, nn. "poomisrihmu", nagu neid veel kutsutakse. Need on lühikesed rihmad, mille ühes otsas on rõngas, nii et saab silmust teha. Sinna silmusesse pistetakse pardi pea, silmus tõmmatakse kokku, ja part ripub sul uhkelt õlal. On selge, et mida rohkem sa neid rihmu kaasa võtad, seda rohkem parte tabad.

Jänese ja rebase jaoks võetakse silmustega rihmad — ühe silmuse viskad jänesele ümber kaela, teise ümber tagukäppade. Rihma heidad siis üle õla, ja jänes ripub sul niisama uhkelt seljal.

Hundi jaoks võta käru kaasa; parem, kui rattad on kuullaagritega — nii on kergem vedada.

Karu või põhjapõdra jaoks olgu kolmetonnine veoauto.

Kõik need asjad võtad siis kaasa, kui sõidad jahile päevaks või kaheks... (lk 12)

Küttimine pole kerge tegevus: kogu aeg tuleb pingutada, rohkesti käia, palju seljas kanda — see kõik kurnab ja väsitab üsna tublisti. Sellepärast on vaja jahiretkel hästi süüa ja juua.

Me ei hakka siin soovitama, mis toiduaineid nimelt iga jahimees peaks kaasa võtma: igaühel on ju oma isiklik maitse.

Kui armastad pekki — võta pekki, kui armastad vorsti — võta vorsti, kui armastad jahivorstikesi, võta vorstikesi, mune, konserve, sinki, juurvilja, puuvilja — ühe sõnaga kõike, mis aga paremini maitseb, kuid tingimata palju.

Sest see on juba elupikkuste kogemuste varal kontrollitud: võtad jahiretkele toitu kaasa nii palju, kui võtad — ikka on vähe!

Küllap see toit vist rappub kõndimise ajal kokku. (lk 13)

Loomulikult võta jahile kaasa katel, kruus, lusikas, nuga, kahvel, siis veel soola, pipart, loorberit, juustu, kartuleid, hirsitangu, porgandeid, peterselli, väike kirves (et puid raiuda) ja tahk (et kirvest ihuda).

Te muidugi juba aimate, et see kõik võetakse selleks kaasa, et keeta seda imehead jahimeheputru; seda ei keedeta mitte kana-, kalkuni- või lambalihaga, vaid piilpardi või luitsnoka lihaga.

Oh, on alles puder! No on alles puder!

Ainult üks viga on sel pudrul: katlad on liiga väikesed! (lk 13–14)

"Jahimehe varustus" (lk 11–14)

Püss — see on üks sihuke riistapuu, millest lastakse.

Tuleb nii välja, et kui pole püssi, siis pole ka jahimeest.

Tegelikult on ta ju muidugi olemas, kuid ta pole mitte see õige jahimees, vaid kehvake, nii-öelda platooniline. (lk 15)

Jahipüss on ohtlik asi nagu iga teinegi tulirelv ja temaga tuleb üsna ettevaatlikult ümber käia.

Kuid kõigist püssidest kõige ohtlikum on — laadimata püss.

"Ei, ei, võtke aga julgesti — ta on mul laadimata."

Jah, laadimata püssist tapavad ja haavavad kütid kõige rohkem nii endid kui ka oma jahikaaslasi. (lk 22)

"Püss" (lk 15–22)

Karusid meil Ukrainas, tänu jumalale, ei leidu mujal kui loomaaias, sellepärast polegi nii hirmus meie metsades jänese, rebase või metskurvitsa peale jahti pidada.

Oleksid seal aga karud, siis peaksid küll üsna paljud jahimehed oma püssi maha müüma, sest meie kütid on vaiksed, rahulikud ning luulelised, karu aga on suur elukas ja möirgab — võib mõne mehe ära ehmatada. (lk 23)

Saime kord telegrammi peaaegu et Vologda oblastist: "Avastasime ja piirasime sisse kolm karukoobast koma sõitke viibimata..." Üks minu sõber, kirglik jahimees, uuris kaua seda telegrammi ja ütles siis:

"Tee nüüd ise, kuidas arvad, aga mina küll ei sõida... Mulle meeldib rohkem tikutajaid küttida. Tikutaja on rahulik linnuke — ei möirga ja skalpe ta ka inimeselt ei kisu. Karu aga, tema on väga suur ja kole pruun, ja lund on seal ka paksult: tema eest sa juba plehku ei pane! Ei, mina ei sõida!"

Ei saanud meist kummastki sõitjat. (lk 23)

Selgub, et täiskasvanud karud on kirglikud matemaatikud.

Sa avastad koha, kus karu jahti peab või endale lihtsalt toitu otsib, võtad suure vineeritahvli, kirjutad sellele tahvlile suurte numbritega järgmise matemaatilise vormeli:

2 X 2 — 5

Siis võtad väikese haamri ja naelutad selle tahvli saare või tamme külge tee äärde, kust karu mööda käib. Tahvel tuleb lüüa parajasse kõrgusse, mitte väga kõrgele ega väga madalale, vaid nii, et see matemaatiline vormel karule silma puutuks.

Seda on soovitav teha päeval, kui karu puhkab. Nii et ta seda õhtul küttima minnes märkaks.

Hästi. Tahvel on üles löödud.

Nüüd jookse kohe koju, rakenda hobune vankri ette ja sõida sinna matemaatilisse kohta. Aga ära liiga ligi sõida, hobune ja vanker peida orgu või õlekuhja taha, ise jookse metsa, roni kuhugi tamme otsa, selle puu lähedale, mille küljes on tahvel vormeliga, ning jälgi salakesi.

Juba tulebki karu.

Sarapik raksub, oksad langevad, müra ja raginat on laialt.

Ära karda, oota aga rahulikult.

Noh, karu satub lõpuks selle matemaatilise vormeliga vineeri peale.

Inimesed, kellel on juba sellise karujahi suhtes kogemusi, jutustavad, et niipea kui ta seda 2 X 2 = 5 märkab, hakkab temaga toimuma midagi uskumatut.

Ta vahib arvusid, taganeb paar sammu, siis astub jälle lähemale, hõõrub käpaga silmi, vaatab, vaatab, ning veendudes, et ikka tõepoolest on kirjutatud 2X2=5, haarab käppadega peast kinni ja hakkab pead murdma.

Murrab ja murrab ja murrab...

Kaua aega murrab karust matemaatik oma vaest pead selle matemaatilise jama kallal...

Sina istud seal üsna kuku-tasa.

Karu pea aga muudkui raksub ja ragiseb sellest murdmisest.

Sa ronid tamme otsast maha, lähed karu juurde — tema ongi juba omadega läbi, on surnud kangest peamurdmisest ebaõige matemaatilise vormeli kallal.

Sa jooksed vankri järele, kihutad ligi, veeretad karu vankrile ja sõidad siis pidulikult koju. (lk 24)

"Karu" (lk 23–25)

Kütil, kes esimest korda elus hundijahile läheb, tuleb ikka ja alati meeles pidada seda rahvalikku ütlust:

"Kui hunti kardad, istu tares!"

Hunt on kiskja, pealegi julm ning verejanuline kiskja, ometigi ei tule teda karta.

Kindrat Kalistratovitš Morgnioko, vana kogenud hundikütt, jutustas igaühele ja õpetas kõigile, et hunt on väga kartlik ja aravereline loom.

"Kuulake, mis ma teile ütlen," kõneles Kindrat Kalistratovitš kõigile. "Elan, nagu teate, huutoris, ning üsna selle serval. Minu lambaosmiku räästas käib otse vastu sarapuupõõsast. Hunt sai haisu ninna ... Urgitses pimedal ööl räästa alla augu ja kargas lammaste sekka. Noh, osmikus kohe müdin ja kisa lahti; lambad panid määgima ja laudas — laut on kohe sealsamas kõrval — pistis ka lehm ammuma! Kuulsin, hüppasin tarest välja ja tormasin ülepeakaela osmikusse. Mingi hall kogu volksas minust mööda — hopsti räästa alla! Ei jõudnud läbi augu hüpata, ja nii saingi ta sabapidi kätte. Selgus, et hunt. No pean teile ütlema, arg loom on ta küll. Vaat mihuke paha lugu juhtus! Rääkige, mis tahate, aga hunt on õige arg loom." (lk 26)

"Hunt" (lk 26–30)

Kõige kasulikum on rebasele jahti pidada talvel, kui maa tõmbab endale helevalge ehmevaiba peale ning suigub rahulikku unne.

Siis muutub rebase karv läikivaks, tihedaks, kohevaks, meie aga teatavasti kütime rebast ainult ta kuulsa karusnaha pärast, mis kannab teaduslikku nimetust — boa.

Rebased asuvad meil üle kogu Nõukogude Liidu territooriumi: nurmedel, soodes, metsades ning metsatukkades. (lk 31)

Kodus öeldakse:

"Sa sõidad ja sõidad, paugutad ja paugutad ning söödad koeri, aga Anna Ivanovnal on, näe, misuke hõberebane! Pole neil püssi ega koeri, aga hõberebane on sihuke, et ei raatsi silmi ära pöörata."

"Hea küll, hea küll! Kui satub ette, kõmmutan ka hõberebase maha. Ainult et meil Ukrainas tuleb hõberebaseid väga ja väga harva ette! Peaaegu mitte kunagi!"

"Harva?! Kõik komisjonikauplused on täis!" (lk 31–32)

Hommik, Pakane. Lumi rudiseb. Huutorist Sribljanski nõoni on kolm kilomeetrit.

Päike tõuseb. Pimestavalt valgel laial lumepalakal, nii et silm ei ulata teda haarama, hüplevad briljantide müriaadid.

Tuhknai ja Bandiit on oheliku otsas.

Tuhknal astub rahulikult, ta on juba palju aastaid elanud, palju jäneseid, rebaseid ja hunte taga ajanud, teda ei üllata enam miski. Bandiit aga on alles teist korda jahil; ta kipub edasi, siis pöördub sinu poole ja püüab üles hüpates oma käpad sulle rinnale asetada, siis aga sööstab jälle edasi.

Bandiit närvitseb...

Rütsib oma oheliku otsas ja vingub nii haledalt:

"Lase, lase mind ometi joosta ja hullata! Näe, kui valge on kõik, kui hea, kuidas lumi sädeleb! Las ma löön lumes kukerpalli!" (lk 32)

Tuhknai heidab kõhuli maha ning lamab su jalge ees, Bandiit aga on pingul nagu pillikeel, pea püsti; nuusutab, nuusutab, nuusutab...

"Mis lõhnad need küll on, Bandiit, mis tungivad läbi su roosade sõõrmete sinu puhtatõulisse anglo-vene ajju? Kas kavala rebase uhke saba kannikeselõhn, või vaese nälginud hundi vänge lehk, või unes väriseva haavikuemanda ebamäärased lõhnad? Mis? Heida maha, Bandiit, jää rahule!" (lk 32–33)

"Rebane" (lk 31–34)

Kuldne sügis...

Mitte kuidagi ei tahaks leht puu otsast kukkuda, suurest kurvastusest on ta otsekui verd täis valgunud ning kogu metsa verekarvaliseks värvinud.

Kurvalt nagiseb tamm, ka saar on talveune eel mõttesse vajunud, vahergi õhkab raskelt, ainult kollakasroheline käharpäine kaseke on koketselt esile tõstnud oma valge sihvaka kogu, nagu ootaks ta kohtamist Levitaniga või kutsuks Tšaikovskit sümfooniat looma.

Hilinenud kured joonestavad kõrgel taevas trigonomeetrilisi kujundeid ning küsivad kruuksudes:

"Kas kuuled, mu vend, mu seltsimees! Ära lendame!"

Kuldne sügis... (lk 35)

Selleks ajaks on jänes juba köösneri juures ära käinud, see on valinud ta rebenenud kasuka iga augu jaoks sooja tiheda villaga karusnahatükikesi, küürinud puhtaks ta kõrvad ja käpad ning kinnitanud valge tuti sabajupikesele.

Jänes hüppas metsast välja, kapsatas tagukäppadele istuma, esimestega silus üle koonu ning pajatas:

"Zö vu zan prii, seltsimehed jahimehed, tulge mind küttima!"

"Merssii bokuu!" vastavad jahimehed ning asutavad endid kohe jänesejahile.

Padrunid täidetakse jämedate haavlitega, tuuakse lagedale soojad püksid ja kuub, kõige lohmakamad säärikud määritakse sisse, soojad ameerika aluspüksid rebitakse jalarättideks, heidetakse kõrvale kerge, lõbus nööpsoni, tema asemel venitatakse rusikate vahel laiemaks mõtlik-tõsine läkiläki. (lk 35)

Kui pardijahil on suur tähtsus tomatitel ja kurkidel, siis siin asendavad neid rasv ja vorst.

Aga topka — see jääb nagu ikka.

Pardijahile võetakse topka teatavasti selleks kaasa, et lootsikust vett välja tõsta, jänesejahil aga on teatava vilumuse juures väga hea läbi topka silmapiiri uurida: kui sihtida läbi põhja, muutub maastik reljeefsemaks. (lk 35)

Tõusult võib küttida üksikult ja hulgakesi.

Kõnnid seal üksi piki põldu või orast või umbrohupadrikut ja "tallad" jänese liikvele, kes, nagu teada, päeval lesib ja puhkab... Nagu ta puhkeasemele lähened, hüppabki jänes üles...

Lähenema peab vastu tuult; et tuule suunda täpselt kindlaks määrata, süüdatakse jahimehe kübara äärele väike tuleriit...

Kui kütite hulgakesi, see tähendab kollektiiviga, siis on otstarbekas moodustada "katel", säärane, noh, kuidas öelda, kaar, et tiivad oleksid keskpunktist ette nihutatud. Kui jänes peaks näiteks kaare keskel üles hüppama, siis pole tal muud teed kui otse pannile, teist pääsu tal ei ole.

Võidakse küsida, kuidas siis on parem küttida, kas üksi või mitmekesi.

Teeb peaaegu ühe välja.

Kui lähed üksi, siis põrutad üksi mööda, aga kui lähete kollektiiviga, siis põrutate kollektiivselt mööda. (lk 36)

Väga huvitav on hagijatega jänesejahti pidada.

Kui seesugused loomad on olemas, lastakse nad metsatukka või orgu, nad jooksevad, ajavad jänese üles ning jälitavad teda kisaga. Sa seisad teele ette, kustkaudu jänes peab jooksma, ning... paned paugu mööda.

Kuid sellise jänesejahi ilu pole teps mitte ainult möödapaugutamises...

Kujutlege, kuidas terve kari hagijaid ajab jänest taga: mulje jääb niisugune, nagu mängiks sootuks omapärane, mitte üheski filharmoonias nähtud ega kuuldud orkester. Heliseb flööt, tuututab pasun, röögatab bass, kõmiseb bariton...

Kui palju tuld, kui palju kirge häältes!...

Oi, kui orkestrandid meie orkestrites säärase kirega mängiksid, millised sümfooniad siis tuleksid!

Seisad, kuulad, süda paisutab rinda otse lõhkemiseni, aju põleb, ja sina muudkui põrutad aga pauk paugu järel mööda... (lk 36–37)

"Jänes" (lk 35–38)

Metskurvits ehk nepp on suursugune lind, meie tuvist pisut väiksem, tumepunakas, pika nokaga, nagu kõik kurvitsad, ning pikkade jalgadega. Metskurvits, nagu nimigi ütleb, on metsalind. meie maal ta ei pesitse, vaid ainult lendab meilt läbi: kevadel, kui ta rändab põhja poole oma pesapaikadele, ja sügisel, kui lendab tagasi soojale maale. (lk 45)
Ränne, rände jaht — see on seesama, mille kohta I. S. Turgenev ütles:

"Kas te teate, mis tähendab rändel seista?"

Nii et rändel tuleb siis seista.

Kuid seista, nagu te teate, võib ka tänaval. Ja ka toas võib seista.

Ränne aga ei sarnane ei tänava ega toaga.

Ränne — see on hoopis vastupidi.

Ränne — see on, kui metskurvits kevadel või sügisel lendab, s.o. rändab ühest paigast teise. Hommikul ja õhtul.

Kõige sagedamini juhtub stepilohus nõosoone kohal, et õhtuvidevikus ilmub puude latvade kohale metskurvitsa siluett.

Ning siis sa tulistad teda. (lk 46)

Sügis...

Mets seisab mõttes ja nukker: juba täna-homme tuleb tal heita seljast oma uhke riietus ning oma oksad külmadele vihmadele ja lumetuiskudele vastu sirutada.

Lehestik tõmbub kurvastusest kollaseks ning kohati koguni verekarvaliseks.

Seal langeb vahtraleheke: ta on surnud, oma armsa oksa küljest lahti rebitud ja langeb alla.

Ta ei lange mitte loodis maa peale, ei.

Ta ei tahaks kuidagi igavesele rahule minna, lamada ning kõduneda oma külmunud kaaslaste keskel...

Ta keerleb metsavälul, kord kõrgemale kerkides, kord alla maa poole langedes.

Mitte kuidagi ei tahaks ta kõduneda!

Viimase krampliku liigutusega kisub ta end üles valguse, päikese poole, mis teda nõnda hellitas ja paitas...

Kuid vahtralehel pole enam jõudu, temas pole enam elu, vahtraleht langeb alla maa peale ning jääb vaikseks, liikumatuks...

Kevadel on tema asemel juba noor roheline leht — ajab tuulega juttu, haarab oma kiududega päikesekiiri, supleb vihmas ning peseb end kastes...

Et siis surra...

Vana, see sureb ja kõduneb, noor aga kasvab peale. (lk 46)

Aga mulle näib, et koeraga metskurvitsale jahti pidada polegi nii huvitav kui sellest jutustada.

"Minu Ralf... Ma ei jõudnud Svjatošinos trammist veel väljagi astuda, kui tunnen: juba ta tõmbab. Mina talle järele. Tõmbab, tõmbab, tõmbab... Mina järele... Juba oleme Irpinnist läbi, aga tema tõmbab... Näe, varsti juba Korosten, agä tema muudkui tõmbab..."

"Kuule!" hõikab üks külaline vahele, "võtame pisut kehakinnitust, las ta siis tõmbab edasi..." (lk 47)

"Metskurvits" (lk 44–47)

Oleksa Ivanovitš elas külas. Seal küla lähedal oli määratu suur järv, ja mitte üks, vaid koguni kaks järve. Nende järvede vahel oli lai maakael ja nende kahe järve vahel lendles hulgaliselt metsparte. Asi oli kuidagi nii välja kujunenud, et hommikul lendasid pardid suurelt järvelt väikesele, õhtul aga väikeselt suurele.

Maakaelale kaevati siis augud, need maskeeriti stepiheina, lugade ning igasugu veetaimedega. Kütid istusid aukudesse ja ootasid, millal pardid hakkavad nende kohalt üle lendama.

Maakael oli kaunis suur ja selliseid auke võis kaevata viis kuni seitse, üksteisest umbes sada meetrit eemal.

Küttimine neil järvedel meeldis tõelistele jahisportlastele üpris väga, sest nemad lasksid parte ainult lennult, ei kükitanud jõeloogete vahel kõrkja varjus, kus tükki sada või tuhat hunnikusse kokku ujub, et siis muudkui "põmm" ja "põmm" ujuvate lindude pihta panna. Sääraseid kütte siin paigus ei sallitud ja neid hüüti "nülgijateks" ja "massimõrvariteks".

"Sa taba neid lennult! Ujuva linnu võib isegi luuavarrest maha lasta!"

Oleksa Ivanovitšil, lihtsal inimesel, oli jahisportlase üllas süda ja ta ei tulistanud kunagi ujuvat lindu.

Kui ta hiiliski teinekord järve äärde ning lähenes ujuvatele partidele laskekaugusele, siis tõusis ta püsti, hüüdis: "Kššt!" ning tulistas ainult lendavaid linde. (lk 48)

Ega te aga viimaks ei arva, et Oleksa Ivanovitš enne seda püssi ei lasknudki, kuni taat ise otsustas hakata talle püssilaskmist õpetama, temast jahimeest tegema?

Laskis! Ja kuidas veel!

Algas see, nagu kõigil tulevastel küttidel, leedripuust plakspüssiga.

Ei, mitte nii: enne leedripuust plaksutit oli veel heinputkest veevirts.

Veevirts pole küll tulirelv, ta sarnaneb rohkem hüdropuldiga, kuid ka tema õpetas poisile silmamõõtu.

Oleksa tõmbas oma pritsi kaevu juurest lombist mingit sogast vedelikku täis, mida kuidagi ei tihka veeks nimetada, hiilis kassile ligi, et teda märja joaga kostitada. Kass aga oli kole kaval, kohe krabinal õunapuu otsa, sealt katusele, katuselt pööningule, ja oligi läinud. Teda paganat oli raske tabada.

Aga vaat hauduja kanaga oli tükkis teine lugu: Kana lössutas leelõukas munadel, ei tema liikunud sealt kuhugi. Ja kus oli ikka vihane, nii et ära mine ahju ligigi, kohe: "kll-kll-kll..." Kõllitas, ajas suled kohevile püsti ja naksti sääremarjast kinni! Nokaga naksti! Valusasti nokkis sunnik... Vaat kui siis panid talle pritsist ühe kõva sirtsu! Oi, seda kära, mis siis toas lahti läks: kana paterdas mööda tuba ringi ja kaagutas mis hirmus... Ja munad olid puha märjad, pesa märg... Hiiglama lõbus! (lk 50)

Pärast veevirtsi tuli leedripuust plakspüss.

Leedripuust plakspüss — see on tulevaste jahimeeste hulgas väga populaarne ja väga levinud riistapuu. Selle relva läbi kannatavad peamiselt kärbsed, konnapojad, tibukesed ning muud säärased elukad.

Kärbse võib plakspüssist küll surnuks põmmutada, konnapoega ja tibukest aga ainult ehmatada.

Plaks — ja kanapoeg teeb äkilise hüppe, vahib ringi, et mis see's nüüd oli.

Kanaema on ka rahutu, hoiab pea viltu ning kõõritab teise silmaga teraselt, et kas pole äkki kanakull... (lk 51)

Isa kavatses eestlaetavalt minna üle tagantlaetavale ning ostis selleks tükki viis kaheteistkümnenda kaliibri vaskpadrunit.

Sellest jutustas Oleksa Odartšina Ilkole. Ja Ilko kohe:

"Sa vehi üks padrun sisse, teeme pistoli!"

Kaua vooliti pistolikaba, kaua kinnitati traadiga padrunit selle kaba külge ... Viimaks sai pistol valmis.

Hulk aega tuli ikka enne kasti ümber keerutada, kus isa hoidis püssirohtu, padruneid, sütikuid ning muud jahimehevarustust. Ometi viimaks oli püssirohi käes. Ja tikud ka! Padrun tüübiti püssirohtu täis ja mindi jõe äärde.

Oleksa hoidis pistolit ja Ilko süütas tiku.

Tuhat ja tuline! Kus oli alles kärakas, nii et kogu jõekallas lajatas! (lk 51–52)

Istub Oleksa Ivanovitš viljavihul (hirsivälja taga olid vihud alles hakki panemata), tema ees, üsna lähedal, jookseb, või õigemini ei jookse, vaid kõnnib Pirka. Kõnnib "süstikuna" nagu õige jahikoer kunagi. Astub, astub ja jääb äkki seisma. Seisab, pöörab pea Oleksa Ivanovitši poole ja vaatab. Oleksa Ivanovitš tõstab käe. Pirka heidab maha. Oleksa Ivanovitš tõuseb tasahüjukesi ja läheb Pirka juurde. Jõuab sinna, hoiab püssi laskevalmis, astub paar-kolm sammu — vutt tõuseb lendu. Oleksa tulistab, vutt langeb maha. Oleksa Ivanovitš istub viljavihule. Pirka tõuseb, läheb, ei jookse, vaid läheb, leiab tapetud vuti, toob ära ja paneb Oleksa Ivanovitši ette maha. Seisab väheke aega, kuni Oleksa Ivanovitš näitab käega: "Edasi!" Pirka londib jälle "süstikuna"... Peatub... heidab maha... Jälle tõuseb Oleksa Ivanovitš... Ja nõnda nad kütivadki: niikaua kui Pirka otsib uut vutti, puhkab Oleksa Ivanovitš, ja niikaua kui Oleksa tema juurde tuleb, puhkab Pirka.

Kaua aega seisin ja vaatasin mõnuga kahe vanakesest sõbra tööd.

Kui Oleksa Ivanovitš mööda laskis, tõstis Pirka pea ja vaatas talle kaua otsa.

Oleksa Ivanovitš ütles, toppides oma tagantlaetavale padruneid salve:

"Noh, ära siis pahanda, Pirka! Juhtub teinekord!" (lk 53)

Kogu elu püssiga! Kuni surmatunnini! Ülla inimese üllas kirg. (lk 54)
- "Oleksa Ivanovitš" (lk 48–54)

Tikutaja — see on kütile kõigepealt koer!

Mul ei tule pähegi, et te säärast väidet võiksite täht-tähelt võtta.

Selge asi, et tikutaja pole koer, vaid lind, kuid iga kütt teab, et tikutajat ilma koerata küttida on niisama hea kui ilma muusikata pulmi pidada.

Üldse, kui tahetakse tikutajast kõnelda, siis on kõigepealt tarvis kõnelda koerast, sest ilma hagijata ei jää tikutaja mitte ainult maitsmata, vaid ka nägemata. (lk 55)

Tikutaja on väike hall soolind, valge ehmetutt kõhul, väga pika nokaga, pikkade jalgadega; tõusnud talle omase kisaga, lendab ta siksakiliselt, otsekui oleks ta enne lendutõusmist paarsada grammi hinge alla visanud.

Aga küll ta on maitsev, see praetud tikutaja!

Delikatess!

Võtke teatavaks, et tikutaja on üks neid väheseid linde, keda praetakse koos sisikonnaga: nokake tiiva alla, tsipake võid juurde, ja ahju!

Kui lisada talle hapukoort ja veel, noh, midagi sihukest, siis saame, ütlen teile, säärase sümfoonia, et... Noh, ühe sõnaga, lähme kohe tikutajajähile.

Kuid ma kordan: tikutaja ilma koerata pole delikatess ega sümfoonia, ilma koerata pole tikutajat kui niisugust üldse olemas. (lk 55)

Mis on koer, seda te muidugi kõik teate: pea, neli jalga, saba ja haugub.

Nüüd pisut üksikasjalisemalt jahikoerte tõugudest, ja kuivõrd siin on juttu tikutaja jahist, siis — linnukoertest.

On olemas järgmised koeratõud:

a) laverakid,

b) gordonid,

c) iiri setterid,

d) pointerid,

e) kontinentaal-linnukoerad,

f) grifoonid,

g) spanjelid,

h) puudlid.

Missugune tõug peaks siis kõige parem olema?

Just see, millega sa jahil käid.

Pruugib sul vaid muretseda endale näiteks laverak, siis selgub kohe, et säärast koera pole veel ühelgi teisel olnud ega saa kunagi olema.

"Milline koer! See pole koer, vaid lausa Edison! Fakt! Te ainult kuulake, mis ma teile räägin. Ükskord küttisime..."

Ja kukub pajatama... (lk 55)

Ja siis muretsedki endale suurepärase pointerikutsika...

Mis talle nimeks panna?

Tingimata Džekk või Džoi või Stekk!

Mitte eluilmaski ära kutsu teda Muriks või Paukaks (kui ta on emane), või, jumal hoidku, Krantsiks: säärane nimi võib koera vaimuanded igaveseks ära rikkuda, olgu see koer kas või jumal. (lk 57)

Ja nõnda kasvabki sinu puhtatõuline Džekk.

Tema kasvab, aga sina kuivatad.

Kuivatad ja viid teda jalutama.

Et mitte nii tihti kuivatada, tuleb teda sagedamini jalutama viia, aga kui viid ta harvemini jalutama, pead sagedamini kuivatama.

Jalutamine tillukese puhtatõulise peniga, kui sul tuleb viis-kuus korda temaga viiendalt-kuuendalt korruselt alla ronida, — see on väga meeldiv sportlik tegevus. (lk 58)

Eriti meeldiv on õpetada koerakest tuhvleid üles otsima.

Puhtatõuline kutsikas õpib paari-kolme päevaga selle triki ära, paari-kolme nädala pärast aga lamavad sinu voodi ees juba kõik tuhvlid: teie pere, teie naabrite, üldse kõigi tuhvlid, kes iganes teiega samas ühiskorteris elavad. (lk 58)

Saabub lõbus aeg, millal kutsukesel hakkavad hambad tulema.

Ühel ilusal hommikul ärkad sa oma kutsika haledast kiunumisest ning naise Ljuuda valjust kisast:

"Moodsad tuhvlid! Oh, jumal, minu moodsad tuhvlid!"

"Mis on?" küsid arusaamatuses.

"Minu moodsad tuhvlid sõi ära!"

"Kes sõi tuhvlid ära?"

"Teie Džekk sõi minu moodsad tuhvlid ära!"

Paar nädalat kõneleb naine sinuga ainult teietades...

Ja mõne aja pärast lõpevad sul igasugused suhted ka oma ämmaga nii "sina" kui "teie" peal, sest tema armsaist "lootsikuist" on järel veel ainult kaks poolenisti näritud pinsolit. (lk 58)

Saabub aeg, kus oleks hea anda oma kutsikas kogenud jäägri juurde õppusele.

Jääger — see on mees, kes õpetab puhtatõulisi jahikoeri. Ja sinu Džekist teeb ta ainulaadse omal alal.

Ainult sul tuleb endal jäägriga sidet pidada.

Ühte võin aga öelda: senikaua kui koerake on jäägri juures õppusel, käid sa vanas ülikonnas ja vanades saabastes ja sinu naisel pole võimalik endale moodsaid kingi osta.

Ja sa tead väga hästi, mis kaera- või hirsitangud praegu maksavad ja et Džekk võib ühe kuuga neli hobust kinni pista. (lk 59)

Tikutajaid, seltsimehed, tuleb praadida ilma neid lahti lõikamata, lihtsalt koos sisikonnaga.

Ah, küll ta on maitsev, suursugune, õrn jahilind! (lk 59)

"Tikutaja" (lk 55–59)

Imepärane linnuke.

Hall, sulgedel mustad täpid.

Miniatuurne kana.

Haub välja oma kollased vutipojukesed, vaat nii suurukesed, veab neid siis enda järel ja loksub.

Oh, sa mu väike-väike vutiemake!

Kuidas sa siis loksud, kui oled isegi veel päris tibuke!

Ja ikkagi loksub! Päris ehtsalt loksub ja tungib ka vaenlasele kallale, kui see tema lapsi ähvardab.

Pole midagi ütelda — ema mis ema! (lk 60)

Meie rahvas armastab vutti, armastab teda lapsena ning armastab teda ka täiskasvanuna.

Näe, seal nurmel astub murelik artelli peamees.

Selle peamehe pea otse lõhkeb igasugustest mõtetest:

"Ei tea, kas lõpetavad täna muldamise?"

"Ei tea, kas talinisu on umbrohust puhastatud?"

"Ei tea, kas emis Matilde on juba põrsad toonud?"

"Ei tea, kas on saadetud rajooni põllumajandusosakonda tünn hapukurke?"

"Ei tea, kas rajooni põllumajandusosakond saadab ka hapukapsa järele?"

"Ei tea, kas põrsas jõudis õnnelikult rajoonimiilitsasse?"

"Ega ma järsku ei unusta homme Hanna Ivanovnale poolsada muna saata?"

"Ei tea, kas Olena on homseks pannkooke küpsetanud? Helistati, et pidavat sõitma siia mingi komisjon kontrollima selle komisjoni tööd, kes pidi omakorda eelmise komisjoni tööd kontrollima."

Äkki kostab suvinisust sajahäälselt:

"Patt-padjomm!"

Murekortsud esimehe laubal kaovad, silmad muutuvad selgeks, nägu üleni muhedaks, nagu õis avaneb vurrude all naeratus, ta seisatab ja hakkab lugema:

"Üks! kaks! kolm! neli! Ai, sa kelm! No küll kätsatab, küll kätsatab!"

Ja ongi puhanud meie peamehe pea.

Meie rahvas armastab vutti ka siis, kui ta õues räästa all puuris häälitseb.

Meie rahvas armastab vutti ka siis, kui see hästi praetuna, koorekastmes laua peal taldrikul seisab ning tikitud särgis perenaine sinna kõrvale saia-leiba lõikab.

Imepärane linnuke! (lk 60–61)

Ma ei hakka teilt kelleltki küsima, mis on ukraina öö, sest juba enam kui sada aastat tagasi küsis Nikolai Vassiljevitš Gogol kõigilt väga tungivalt:

"Kas te tunnete ukraina ööd?"

Ja tegi nukralt teile sealsamas etteheite:

"Ei, te ei tunne ukraina ööd!"

Ning selle saja aasta jooksul, näib mulle, olete juba nagu kord ja kohus teda silmitsenud ja juba tunnete ning teate, mis ta on, see ukraina öö!

Nii et lähemalt seletada enam ei pruugi, ma arvan! (lk 62)

"Vutt" (lk 60–65)

Oli üks sihuke kuulus ornitoloog, nimega Mensbir, kes mitmeaastaste vaatluste ning teaduslike uurimiste põhjal lõplikult kindlaks tegi, et peale turu leidub metsparte ka veel luhajärvekestel, pilliroos ning meie kauni, smaragdrohelise kodumaa imevaiksetes jõekäärudes.

...Ühe sõnaga, te sõidate luhajärvekestele, kõrkjakallastele ning imevaiksetesse jõekäärudesse.

Muidugi mõista, te võtate kaasa ka püssi (see on sihuke riistapuu, millest võib pauku teha), ja padruneid ning muud seesugust inventari, ilma milleta pole võimalik õigesti sihtida, et täpselt tulistada, ja nimelt: jahitasku, leivapätsi, konserve, kurke, tomateid, kümmekond kõvaks keedetud muna ja topka. Topka võetakse selleks kaasa, et oleks, millega paadist vett välja tõsta, kui see lekkima hakkab... (lk 66)

Vähehaaval muutub jutustaja hääl üha vaiksemaks, siis katkeb aeg-ajalt ning lõpuks jääb hoopis vait.

Naaber õhkab kuidagi väga raskelt.

"Millele te mõtlete, Ivan Ivanovitš?"

"Ameerikale! Vaat kus on alles tehnika!"

"Mis seal siis on?"

"Räägitakse, et seal olevat kaheraudne topka välja mõeldud!" (lk 67–68)

Kõige esimene ja kõige tähtsam töö on part sulgedest puhtaks kitkuda. Kõige parem on teha seda oma kabinetis.

Et väljakitkutud suled teid ei eksitaks, tõugake aknad ja uksed pärani, et oleks tõmbetuul: kitkute sule välja, tuul haarab selle — ja sulg ei eksita teid... Ja part on puhas ning kabinet nagu sulekott.

Kitkutud pardiga lähete siis ema või naise või õe juurde, mis kellelgi juhtub olema:

"Nii, nüüd on puhas! Ema, pange supp keema!"

Kui siis naine või ema teile ahhetades ütleb:

"Mis part, see on ju kana!", lausute autoriteetse rõhuga:

"See on part! Nüüdsest peale on kõik pardid säärased. Jaroviseeritud!"

"Aga miks ta kael on läbi lõigatud?"

"Miks ja miks! Kõike tarvis veel teile seletada! Noh, lendas, lendas, nägi, et teda sihin, teist pääsu ei ole, võttis kätte ja... lõikas kõri läbi. Mis siin siis nii imelikku on?! Paiun keema!"

Ja nüüd jääb veel see viimane: supi söömine.

Kuidas teda süüa?

Lusikaga.

Kõhu täis söönud, heitke kušetile pikali ja lugege I. S. Turgenevi "Küti kirju".

Imekena raamat! (lk 69)

"Kuidas metspardisuppi keeta ja süüa" (66–69)

Tema kohta

Ostap Višnja on tõeline jahimees ning seejuures ka veel jahipoeet. Luhaheina lõhnad, sädelev tähekülv sametisel Ukraina taeval, punetavad ehad ja koidud, lindude häälitsused, metsloomade jäljed laul, meie alatine ustav kaaslane, — sellest kõigest on tulvil tema raamat. Ja inimeste iseloom, enamasti groteskselt antud, ja karakteersed vestlused puhkepeatustes, ning inimnõrkused, nagu näiteks unistus "kaheraudsest topkast", on neis armsates "muhelustes" välja toodud, mille pärast rangetel Diana teenritel ei pruugi jumala pärast sugugi solvuda, sest autori naer on leebe, heasüdamlik... nagu mesinik Rudõi Panko oma...
- Maksõm Rõlski, cit. via: eessõna, rmt: Ostap Višnja, "Jahimees muheleb", tlk M. Nurmik, 1959