Mine sisu juurde

Aurelia Aasa

Allikas: Vikitsitaadid

Aurelia Aasa (sündinud 20. juulil 1993) on Eesti filmiajakirjanik ja produtsent.

Intervjuud[muuda]

  • Mul oli üks missioon küll: tahtsin parandada Eesti animafilmide nähtavust. Mulle tundus juba Eesti Filmi Instituudis töötades, et animatsioon on jäänud kuidagi kõrvale. Eks see ole paljuski tootjates endas kinni, sest seda tööd ei tee keegi teine ära.
  • Et kahel järjestikusel aastal on jõudnud kolm Eesti lühianimafilmi Oscarite lühinimekirja, näitab seda, et siin sünnib jätkuvalt väga palju, mis leiab ka rahvusvahelisel areenil märkamist. Tagaplaanile on jäänud suhestumine kodumaise publikuga.
Mida enam olen mõelnud, seda enam olen jõudnud arusaamisele, et üks põhjusi on see, et ei tehta täispikki filme. Siinne animatraditsioon on keskendunud lühiformaadile. Üksikud täispikad filmid on suunatud noorele publikule, aga valdkond saab kasvada eri formaatide toel: lühianimafilmid, lastefilmid, täispikad indie-animafilmid. Mängufilmide puhul me ei kujutaks ju ette, et meil on näiteks ainult lühifilmid ja rahvafilmid. Mitmekesisust on seal palju rohkem. Animafilm on jäänud ainult ühte nurka. Ükskõik, kui palju lühiformaadi turundusse ka ei panustaks – see hõlmab ka lühidokumentaale ja lühimängufilme –, ei jõua need täispika filmiga samale tasandile. Inimesed on harjunud võtma vastu ikkagi täispikka formaati.
  • Animafilmides pole sageli dialoogi, nii Eestis kui ka mujal tehtutes, ja seetõttu on see palju universaalsem ja sobivam ka nooremale publikule.
  • Ma arvan, et formaatide piir hägustub üha enam. Animatsiooni on eriefektide näol peaaegu igal pool. Kui rääkida aga animafilmist, siis need lood pole sageli üldse seotud pärismaailmaga, langevad fantaasia kategooriasse. Viimastel aastatel on populaarsust kogunud animadokumentaal, mis võimaldab puudutada tundlikke teemasid.
  • Elus loeb see, kuidas august välja tulla ja mida edasi teha. Ei saa jääda rääkima sellest, et viis aastat tagasi tegin midagi toredat, loeb edasiliikumine.
  • Ise käingi nüüd rohkem neil festivalidel, kus on ka suurem filmitööstuse ürituste pool. See pole mõnus kuurordipuhkus, vaid tähendab väga-väga intensiivset tööd. Tihti saab magada ööpäevas neli tundi ja jõuab süüa ainult kiirtoitu.
  • Mis puudutab festivale laiemalt, siis on hästi oluline mõista, kuhu mõnel filmil on üldse võimalus jõuda. Pole mõtet oma filmi pimesi igale poole saata: kulud lähevad suureks ja šansse ning publikut tuleb tajuda. Olenevalt sellest ei pruugi parim valik üldse olla festival, võib-olla tasub mõelda mõne tugeva voogedastusplatvormi või muu kanali peale. Leviformaatidega võiks ringi käia palju loomingulisemalt. Sageli püüavad filmitegijad viia oma filme ilma konteksti analüüsimata Cannes'i, Veneetsiasse või Berliini, aga need ei pruugi sugugi konkreetse filmi jaoks kõige õigemad kohad olla. Vahepeal tuleb süda hästi kalgiks teha, et aru saada, kuhu film kõige paremini sobib.
  • Olnud ka ise mõningates žüriides, tean, et võidufilm peab olema universaalse narratiiviga suur lugu – miski, mis puudutab kõiki žürii liikmeid.
  • Ma üritan valida oma filme nagu leviagent. Kui ma potentsiaali ei näe, siis ma filmi ka tõenäoliselt teha ei võta. Pealegi ma ju otsin tegijaid ja algatan ise lugusid – ei oota kusagil passiivselt, et keegi midagi pakuks. Mõtlen kohe, kus ma mõnel filmil mingit tulevikku näen.
  • Palju peaks panustama pitching-foorumitesse, arendusprogrammidesse. Seal saab tekitada esialgse huvi, et festivalid või programmikoostajad filmiga kaasas käiksid. Konkurents on armutu: jutt on kümnetest tuhandetest filmidest, mis alustavad igal aastal oma lendu, ja teised tegijad on samamoodi andekad, tublid, töökad, heade kontaktidega. See on väga brutaalne maailm. Looming ei peaks olema võistlus ega külma produkti tootmine, aga keegi peab kogu aeg hindama realistlikult, mille nimel me kütame, veri ninast väljas. Tasakaalu leidmine on päris keeruline.
  • Olen väga emotsionaalne inimene ning see on mu tugevus ja ka nõrkus. Ühel hetkel võin minna hotellituppa, panna ukse kinni ja mitte õhtul peole minna, aga teisel hetkel leian jõu edasi liikuda. Olen tihti kuulnud kogenud filmitegijatelt, et esimene film ei peaks olema edukas, kuna sellest pohmellist on raske välja tulla. Mina vaidleksin vastu: kui esimene film põrub ja sa ei saa teada, mida tähendab edu või festivaliring, siis nõuab edasiminek palju suuremat eneseületust.
  • Ma tahaksin tuua Eestisse meie oma ja välisfilmidest koosnevad tugevad lühifilmikassetid, mis võiksid leida kinos regulaarse koha. Ma pole ainult eesti filmide kokkupanemise fänn. Tänuväärne, kui seda tehakse, aga mõnikord see kahandab formaadi väärtust ja kunstilist potentsiaali, kuna filmidel on erinev publik, erinevad vanusegrupid ja nii edasi. Lühifilmimaastik on väga kirev ja elav ning lühifilmid võiksid leida kindlama koha nii tele- kui ka kinolevis.
  • Mu meelest ei saa vaatamisharjumust kasvatada ainult sellega, et film on kuskil üleval. Film ei võistle ainult teiste filmidega, vaid ka teatriga, restoranis käimise, teiste asjadega. Ka kõige pühendunum filmiajakirjanik ei veeda oma reede õhtut veebis surfates ja lühifilme otsides. Need tuleb ikkagi päevavalgele tuua ja kinolinastus on selleks hea võimalus. Ma vaatan küll palju lühifilme, aga isegi mina vaatan neid harva internetist.
  • Küllap vaatab inimene seda, mis talle kusagilt kõrva või silma jääb. Ma ei alahinda üldse vaatajat, me elame väga kultuurses keskkonnas, aga paratamatult on aeg piiratud ja ära vaadatakse pigem film, millel on suur ja põhjalik turunduskampaania. See on justkui kohustuslik vaatamine. Kuni lühifilmiga nii ei lähe, ongi raske radarile jõuda.
  • Mina töötan autoritega, kes mõtlevad publikule väga palju – just selles mõttes, kuidas teha film arusaadavaks. Mis puudutab trende, siis arusaam, kuhu me tüürime, kulub ära, aga kui tahta aastakümneid festivalidel käia ja nähtaval püsida, tuleb leida oma stiil ja luua äratuntav käekiri. Selle käekirja kasvatamine on kõige tähtsam.
  • Tehisintellekti tuleku tõttu on hästi hinda läinud traditsioonilised animatsioonivormid. Need pole kunagi kuhugi kadunud, aga vahepeal võttis digitaalsus võimust. Nüüd on vastukaaluks pildis traditsiooniline joonisfilm, nukufilm, liivaanimatsioon, plastiliinianimatsioon. Ent just digitehnikatega saab avastada midagi uut. Näiteks on 3D-animatsioon olnud kaua Disney kants, selles osas lõhub 3D-indie-animatsioon nüüd palju barjääre. Animafestivalidel vaadatakse tehnikat ja visuaalset taju, suurematel lühifilmifestivalidel jälle lugu.
  • Ma arvan, et autori käekiri on sellepärast tähtis, et käsitöö jääb alles. Ameerikas on see küsimus praegu vägagi päevakorral. Animaatoreid, keda on suurte projektide peal korraga tööl sadu, hakkab tehisintellekt kindlasti mõjutama. Mina teen filme imeväikese multitalentide tiimiga, kus kõik oskavad kolme-nelja eri ametit.
Festivalid on võtmas hoiakut, et juba avaldusel tuleb kirja panna, kas kuskil on kasutatud tehisintellekti. Produtsendi vaatest on jälle kokkuhoid vajalik. Hetkel ei ole AI-animatsioonid lihtsalt veel sellisel tasemel, aga viie aasta jooksul näeme kindlasti muutusi.
  • Aga Oscariga on naljakas asi, et kui kampaaniat tegime, oli mul sellest kuldsest kujust täiesti ükskõik. Pigem oli adrenaliinirohke kampaaniat teha, see paelus mind – küsimus, kas saan hakkama või annan alla. Kuldne kuju kapi otsas on boonus.