Mine sisu juurde

Keskaeg

Allikas: Vikitsitaadid

Proosa

[muuda]
  • Sest isegi ülistatud ristirüütlid ei saanud keskajal püha haua eest võitlemiseks kaht tuhandet miili maha käidud, ilma et nad teel tasku- ja murdvarguste ning teiste jumalale meelepäraste tegudega endale reisiraha poleks hankinud. Kui nad oma ainsast romantilisest eesmärgist kinni oleksid pidanud, oleksid väga paljud tollest romantilisest lõppeesmärgist vastikustundega loobunud.


  • Kui ma ütlen: "Keskaegsed dokumendid tõendavad teatud imesid niisama kindlalt, nagu nad tõendavad, et on toimunud teatud lahingud," saan vastuseks: "Aga keskaegsed inimesed olid ebausklikud"; kui ma tahan teada, milles nende ebausk avaldus, vastatakse mulle: nad uskusid imesid.
    • Gilbert Keith Chesterton, "Õigest usust", peatükk "Dogmade võim ja seikleja". Tõlkinud Tiia Rinne. Kuldsulg 2011, lk 200


  • Valgustajatele on keskaeg halb aeg, pimeduse ajastu. Asjatult püüdis romantism keskaega "rehabiliteerida" ning positivism käsitleda seda kui üht perioodi teiste seas, täpsemalt kui progressiajastute vahelist aega; "keskaeg", "keskaegne" muutusid halvustavateks sõnadeks. Tänapäeva arenenud ühiskondade keerukast ja kahemõttelisest huvist keskaja vastu kumab läbi sisimas säilinud põline põlgus. Keskaeg on midagi primitiivset, võluv nagu neegrikunst, kuid ilmselgelt barbaarne ning ebaterve lätetele naasmise iha objekt.
  • Kuid võime rääkida ka keskajast, mida iseloomustab seal domineerinud ideoloogia, mis pole ei materiaalse baasi peegeldus ega ajaloo idealistlik mootor, vaid üks tema funktsioneerimise peamiseid elemente. See pikk keskaeg on kristluse valitsemise aeg. Kristluse, mis täidab ühtaegu nii religiooni kui ideoloogia funktsiooni ning mis on väga keerulistes seostes feodaalühiskonnaga, mida ta ühtaegu nii taunib kui õigustab.
  • Haiguste valdkonnas on see aeg, mis jääb antiikaja tervishoiusüsteemi (termid) hävimise ning kaasaegsete haiglate tekke vahele. Arstide-nõidade aeg, piinatud ja põlatud keha aeg, kus puuduvad staadionid ning ei tegelda spordiga. Aeg, mil tekib seek, mis on esialgu varjupaik ning hiljem kinnipidamise, mitte ravimise koht.


  • Kõik läänemaailma probleemid kerkisid esile keskajal: uusaegsed keeled, kaubanduslikud linnad, kapitalistlik majandus (kõigi oma pankade, tšekkide ja intressidega) on keskaegse ühiskonna leiutised.
  • Keskaeg on kõigi tänapäeva "kuumade" probleemide allikas, ja pole midagi imestada, et me pöördume tagasi selle perioodi juurde iga kord, kui tunneme huvi oma päritolu vastu. Kõik probleemid, mida arutatakse Ühisturu istungitel, pärinevad keskaegse Euroopa oludest.
  • Uus ajastu algas inimvaimu rabavate saavutustega: Ameerika avastamine, Granada vabastamine (millega hävitati araablaste teaduslik pärand, mis oleks ennetanud renessanssi ja uusaegse teaduse teket), teise diasporaa algus juutide väljaajamisega Hispaaniast (pogrommid leiutati ristisõdijate poolt juba varem; Lääne tsivilisatsiooni sugupuu on keeruline).
  • Peagi hakkas Chateaubriand ülistama keltide metsa alla kerkinud gooti katedraale, samal ajal kui tänu Walter Scottile, Victor Hugole ja Eugene Emmanuel Viollet-le-Duc'i (1814-1879) restaureerimistegevusele võis kogu 19. sajand unistada oma keskajast, makstes nii Napoleonile kätte tema valgustusliku teo eest, kui too lasi maha võtta Notre Dame'i tümpanoni, et imperaatorlik korteež saaks katedraali sisse marssida.
  • Isegi kui meid saadavad Aristoteles ja Platon, käsitleme neid keskaegsetelt eelkäijatelt saadud terminites. Kui keegi need keskaegsed ladestused Aristotelesest välja kraabiks ja teda uut moodi loeks, ehiks see uutmoodi loetud Aristoteles akadeemiliste raamatukogude riiuleid, kuid ei haakuks meie igapäevaeluga.
  • See keskaeg, mis on kummitanud iga vaimustusest lõkkele löönud sekti, saadab meid praegugi ja jääb saatma ka edaspidi, kuni viimsepäeva loojakuni. Olgugi paljude hulluste allikas, püsib ta siiski kui pidev hoiatus. Mõnikord polegi see võib-olla nii keskaegne mõte, et lõpp on lähedal ja et erariides Antikristus on uksele koputamas.
    • Umberto Eco, "Unistades keskajast". Tõlkinud Marge Käsper. Vikerkaar 4/5 1998


  • ... - ajaloos pole kordusi. Korduvad lood möödunud aegadest. Ajaloos pole ka korda, korrastatud on ajaloolase (ajaloofilosoofi) narratiiv oma alguse ja lõpu, aluse, öeldise, sihitisega. /---/ "Uus keskaeg" on tsüklilise ajalootaju väljendus. Igasugune "uus" viitab "vana" tagasipöördumisele. "Keskaeg" on sealjuures vaid mugav metafoor, segadusteaja sünonüüm kollektiivses ajaloomälus.
    • Marek Tamm, "Kaasaegne keskaeg". Vikerkaar 4/5 1998


  • Mõningase liialdusega võib väita, et keskaegne ajalookultuur meenutab Orwelli "1984"-maailma, kus möödanikku pidevalt ümber kirjutati.
    • Marek Tamm, cit. via: Ott Raun, "Toimetuselt", Tuna 3/2005, lk 1


  • Seltskondliku ajaveetmisena kuulus tingimata ja täiesti vältimatult kokku alkoholitarbimine, mis Eesti puhul tähendas ennekõike mehist õllejoomist. Koos kaaslasega kannu õlle võtmine oli kesk- ja varauusajal igapäevaellu sügavalt juurdunud komme, tollase suhtlemiskultuuri lahutamatu osa.
    • Inna Põltsam-Jürjo "Viin, vein ja vesi: joogikultuur Eestis kesk- ja varauusajal" Tallinn: Argo, 2020, lk 175


  • [Hartenfels:] "Kõik on nüüd korraga antiikaja vaimustuses. Ma ei usu, et keskaeg oleks olnud ainult pimedus ja toorus. Arvan koguni, et palju antiikajast elas edasi ja et noor keiser Otto polnud mingi erand. Oli isegi üks paavst... Me ei saa tuhandest aastast üle hüpata, nagu poleks seda kunagi olnud. Minu arvates oli keskaeg selle teie poolt jumaldatud antiikaja laps ja pärija. Ja sel oli peale muu midagi, mis antiikajal puudus."
"Ja see oli?"
"Usk," ütles Hartenfels tõsiselt. "Usk, mis andis inimesele hoopis suurema väärtuse kui tal kunagi oli olnud."


  • "Inimkonna tõeline probleem on järgmine: meil on paleoliitikumi emotsioonid, keskaegsed institutsioonid ja jumalik tehnika. Ja see on hirmuäratavalt ohtlik ja läheneb nüüd üleüldisele kriisile. [---] kuni me vastame neile suurtele filosoofilistele küsimustele, mille filosoofid paari põlvkonna eest hülgasid - kust me tuleme? kuhu me läheme? - ratsionaalselt, oleme väga õhukesel jääl."



  • [Välismaine paberiteadlane:] Kui mina suren - ja see juhtub varsti, ma olen kindel -, siis ma olen juba kogu oma raamatukogu lubanud Calase kloostrile Hispaanias. Kui võimalik, siis ma tahaksin ise ka seal surra. Raamatukogud põlevad maha, kogud digiteeritakse ja müüakse siis rahapuuduse tõttu laiali. Ainult kloostrid on hoidnud raamatuid keskajast saadik, nemad teavad, mida raamatutega teha."


Välislingid

[muuda]
Vikipeedias leidub artikkel