Alide Ertel

Alide Ertel (ka Aliide Ertel; 25. juuli 1877, Kiviküla, Laatre vald (nüüdne Valga vald) – 20. detsember 1955 Arula, Valgamaa) oli eesti prosaist ja näitekirjanik.

"Rooste"

Tsitaadid väljaandest: Alide Ertel, "Rooste", 1919.

Kevade. Tuuli oli ja tormi, aga ka päikest ja mahedat vihma. Kunagi kevade. Mitte ainult noortele, ka vanadele, muidugi. Ja mitte ainult tervetele. Ka haigetele. Santidele ka. Viimastele veel iseäranis. Egas nad ometi muidu oma nurkadest välja ei oleks kobinud, kõik 8 L. valla vaest, kui neil mitte salajane aimdus põues ei oleks pesitanud, et kevade ka neile midagi andma tulnud. Andma jah. Värske rohu lehk, sinine taevas, hõbeselge õhk ja nii palju soojust, ilma et kordagi tarmis oleks olnud suitsevas ja karmuses ahjus külmanud hagu sulatada. Nii tervest kehalt tundus läbi, kuis hää oli. (lk 5)
Naermine ei olnudgi aga naljaasi. Korisevad kopsud ja läkatavad kurgud ei tahtnud sugugi lõbusale tujule teed teha. Kogunisti ümberpöördud. Niisuguste asjadega nad ei olnudgi vahest möödaläinud kevadest-suvest saadik enam harjunud ja avaldasivad valju protesti. (lk 6)
Marja-Leenu ei mõtelnud edasi. Ta ei mõistnud edasi mõtelda. Terve tema elu tuli talle nagu üks mõistatus ette, mida ta ära mõista ei suutnud. Möödaläinud aastad kogusivad tema vaimus nagu läbitungimata pilveks kokku. Ta ei teadnud seda ka mitte, mis tema elus hääd või halba oli olnud. Alati rahustanud oli teda töö, ükskõik, missugune, ükskõik, kus või millal. Ühe peremehe juurest teise juurde kolides oli ta oma eluajal pea terve valla läbi teeninud. (lk 10)
Lõng oli aga ka ilus olnud. Nagu siid. Niisugust lõnga palju enam ei kedratagi. Ja vabrik! Kopli perenaene kinnitas alati, et tema ketrust vabrikusse ei saada. Inimesed õppida ainult laisklema, kui masinad kõik valmis teevad. Õige kah! (lk 11)
Leena sai uudishimuliseks. Ja seda enam, mida еnam ta koju-poole jõudis. Tal ei olnud küll mitte viisiks tee pääl kosti sorida. Ootamisе lõhn oli alati nii hää, vahest ainukene terves tema elutsemises. Eluks selle sõna tõsises mõttes ei võinud ju ometi mitte vaestemaja elanikkude seisukorda nimetada. (lk 12-13)
Räägiti, et Pumbre-Mats noores eas suures lugupidamises küla naesterahvaste juures olnud, nimelt meeldiva välimuse ja lõbusa oleku tõttu. Vahest oleks see praegugi veel nii olnud, kui tema ümbruse naesterahvad seda seltskonda ei oleks kartnud, mis Matsi juustes, vahest ka ülikonnas maad oli võtnud. Olgu nüüd lugu sellega, kuidas oli — igatahes peeti Matsi lähemat tutvust kardetavaks. (lk 18)
"Oi jah, need olivad alles ajad," mõtles ta valjusti.

"Missugused ajad?" päris Liis.

"Kui viina toobiga joodi." Pumbre-Mats naeris. Tal oli mahe hääl. Ei oleks vanamehe kõrist niisugust kuulda arvanudgi.

Liis vihastas end. Nagu ülepää alati siis, kui keegi endiseid aegasid hääga mäletas. Tema ema oli mõisatallis peksta saanud. Sellepärast. (lk 19-20)

Väsinud, päälegi veel viinasoojal inimesel ei ole uste taga seismine kellegi lõbu. (lk 23)
Kui keegi Sopa-Triina tutvuskonnaks ka vaestemaja-elanikka peab, siis eksib ta väga. Mitte ainult, et ta neid oma tutvateks ei pidanud, vaid inimesteks ülepää mitte, olgugi et Pilli, Leenu ja mõnikord viimasel ajal ka Juuli ees tal niisugune tundmus oli, nagu oleks neis midagi inimesesarnast. See tundmus oli aga nii pääliskaudne, et ta varsti ununes ja Triina inimesed algasivad, nagu ennemgi, perenaestest pääle ja lõppesivad prouadega. Edasi ta enam ei teadnud. (lk 53-54)
Oh, juba Sopa-Triina oma inimesi tundis! Ja et ta neid tundis, selleks oli tal kindlaid tõendusi. Kellegile ei antud nii palju ja nii hääd kraami kui temale, iseäranis sestsaadik kui ta Mariga ühes toas elas. Sellepärast ei elanud üksgi kaaslane nii hästi kui tema ja sellepärast jällegi üksgi nii viletsasti kui Mari. Et viimane ei kaebanud, kaebada ei mõistnud ega teadnudgi, sesle eest kandis juba Triina paenduv keel hoolt. (lk 54)
Kui südamest usklik inimene oli Mari juba ammu kõige maise elu hääduste pääle käega heitnud ja valmistas end ainult veel igavese õndsuse vastu ette. Nüüd oli ta ärapäästetud. Midagi tõsist, uhket, mis nagu vastuvaidlemata õigus välja nägi, käis üks silmapilk majast läbi, õigus, vähemalt surragi tohtida nagu kõik inimesed surevad. Nende silmad, kellel neid oli, läksivad julgemaks. (lk 54-55)
[Matusekõnelejast:] Juba veeresivadgi pisarad üle auväärt koolimehe pale. Ta ei pühkinud neid aga mitte ära. Ta ei võinud ju mitte teada, kas teisi vееl olema saab. (lk 60)
Mari surmast ja matusest oli Triina perenaestele teadustama läinud.

"Ometi hää juhus inimeste sekka minna," arvas ta iseeneses. Tuli aga teine ootamata kombel pahas tujus tagasi. Ütles enese haige olema ja kõik nägivad, kuidas ta end oksendamisega vaevas.

"Oled palju söönud või!" pilkas Leenu.

"Kas nad kuradid õige nii annavad, nagu nad ise söövad, solgivad ära — Leelu perenaene sõi ise enam seda magusat suppi kui mina ja ei oksendanud mitte — mina panin veel soolagi juurde, need kuradid!"

Vandus ja hoidis südant käega kinni. (lk 62)

"Mis ma seile ilma elust siis saanud olen, kui ära ka veel surema pean," urises Mats, mida aga Ann ei kuulnud. Ei, surra Mats ei tahtnud — — nii palju elus vaeva näinud — ja midagi muud — kui sure ära. — (lk 66)

Tema kohta

Eri aegadel on Erteli osalemist revolutsioonisündmustes ja sellele vahetult järgnenud perioodi käsitletud isesuguselt. Postimehe albumis (1909) on sellele vaid kaudselt viidatud: "1906. a. välistel põhjustel Tartust lahkudes asus ta Peterburi [---]" (Kitzberg 1909: 156). Selline ebamäärane sõnakasutus on mõistetav, kuna albumi avaldamise ajal oli Eesti Venemaa impeeriumi osa, mida 1905. aasta sündmused olid õõnestanud ja neis sündmustes osalejaid oli tsaarivõim nuhelnud. Biograafilises leksikonis viidatakse Erteli osavõtule revolutsioonilisest kihutustööst ja sellele järgnevale perioodile üsna lakooniliselt (EBL 1926–1929: 87). Kruusi (1971: 90) nõukogudeaegses naiskirjanike uurimuses kajastati revolutsioonisündmustes osalemist pikemalt, sest see sobis tollase ideoloogiaga. Taasiseseisvumise järel on Kruus andnud selle perioodi kohta suisa moonutava kirjelduse: "Huvitus Tartus 1905. a. rev-st, reisis siis Soomes ja Saksamaal [---]" (EKrL 1995: 84; EKL 2000: 82), mis vihjab sellele, et taasiseseisvumise järel on hakatud revolutsioonisündmustes osalemist häbenema, sellest on kujunenud tabu, kuna see seostub nõukogudeaegse tunnustusega.
Tänapäeval kiputakse vasakpoolsust siduma nõukogude võimu pooldamisega, mis paneb pitseri suhtumisele kirjanikku ja sellele, kuidas loetakse tema loomingut (Ross 2022: 248, 254). Ometi ei olnud Ertel nõukogude võimu või enamluse toetaja. Vastupidi – ajaleheartiklites ja kirjanduseski kritiseeris ta bolševike tegevust ja vastandas sellele enda vaateid. Juba 1917. aastal väljendas Ertel avalikult mõtet, et tema tegevusele heidab varju tema ekslik seostamine enamlusega: "Pärast poole ilmus veel tont minu tegevuse tagaseinale, mida ei saagi vist ära enam pühkida. [---] Lenini ja kompanii tegevus on sellele tondile aina paksu värvi annud. Iga minu tegevuse algatus seltsis saab juba ette ära lämbatatud." (Ertel 1917a)
Erteli kohal tema eluajal olnud vari ulatub tänapäevagi. Erteli sõnakasutus võimendab seda kohati. Näiteks tarvitas ta loomingus sõna "kodanlus", mis praegusele lugejale seostub nõukogude propagandaga iseseisva Eesti vastu. Ertel aga kasutas seda varem ja sotsialistina pidas selle all silmas lihtrahvale vastanduvat jõukamat rahvakihti. Ertel ei olnud enamluse pooldaja, vaid hoiatas selle eest.
Nii nagu kirjeldatud tammepuu, on ka Ertel oma võitlustes jäänud suuresti üksi. Ta ei leidnud mõistmist oma perekonnas, kolleegidest õpetajate, kohalike elanike, lugejate seas ega kirjanike ringkonnas. Teda siiski tunti ja ta ei ole ka tänapäeval täielikult unustusse vajunud. Alide Ertel väärib meelespidamist kui julge ja iseteadlik naiskirjanik XX sajandi algusest.
- Taimi Grauberg, "Elu nagu algebra: Alide Erteli elu ja looming", Keel ja Kirjandus, 8-9/2023

Välislingid