Abipalve

Proosa

• Mu turske eluetapp ei kestnud kaua: internaatkooli toit oli, kooskõlas loetud kirjandusega, nii kohutav, et isegi laps, kes polnud läbi raputatud ega tundnud koduigatsust ega kasvanud kiiresti, poleks suutnud nii palju süüa, et oleks kaalus juurde võtnud. Ja ega ma esimesel aastal suurt midagi söönudki. Algul jättis korrapidajaõpetaja mind üksinda lauda, vahel tundideks, kuni sundisin end mõnda pala alla neelama, ja tema point, mis iganes see oli, saavutas eesmärgi; mõne aja pärast olin juba ekspert ja pistsin toidu kilekotiga taskusse, et see hiljem vetsus alla uhtuda. Paastumine on vist sügavalt instinktiivne abipalve vorm. (lk 385)
  • Tana French, "Vaikiv mets", tlk Evi Eiche, Päikese Kirjastus, 2017