Meelis Friedenthal

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Meelis Friedenthal oma kodus Supilinnas 2012. aastal. Foto: Lauri Kulpsoo.

Meelis Friedenthal (sündinud 24. oktoobril 1973) on eesti kirjanik ja teoloog. Ta on avaldanud rea jutte ning kolm romaani: "Kuldne aeg" (Tallinn: Tuum, 2005), "Mesilased" (Tallinn: Varrak, 2012; tõlgitud hollandi, itaalia, tšehhi, läti, norra, ungari, inglise, bulgaaria, taani ja albaania keelde) ning "Inglite keel" (Tallinn: Varrak, 2016).


"Vaim masinas"[muuda]

Mononäidend, mille ainus tegelane on ülikooli anatoomikumis laiba juuresolekul mõtisklev Tartu Ülikooli esimene rektor Georges Frédéric Parrot, ilmus Loomingus 8/2017, lk 1088-1102.

  • [G. F. Parrot:] See loengupidamine ikkagi väsitab. (Pöördub laiba poole.) Teil ei ole sellest midagi, teie lamasite kogu see aeg, aga mina pidin püsti seisma ja sütitavalt kõnelema. Jalad väsivad ära, ma ei ole enam nii noor ka. Vanasti ma kõndisin ükskõik kui pikki vahemaid. Kui ma esimest korda koduõpetajaks läksin, kõndisin ma peaaegu tuhat versta maha, see on umbes sama palju kui siit Varssavisse. Ja see ei tundunud üldse raske. Aga nüüd? Seisan, pean loengu ära ja juba jäävad jalad kangeks. Ma peaks praegu minema ja Akadeemilise Musse ruumides suhtlema nende inimestega, neil on kindlasti küsimusi. Aga kui aus olla, siis pole suuremat tahtmist. Ma olen seda nii palju kordi teinud, ma tean täpselt kõike, mis seal juhtuma hakkab. Teie seevastu peaksite minema oma surnukuuri tagasi, aga assistenti ei ole. Ja ma ei tea, kus ta on. Küllap pole teil samuti mingit tahtmist minna. (lk 1088)
  • Tahtmist, mis see üldse on? Kuidas see tahtmine inimese sisse saab? On see nagu elekter? Mis te arvate? Ma rääkisin siin täna külalistele elektrist, see on minu teema. Tahtest ma ei rääkinud, see on filosoofide ja teoloogide teema. Aga neil asjadel on minu arvates sarnasusi küll, teadused ajavad lõpuks kõik ikkagi ühte asja. (lk 1089)
  • Elekter, te võite seda ette kujutada nagu vedelikku, mida ei näe, millel pole kaalu. Jah, nii elektrivedelik kui soojusvedelik on kaks sellist kaalutu mateeria liiki, mida leidub kõikjal. Niisiis see Leideni purk või pudel avastatigi sellise elektrivedeliku kinnipüüdmisel tehtud katsetega. See oli nagu vaimu püüdmine: kuidas kātte saada see, mida silmaga ei näe? Ja siia purki panna. (lk 1089)
  • Noh, minu pastorist vanem poeg ütleks siinkohal muidugi, et selle (osutab laibale) teie ja minu inimpurgi ehitas Jumal ja pani sinna sisse hinge. Hing ja elekter, kas need on sama asi? Me oleme sel teemal vaielnud, ta on üsna ägeda loomuga. Mina arvan, et siin on olulisi sarnasusi. Ma ei tea, kas need on täpselt sama asi, aga sarnasus - see on olemas. Seda tuleb uurida, mõõta. Võib-olla selle tõttu inimene erinevalt kõigist teistest loomadest ehitabki asju, masinaid ja püüab nendega igasuguseid nähtavaid ja nähtamatuid aineid. Ja seda – kuidas püüda - õpetab meile teadus. (lk 1089)
  • Et elada õnnelikult - ja mis muu üldse on meie eesmärk? -, peavad inimesel olema teadused. Teadus toidab tema hinge, loob kindlustunde, et üle saada raskustest, on õilis naudinguallikas vabadel tundidel ja võimaldab teha paljusid asju. Nii et teadus ülendab inimese loomust, ülendab mõistust, sealt lähtuvad täiesti uued võimalused. Mida rohkem on meil teadust, seda sõltumatumalt teistest me võime elada. Teadus teeb meid õnnelikuks ja on seetõttu oluline hariduse osa. (lk 1089)
  • (Vihastudes.) Teie eitate vaba tahet! Teie väidate, et inimene sünnib ja talle on juba kõik ette antud, ta on nagu käest visatud kivi, mis paratamatult lendab oma eesmärgile, olgugi et käsi seda enam juhatada ei saa. Kui kohutav on aga ette kujutada, et juba väikese lapsena määratakse mõni rumalaks ja mõni targaks. Mõelge. Laps sünnib siia ilma ja siis arvab keegi, et ta elu on ette ära määratud. William Blake kirjutas sellest: mõned sünnivad mahedale rõõmule, mõned sünnivad lõputusse öösse.
(Elavnedes, publikule, püsti.) Kas meie, inimsõbrad, valgustajad, kas meie saame seda nii jätta? Jätame need lapsed lõputusse öösse? Kas te tahate seda? Ei? Muidugi! Kõik on võimelised õppima, kui nende vaim vaid õiges keskkonnas areneda saab. Selleks on vaja õhku, valgust, puhtust. Vabadust segavatest ja kahjulikest naudingutest. Alles siis, alles siis on vaim võimeline tõeliselt tõusma üles ja igavust omale otsima!
Ja see on kõige ilusam. (lk 1091)
  • Näete, minus on ikka veel seda energiat, ma saan tegutseda, silmi lahti hoida. Võib-olla pole seda energiat enam nii palju kui kunagi nooruses. Ma tunnen, kuidas see vaikselt minust välja voolab. Aga veel on aega, veel jõuab üht-teist ära teha. Ma tahaksin midagi veel teha. Kas teie tegite midagi ära? Midagi päris uut, midagi, mida enne ei olnud, mida mitte keegi enne ei olnud teinud, mida polnud maailmas olemas? Ei teinud? Asjata. (lk 1092)
  • Meile anti raha, et ehitada hooneid. Kogu ülikool. Enne ei olnud siin midagi, ainult võimalused. Maa oli tühi ja paljas, vaid tuul käis tohuvabohu kohal. Me saime luua midagi täiesti uut! See on see uus asi. Me lõime kaosesse korda - saagu valgus! Ja valgus sai. Ühtegi hoonet ei planeerinud me niisama, vaid ikka läbimõeldult, hoolikalt. Krause joonistas neid projekte minu juhatuse all, keerulisemad arvutused tegin kõik mina isiklikult. Peahoone, raamatukogu. Me arutasime koos kõik läbi, ma olen kõigi majade plaanidesse parandusi teinud, need on minu arvutuste peale ehitatud. Ka see maja siin! (lk 1101)
  • Kogu ülikooli hooned moodustavad süsteemi, et saaks rahulikult jalutada: hooned ei ole üksteisele liiga lähedal ega üksteisest ka mitte liiga kaugel, nii et silm saaks puhata kaunisti kujundatud loodusel ja mõte saaks füüsilisel liikumisel paremini areneda. Väike jalutuskäik virgutab mõtet. Ma olen kogu aeg seda meelt olnud, et vabas looduses õpib kõige rohkem ja vaba loodus on meile kõige suurepärasem õpetaja. Välja oma tugitoolidest ja raamatute tagant! See park on minu planeeritud, läbi mõeldud. Aga kui te peategi olema majades, siis ülikooli hooned on kõik avarad, hea õhutatavusega, hea valgusega, hea vaatega. (lk 1102)
  • Tõstab Leideni purgi üles.
Nagu see purk on mõeldud elektrit püüdma, ehitasime selle pargi, need hooned vaimu püüdma. Et see vaim tuleks sinna sisse ja elaks seal. Ma ehitasin ja talustasin siin kogu aeg eksperimenteerimise masinaid, igasuguseid. Neid on füüsika kabinetis mitusada. Aga kõige suurema masina ehitasime ikkagi siia linna keskele. See on nagu linnumaja, mis pannakse puu otsa tühjana seisma lootuses, et lind tuleb teeb sinna oma pesa ja muneb sinna oma munad. Sa ei saa sundida seda lindu, tähtis on maja õigesti ehitada, õigele kõrgusele panna. Ja isegi siis ei ole asi kindel. (lk 1102)

"Inglite keel"[muuda]

"Inglite keel", Tallinn: Varrak, 2016.

  • Mees tõusis püsti ja võttis riiulilt torupilli.
"Teid huvitavad need asjandused, jah?"
"Jah, mingis mõttes küll," jäi Joonas viisakalt ebamääraseks.
"Teate, see nõuab hoolt. Aga kotipill on vägev. Sel on kohe õige kõla, et kõik jäävad kuulama. Vägev asjandus, heh, noh, saate pihta küll, mida ma mõtlen, Kotid küljes. Heh, heh." Vanamees pilgutas silma. "Näete, kõigepealt tuleb õigetpidi kätte võtta, kott kaenla alla. Siis puhute selle täis."
Joonas vaatas, kuidas papi õhukotti täis puhus, kuidas pruunist nahast paun järjest suuremaks paisus, torudest hakkas kostma vaikset viginat. Ja siis hakkas mees mängima. Kui sa seisad väikeses ja madala laega ruumis, kostab torupilliheli peaaegu talumatult valjult, selle barbaarne ja samas kuidagi melanhoolne hääl imbub sisikonda. Sa ei suuda sellest lahti saada, see peaaegu seestab, nõuab kõik mõtted endale. (lk 3-4)
  • Iga kord aga, kui Joonas siit üle käis, siis mõtles ta, et kui tema kukuks, täiskasvanu juba, vähemalt pikkuse ja kaalu poolest, siis saaks ta kindlasti surma. Samas tundus see nii võimatu. Ta hoidis rööpaotstele needitud käsipuust tugevalt kinni, tema käed olid paigal, ta jalad astusid õigesti, ta ei olnud liiga uljas, aga ta ei kartnud ka üldse kõrgust. Miks peaks ta kukkuma? Kilekott veinipudelitega segas veidi, seda küll. Aga võibolla see on alati nii. Sa oled nii kindel, kõik tundub loomulik ja ettearvatav ja siis sa ikkagi kukud. Nagu unenäos, aeglaselt, täis üllatust, et selline asi on juhtunud. Nagu siis, kui talvel on kõnnitee jääs ja jalg libiseb. Kukud selili, abitult, mitte midagi ei suuda teha. Kas siit tornist oleks samasugune tunne kukkuda? (lk 5)
  • [Välismaine paberiteadlane:] Kui mina suren - ja see juhtub varsti, ma olen kindel -, siis ma olen juba kogu oma raamatukogu lubanud Calase kloostrile Hispaanias. Kui võimalik, siis ma tahaksin ise ka seal surra. Raamatukogud põlevad maha, kogud digiteeritakse ja müüakse siis rahapuuduse tõttu laiali. Ainult kloostrid on hoidnud raamatuid keskajast saadik, nemad teavad, mida raamatutega teha." (lk 9)
  • "Üldiselt on see täielik jama."
Üks tüdrukutest tuli kohvikannuga, köögis tehti suitsu ja Joonas jõi suurte lonksudega punast veini. See oli suurtes poolteiseliitristes pudelites, hapu, ajas suu kihelema ja ta jäi üha rohkem purju. Ta karjus parajasti midagi hermeneutilise filosoofia ja eriti Gadameri kohta, kui ta nägi seda tüdrukut.
"Tajud koonduvad kokku, risti-rästi..."
Kes oskaks seletada, kuidas ja miks asjad juhtuvad. Ühel hetkel on kõik tavaline: seletused, poolik vein, liiga kõva muusika, ootamatult aga on teistmoodi ja siis peab otsustama, sest siis on valik. Joonas jäi hetkeks vait ja seda momenti ära kasutades hakati rääkima progressi müüdist - sõnajärje saamine ja selle maksimaalne ärakasutamine on alati olulisem kui jutu sidusus. [---]
Kihk tagasi minna ja tüdrukuga rääkida tundus vastupandamatu, kuid selle asemel otsustas ta oodata. Nad olid teineteisele otsa vaadanud võibolla ainult korraks, aga seda kuidagi ühemõtteliselt. Joonas ei olnud tavaliselt kunagi kindel teiste inimeste tunnetes, enamasti luges ta võõraid emotsioone poolikult või koguni vastupidiselt. Tõesti, alati võis ju kogemata valesti aru saada, alati võis ju eksida. Väga harva juhtus, et kellegi teise tunded tabasid teda kuidagi otse, vahetult. See mõjus peaaegu ehmatavalt. [---] Mingi hirm ja igatsus sundisid naeratama: ei ole midagi ilusamat kui eelaimdus. Aimdus sellest, mis tuleb, ja kindel veendumus selles, mida ei näe, on igasuguse usu alus, ja usk oli midagi, mida ta sel hetkel ihkas. (lk 13-14)