Juba mõni aeg oleme edvistanud üliinimesega, teda otsides kogu ilma kirjandusest, isegi Eesti omast. Üliinimesega kordub seesama, mis haigustega: niipea kui nimetus leitakse, ilmub ta kohe igale poole. Aga ehk peaksime mäletama juutide käsku: Asjata ei pea sa Issanda, oma Jumala, nime mitte suhu võtma, Sest Issand ei jäta seda nuhtlemata, kes tema nime kurjasti pruugib. Me edvistame üliinimesega sedavõrt sagedasti, et ta saab labaseks ja igapäevaseks, nagu me isegi; me käime temaga familiäärselt ümber, nagu oleks ta meie kooli- või ametivend kuskil ministeeriumis. Heitkem armu üliinimese pääle, või muidu peaksime hakkama rääkima ka ülihobusest, ülikoerast, ülikonnast, üliliimukast, kas või ülikivistki.
A. H. Tammsaare, "Inimese jäljil", rmt: "Sõjamõtted" (1919), lk 203-203
Nii on see lühidalt ja filosoofiliselt. Negation der Negation — eitamise eitamine. Seeme, kõrs, uus seeme. Kõrs eitab seemne, uus seeme kõrre. Üliinimene eitab inimese, s. t. oma seemne, kristlane eitab üliinimese, s. t. oma kõrre, marksist eitab kristlase või ka tagurpidi. Negation der Negation. Selge, mis? Juba Kristus taipas seda, kui ta ütles: kes ei sünni veest ja vaimust jne.
