Anu Tonts

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Anu Tonts (sündinud 30. märtsil 1969 Tallinnas) on eesti dramaturg, teatrikriitik ja -teadlane.


  • Teatrit nagu kõike muudki on võimalik armastada väga mitut moodi. Teatrile on huvitav läheneda erinevaid teid pidi ning kui tegemist on erialaga, siis on see vist isegi kasulik. Ma ei ole püüdnudki selgeks mõelda, mida suhe "Carmeniga" mulle täpselt tähendab. Tõde on kirjeldamatu. (lk 52)
  • Kakskümmend minutit enne lõppu teeb paugu üks kahest prožektorist, kõmakas tundub koletu ja muidugi jääb hulga pimedamaks. Hiljem kuulen üllatusega, et ei Üllar ega Rain ole pauku kuulnud, ehkki prožektor oli neist vaevalt kahe meetri kaugusel (teatraal minus hüppab rõõmsalt: mulle meeldib sisseelamiskunst). (lk 53)
  • Pärast saan kuulda ühe teatrianekdoodi, mille sündi ma ise saalis olles ei taibanud: Üllar oli unustanud pistoda, mille ta etenduse ajal peab Rainile andma, kõrvalruumi lauale ja märkas seda alles hetk enne stseeni saabumist. Äärmiselt sundimatult ja sisendusjõuliselt teatas ta, et tahab Härrale ühe asja kaasa anda, mingu Härra ja küsigu seda eesruumist Valvuri käest: see olevat tema laual. Rain sai asjast aru ja otsis pistoda pimedast kõrvalruumist käsikaudu üles. Mina ei märganud midagi! (lk 53)
  • Vihmane Toomemägi. Lõpuks ometi kevad! Miski ei tundu täiesti võimatuna. Kokkulepitud ajal kohale jõudes olen muidugi esimene. Valetaksin, öeldes, et see mind üllatab: ei, ootamine on miski, mis lihtsalt kuulub mulle. Võib-olla polegi see kõige halvem, mis elus olla võib. Oodates on ju ikka kuskil see kummaline usk võimatusse, võimatute lootuste täitumise võimalikkus. (lk 53-54)
  • Kui palju suudab ruum mõjutada etendust! Teadsin seda ja ometi ei osanud täpselt ette kujutada. Vihm krabistab vastu katust, kord vaiksemalt, kord kõvemini, justkui omal moel etendust nüansseerida püüdes. Üllar ja Rain manavad vaheldumisi vaataja silme ette üht Carmenit - siin saalis ei ole tunnet, et juttu on ühest, ainsast erakordsest naisest. Pigem on juttu paljudest läbi selle ühe. Terve maailm on täis kirgi: armastust, surma, vihkamist. Nemad räägivad oma lugu siin, järgmisel nurgal seisab kindlasti mees, kellel on oma lugu, samaväärne. Inimene on kübeke, kõik mis temaga juhtuda võib, omandab selle kõrge võlvitua katuse all mingi kummalise igavikulisuse. On kurb ja ülev tunne. Isegi valu on mõnikord ilus. Imelik, aga inimlik. (lk 54)
  • Armastus ja surm - kirglik-paratamatu suhe. Teadvustamata, aga ometi juures olles on see mõte minuga terva etenduse, endalegi aru andmata sünteesides isiklikku ja kujutelmi. Libistan pilgu üle saali ja tean, et ma ei ole ainus. Kunst ja elu. Kust läheb vahe? (lk 54)
  • Lõpp. Läbi. Korjan põrandalt kokkukäkerdatud paberlehti ja muid rekvisiite (tahaks öelda: pistodasid, aga neid on ainult üks), ise veel kuskil mujal. Rüüpan korvpudelist lonksu veini (don José lubas mulle jätta) ja mõtlen, et imelik asi on teater. Võimalus, mille saatus on mulle kätte mänginud - näha teatrit sellisest küljest -, erutab mind. Muidugi on see omamoodi problemaatiline, kui mõelda oma edasisele suhtele teatriga. Pean suutma enda sees säilitada mingi distantsi - vähemalt nii mulle tundub. Ah, ma ei suuda end ju ette programmeerida. Nagunii läheb nagu läheb. (lk 54)
  • Raske elukutse on näitlejal. Kriitikul on kergem - tema halba vormi ei märka saalis keegi (võib-olla reedab ta selle hiljem ise). (lk 54)
  • Mulle ei meeldi kunst, mida võib lõpuni mõista, tükkide kaupa lahterdada, analüüsida eri meetoditega ja absolutiseerida tulemusi. Õigemini ei usu ma sellise tõlgendamise tõepära. See on huvitav mäng ja muidugi ka püüd jõuda tõeni. Mina vist ei tahagi nii väga tõde teada. Piisab sellest, kui tean, et olen seda vahetevahel tundnud. (lk 55)
  • Oleks muidugi narr loota, et kui kokkusaamine on lepitud kella 14-ks, siis suudavad seitse inimest Tartust, Tallinnast ja Viljandist selleks aiaks ka kohal olla. Miskipärast hilinevad või tulevad viimasel minutil alati ühed ja samad inimesed ja alati on neil hulk täiesti arusaadavaid ja ammendavaid põhjusi. Tõtt-öelda on see üsna kummaline loodusseadus. Ja mida vanemaks ma saan, seda harvemini see mind üllatab. (lk 55)
  • Kõik lõpeb mingis kummalises lõpetamatuses ja rahutuses. Alati on midagi puudu. Ei, alati ei ole. Täiuslikkus? Milline võimatu mõiste ja ometi on see eesmärk - iseasi, kuidas seda sõnastada. On vist hirmsasti vaja, et vahel midagi puudu jääks - mõnikord ma mõtlen, et just läbi selle valu sünnibki see päris tõeline. Kas sel juhul on need, kes on suutelised looma midagi tõelist, õnnetud inimesed? Ja kui nad õnnelikuks saaksid, oleks see jälle omamoodi õnnetus? (lk 55)
  • Armastus! Missugune kummaline, ammendamatu mõiste. Igavene, ikka ligitõmbav, mõistetamatu, lahendamatu. Soov olla hea, kius teha haiget. Egoism ja eneseohverdus. (lk 56)
  • "Ma kahtlen väga, kas Carmen oli puhast tõugu, sest ta oli palju ilusam kui kõik tema rahvusest naised, keda seni olen kohanud. Tema ilu oli kummaline ja metsik selline, mis hämmastab ja mida ei suuda unustada." Nii kirjeldab Carmenit Merimée. Kaunid sõnad ja tohutud võimalused! Olen palju kordi püüdnud teda kujutleda, ent alati on ta jäänud kiiresti vahelduvate piltide galeriiks: tuhandenäoliseks ja tabamatuks Saatuslik, ligitõmbav naine, kelle eest pole pääsu, kui oled kord teda kohanud... Ei, mitte ideaalnaine. Aga olla kellegi saatus?! Kas igaühes on natuke Carmenit või on igaühe jaoks kuskil oma Carmen? Ja kas sel juhul lausub ta kunagi ka need saatuslikud sõnad: "Ma ei armasta sind enam..."?
    • Anu Tonts, "Kevad "Carmeniga" (Päevikumälestused "Carmeni" ringreisidelt)", Teater. Muusika. Kino, 4/1995, lk 52-56

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel