Linda Kaljundi

Lisa lingid
Allikas: Vikitsitaadid

Linda Kaljundi (sündinud 6. juunil 1979) on eesti ajaloolane, õppejõud ja kuraator.

Intervjuud[muuda]

  • See, et me peame Eesti ajaloo võtma tagasi eestlastele ja rääkima seda eesti talurahva perspektiivist – seda suhtumist on olnud ju juba ärkamisajal, läbi nõukogude aja ja ka taasärkamisajal. See narratiiv on täitnud omal ajal olulist rolli. Sellest kinni hoida ei ole kõige mõistlikum, sest me elame ju tänapäeval ka sellises mitmekultuurilises globaliseerunud maailmas ja oleks tore ju vaadata Eesti ajaloole tagasi kui sellisele, kus on olnud erinevaid kultuurimõjusid ja kogukondi ja nad on kõik omavahel põimununa hästi hakkama saanud



  • Minevik on meile tõesti kättesaamatu ja nii ta meid enam ei ohusta. Aga sõjad käivad ju selle ümber, millised mineviku sündmused, kangelased või antikangelased on tänapäeval olulised sümbolid.
Keda tõstetakse erinevate riikide või kogukondade jaoks pjedestaalile, keda kasutatakse sümbolina ühiskondlikes vaidlustes? Kuidas ühes või teises riigis ajalugu õpetatakse, kuidas oma identiteeti ümber ehitatakse? Ja teistpidi, kui rääkida koloniaal- ja orjandusajaloost, siis on see kindlasti mõjutanud, millised on erinevate rasside ja rühmade ühiskondlik positsioon ja võimalused tänapäeval.
  • Ameerikas, Euroopas või mujal maailmas ei peaks praegused üleskutsed koloniaalajalugu ümber mõtestada piirduma ainult monumentide mahavõtmisega. Ega sellest ole üksi abi. Ajaloost tuleb rääkida, otsides uusi viise, kuidas rääkida koloniaalajaloost, ka orjanduslikust ajaloost Ameerikas.
  • Seda võiks laiendada ja mõelda, kuidas eestlased mõtlevad endast seoses Euroopa kolooniate ajalooga. Kuidas sellega suhestuda? Siin ei nähta ennast võitjatena, vaid üldine arusaam on pigem, et meil ei ole sellega midagi pistmist, olime ise ka koloniseeritud, see ei ole meie süü. Euroopa orjandusajaloo suhtes positsioneeritakse end kas neutraalselt või kaotajate poolele.
  • Ajaloo mäletamine ei ole ainult ajaloolaste asi, vaid seal osalevad muuseumid, kunst, teater, kirjandus, kooliharidus... See on lai väli.
  • Ajaloolased on monumentidega viimasel ajal palju tegelenud ja mõned neist on öelnud, et ei ole paremat vahendit millegi ära unustamiseks, kui see, et raiud ta monumenti. Monument üksinda ei hoia ajaloolist sündmust või tegelast rahva meeles, sinna ümber on vaja ka muud tegevust.


Artiklid[muuda]

  • Kogu maailmas on mäletamine järjest olulisemal kohal ja seda põhjusega. 20. sajandi lõpus toimunud suured poliitilised muutused – külma sõja lõppemine Ida-Euroopas ja diktatuuride kokkuvarisemine mitmel pool mujal maailmas – tekitasid vajaduse keerulised mälestused läbi töötada. Praeguseks ei ole see protsess kaugeltki lõppenud.
  • Konfliktide kõrval tähendab mälubuum ka mälestuste vohamist ja kommertsialiseerimist. Massiline turism on kasvatanud muuseumite ja pärandipaikade hulka. Koroonakriisi ajal külastatakse näitusi muidugi virtuaalselt – see näitab muu hulgas, kui ulatuslik on digipöörde mõju mälule. Ja kui märgata, et paljud maailma muuseumid on kättesaadavad portaalis Google Arts and Culture, toob see hästi ilmsiks ka suurkorporatsioonide üha kasvava võimu maailma kultuuripärandi üle.
  • Ent mida rohkem on digiteeritud kogusid, seda raskem on ka tähelepanu võita. Muuseumid, arhiivid, raamatukogud püüavad leida järjest enam just aktiivseid ja loovaid kasutajaid, kes nende digikogudega tegeleksid, miksiksid piltidest või heliribadest midagi uut või aitaksid vabatahtlikuna infot korrastada.
  • Tõsiasi, et mälu on üks tänapäeva ühiskonna võtmeteemasid nii heas kui ka halvas, on muutnud põhjalikult ka ajaloolaste tööd. Levinud ettekujutuse kohaselt peaksid nad tegelema minevikuga. Järjest enam pakub ajaloolastele huvi aga hoopis see, kuidas minevikku mäletatakse.
  • Kollektiivne mälu tõstab minevikust esile selle, mis on oluline käesoleva ajahetke jaoks. Täites olulist rolli identiteedi loomisel, peab ta pakkuma kinnitust kogukonna ajaloost ja järjepidevusest, ühistest kogemustest ja muidugi ainulaadsusest. Sellest hoolimata on mälu väljendused väga rahvusülesed – juba enne globaalse digitehnoloogia levikut oli eri rahvaste kultuurimälu tihedalt põimunud. Seda illustreerivad hästi näiteks 19. sajandil püstitatud monumendid – kõik need triumfikaared, võidujumalannad ja kindralid on üle maailma üsna sarnased.
  • Arutelud, kuidas ja mil moel peaksid riigid minevikus toimunud kuritegude eest andeks paluma, kestavad siiani ja puudutavad näiteks ka koloniaalajalugu. Selle kõrval on kujunenud omapäraseks nähtuseks võistlus ohvriks olemise nimel. Ida-Euroopa riigid soovivad Nõukogude poliitilise terrori hukkamõistmist ja võrdsustamist Natsi-Saksamaa toime pandud inimsusvastaste kuritegudega. Samas ei ole nad ise alati nõus arutama holokausti ja kollaboratsionismi pärandi üle.
  • ... mälu perspektiivist on keskkond olnud suuresti unustatud. Miks on loomad ja taimed, aga ka bakterid ja viirused kollektiivses mälus nii tagaplaanil, eriti võrreldes poliitilise ajalooga? Ka selle küsimuse on koroonakriis muutnud enneolematult aktuaalseks.
  • Kollektiivne mälu on seega nagu kriis – kätkeb endas ohte ja konflikte, kuid samavõrd ka potentsiaali muutusteks. Võtmetähtsusega on tahtmine sellest rääkida ning teha seda võimalikult mitmekülgselt, tolerantselt ja kaasavalt.


  • Keskkonnakaitse võtmeküsimus on teatavasti inimene. Eestis on lõhe rahvuse enesekuvandi ja keskkonnaprobleemide vahel muutunud järjest kriitilisemaks probleemiks. Rahvuslikus identiteedis valitsev soe ja mõnus, rahu ja enesekindlust sisendav loodusrahva-minapilt ei mobiliseeri tegutsema, muutma harjumusi ja avaldama survet poliitikutele. Viimasel ajal räägitakse palju põlevikivitööstusest, kuid see on jätnud varju tõsiasja, et ka Eesti elanikud ise peaksid oma (majanduskasvuga kosunud) ökoloogilist jalajälge oluliselt vähendama: piirama autokasutust, parandama prügi sorteerimist ja ringmajandust, vähendama tarbimist jne.
  • Rahvaste suhe loodusega on küll iidne, kuid sümbolid ja kuvandid ei pruugi olla ei vanad ega ainulaadsed. Võtame näiteks metsa. Just 19. sajandil sai mets oluliseks teemaks saksa ja vene, Skandinaavia ja Kesk-Euroopa maade rahvusluses. Millal sündis idee eestlastest kui metsarahvast? Talurahva elus, uskumustes ja kultuuris olid puud tähtsal kohal, kuid suhe nendega oli pragmaatiline. 18.–19. sajandil kirjutasid aadlikud ja haritlased tihti talupoegade hoolimatusest metsa vastu, vargustest ja raiskamisest. Muidugi väljendub siin eliidi soov hoida loodusressursside käsutaja ja kaitsja rolli enda käes. Siiski tähendas talurahva harjumuspärane puidukasutus metsale suurt koormat: puuaiad, palkteed ja soosillad, puidust katused, valgustuspeerud jne vajasid pidevat uuendamist.
  • Siinse looduskaitse pioneerid olid hoopis baltisakslased, kes asusid kaitsma kalasid, linde ja rändrahne. Eesti looduskaitse kujunes 1920.–1930. aastatel ja põimus identiteediloomega. Selle käigus valiti välja paigad, mis kehastasid noort rahvusriiki selle ühtsuses ja mitmekesisuses: pankrannik, kuppelmaastik, Setomaa jne. Looduse kõrval tõsteti esile ka moderniseeritud maastikud: linnad, kuurordid ja tööstus. Mets kui eestluse sümbol seostus muinaskultuuri ja maausulistega – hiiekultuse tähtsustamine ja rakendamine selliste mälestusmärkide juures nagu Sõjamäe hiis (Jüriöö park) ei olnud erandlik, vaid sarnased ideed levisid 1930ndatel mujalgi Euroopas.
  • On ju läbi rääkimata fosforiidisõja üks kõige rahvuslikum moment – kaevanduste kõrval nägid paljud sama suurt ohtu sisserändes. Siin võiks olla viljakas kõnelda sellest, et hirm oli seda suurem, mida kaugemal olemasolevatest kaevandustest ja "sisserändajatest" elati. Üldiselt teatakse paremini, mida arvasid fosforiidist Tallinna ja Tartu inimesed. Virumaa elanike ja eriti eestivenelaste mõtted on märksa vähem tuntud. Ajal, mil oleks hädasti vaja mõista idavirumaalaste nägemust põlevkivitööstuse muutumisest ja kahanemisest, oleks viimane aeg nende mõtteid ja mälestusi laiemalt teadvustada.
  • Tõsiasi, et üks või teine looduselement on rahvuslikus identiteedis olulisel kohal, ei vabasta kedagi vajadusest keskkonnakaitsesse panustada.
  • Ants Viires näitas oma kultuuriökoloogilises uurimuses, kuidas talupojad suhestusid loodusega sageli uskumuste ja eelarvamuste pinnalt – näiteks kasutati rahvameditsiinis puude lehti ja vilju tihti üksnes kujuanaloogia ja mitte toime põhjal. Seega ei sünni talupojatarkusest tingimata kõige mõistlikumad lahendused. Seevastu avatud arutelu eestluse ja identiteedi, rahvusluse ja keskkonnakaitse suhete üle võiks aidata mõelda suuremalt ja jõuda lõpuks küsimuseni, milline võiks olla Eesti keskkonnakaitsealane suurem visioon lähitulevikuks.
    • Linda Kaljundi, "Ökovisioonid: Eestlus – loodusrahvamüüt keskkonnakriisi ajastul"], Vikerkaar, september 2019


  • Ristisõdade uurimise kuldaeg oli XIX sajandil, mil seda kujundasid ühelt poolt romantilised kirjamehed (eesotsas Walter Scottiga), teiselt poolt aga hiigeltöö allikate väljaandmisel. Kuigi seda on sageli peetud ajaks, kui kolonialismi vooluvees ristisõdu mõõdutundetult ülistati, ei ole XIX sajandi pilti ristisõdadest põhjust pidada sugugi sedavõrd ühekülgseks. Ühelt poolt mõjutas toonaseid autoreid kangelaste ja rüütelluse kultus, mis mängis XIX sajandi džentelmeni ideaalide kujunemisel nõnda olulist rolli. Teiselt poolt aga ei laienenud see aupaiste täieliselt nende sangarlust "ära kasutanud" ristisõdadele, mida peeti sageli endiselt Euroopa ajaloo tumedaks leheküljeks.


  • Sest on ju biograafia-vaesus meie ajaloole üldisemaltki omane, nii et kirjutamata on ka enamiku kõige värvikamategi suurmeeste elulood. Keskaja puhul võiks aga isegi väita, et siin annavad tooni pigem metafoorsed, rahvusliku ajaloodiskursuse sümbolväärtusi tähistavad (romaani)kangelased.


Välislingid[muuda]

Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Linda_Kaljundi&oldid=63806"