Baltisakslased

Proosa

Proua Henselmannil lähevad viimased sõnad kõrvust mööda, ta jälgib tähelepanelikult ringi käivat praekaussi, kuid juurdleb ikka edasi: "Siis olete lätlane või leedulane. Kas seal pole mitte ka eestlasi?"
Ei, neid kummalisi sakslasi polnud võimalik veenda lihtsas tõsiasjas, et oled samuti sakslane. Välismaalasena oled sa nimelt pool-sakslane, pool-pool-ebard.
Kummaline kaksikolend, keskel, läbi naha sidekriips: vasakul sakslane, paremal venelane; äärmisel juhul üht jalga, üht kätt, üht kõrva oldi nõus saksa omaks tunnistama; keel oli juba lõhestatud. "Kummaline, kui hästi te saksa keelt räägite!" Kui sageli sai Aurel seda hiljem kuulda. Tasapisi loobus ta selle vastu võitlemast. Olid igaveseks vene-sakslaseks tembeldatud, sidekriips sügaval kõhus nagu allaneelatud joonlaud – välja tõmmata ei saanud seda kuidagi.

• Siegfried von Vegesack, "Balti tragöödia". Tallinn: Eesti Päevalehe Kirjastus, 2009 (originaali esmatrükk 1935), tõlkinud Tiiu Relve, lk 389–390

• Teatavasti on eesti keelt kahel korral võimupositsioonilt hävitada ning vene keelega asendada püütud. Miks siis on meie kirjanike vene-makaroonilised tekstid nõnda leebed, võrreldes näiteks nende küllalt kurjade naljadega, mida tehti sakslaseks kippujate kulul? Pole isegi radikaalseid ortograafia ega õigekeelsuse moondeid, mis on nii tavalised saksa-eesti ja eesti-saksa makaronismides (ja millega just baltisakslased algust tegid). Jättes kõrvale tsensuuri ja muud välised talitsevad faktorid, arvan peapõhjuseks, et meid pole kunagi ähvardanud vabatahtlikult vene rahvusse siirdumise oht.
  • Maie Kalda, "Jacob Johann Malm ja makarooniline luule", rmt: "Mis mees ta on?", 2000, lk 139

• Eestisse sattus aegade jooksul ohtralt baltisaksa veidrikke. „Baltisaksa" oli saksa kultuuri perifeeria, mis erinevatel põhjustel meelitas hulganisti ligi hulle mõtlejaid, isevärki unistajaid ja utopiste, kes teinekord ka oma pöörased mõtted teoks tegid. Ühelt poolt olid nad piisavalt jõukad, teisalt oli Tartu Ülikool tolleaegse kultuuriruumi teadusmeka. Sedaviisi ongi märkimisväärse osa eesti kultuurist sünnitanud baltisaksa veidrikud ja poolhullud mõisnikud. Kindlasti oli siin oma osa ka Balti erikorral, mis jättis tegeliku võimu kohapealsetele parunitele, ning nii muutusid Eesti- ja Liivimaa lühikese ajaga Tsaari-Venemaa üheks kõige edumeelsemaks piirkonnaks.
  • Valdur Mikita, "Lingvistiline mets", 2013, lk 132

• Siinse looduskaitse pioneerid olid hoopis baltisakslased, kes asusid kaitsma kalasid, linde ja rändrahne.
  • Linda Kaljundi, "Ökovisioonid: Eestlus – loodusrahvamüüt keskkonnakriisi ajastul", Vikerkaar, september 2019