Loodus

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Mustoja maastikukaitseala Võromaal
Aedkimalase (Bombus hortorum) kuninganna hariliku ussikeele (Echium vulgare) õiel

Loodus on kõik füüsilised objektid ning nende omadused ja nendevahelised suhted, mis ei ole inimese (või muude kehaliste mõistusega olendite) poolt teadlikult tehtud. Looduse hulka kuulub nii orgaaniline ehk elusloodus kui ka anorgaaniline ehk eluta loodus. Looduses olevaid seaduspärasusi uurib loodusteadus. Looduse hulka ei kuulu artefaktid. Uusajal levima hakanud mõistekasutuses vastandatakse loodus kui loomulik substants kultuurile kui tehislikule ehk kunstlikult loodud substantsile.

Luule[muuda]

    Nüüdsest tean, et Loodus eal
ei hülga seda, kes on tark ja puhas;
kui tahes kitsas paik, kus leidub loodust,
kui tahes tühi kõrb võib köita meeli
ning hoida südant ärkvel Armastuse
ja Ilu jaoks!

  • Samuel Taylor Coleridge, "Pärnalehtla, mu vangla", (1797). Tõlkinud Märt Väljataga, Vikerkaar 7-8/2004, lk 25-28


ELUAEG OLEN TAHTNUD ÕUE.
Kas sa tead, mis see tähendab?
See, mu arm, on looduse nõue.
Ta meid asjasse pühendab.

  • Juhan Viiding, "Eluaeg olen tahtnud õue". Rmt: Jüri Üdi ja Juhan Viiding. "Kogutud luuletused". Koostanud Hasso Krull. Tuum 1998, lk 399

Film[muuda]

  • Loodus on ikka üks hiiglama võimas asi!
    • Kingpool, naksitrall (multifilmis "Naksitrallid")

Proosa[muuda]


  • Kes läheb Eestis sõtta looduse vastu, sõdib tegelikult jumalaga. Kes läheb metsa kallale, läheb ususõtta. (lk 20)
  • Kui tänapäeval arutatakse selle üle, et loodusele tuleks tagasi anda subjekti staatus, siis teatud mõttes võib öelda, et Eesti looduselt pole seda kunagi ära võetudki. (lk 22)
    • Valdur Mikita, "Kukeseene kuulamise kunst": Läänemeresoome elutunnet otsimas. Välgi metsad 2017


  • Eesti käekäik järgmise saja aasta jooksul sõltub suuresti sellest, kuidas läheb maailma loodusel. Globaalseid konflikte kipub põhjustama järjest rohkem looduskeskkonna, mitte uskude erinevus. Loodusliku valiku surve inimkonnale kasvab.
  • Meil on suur roheline kogudus, kuid väga vilets roheline partei. Partei ei huvita eesti inimest, teda huvitab kogudus. Selle koguduse hingekarjaseks võib olla loodusteadlane, kirjandusteos või hoopis vana rahvausk. Eesti loodusel on inimestele väga tugev sakraalne külg.
Meie mõtteviis ja suhe loodusesse pärinevad suuresti riiklike struktuuride eelsest ajast, kui elu maa peal ei juhtinud mitte partei, vaid šamaan. Seega ei otsi eesti inimene mitte parteijuhti, vaid pühameest, kes võtaks koguduse oma rüppe. Lennart Meri fenomeni võiks sõnastada niiviisi, et ta oli partei esimees, kes ei unustanud kogudust.
  • Igatahes on praegune olukord viinud selleni, et riigil on justkui üks loodus, rahval teine. Riigi- ja rahvaloodus ei lange Eestis absoluutselt kokku. Nende aluseks on täiesti erinev maailmavaade – selles ongi kogu konflikti juur.



  • [---] me kas suudame lähema kümnendi jooksul oma suhtumise loodusesse ümber kujundada või põlistame end degradeerunud ökosüsteemide ja ohtliku kliimaga looduse ning konfliktialdiste ja kannatusrohkete ühiskondade teele.
  • Looduskaitse, mis keskendub vaid kaitsealadele, on minevik. Kaitsealade hulk peab kasvama ja käekäik paranema, kuid vähegi turvalise tuleviku nimel peab kaitsealale iseloomulik väärtusruum kehtima ka mujal: loodus olema hoitud kõikjal ning saama iga otsuse tegemise juures prioriteetse koha. Sest loodusel on väärtus, hind ja tähtsus ka siis, kui me ei ole seda osanud väärtustada, hinnata või arvesse võtta. Looduse hävimisel ja kahjustumisel on hind ka siis, kui me seda majandusarvestusse ei pane.
  • Ühegi kaitseala loomine, kus ühel pool on looduse mitmekesiseid väärtusi mõistvad arusaamad ja mitmekesiseid tulevikuvõimalusi hoidev vaade ning teisel pool lühiajaliselt mõõdetav majandusargument, ei ole läinud valutult ja vaidlusteta. Küsigem aga endalt: kas meie uhkuseks olevad rahvuspargid, vaiksed ja silmapiirini ulatuvad rabad, maailma liigirikkaimad puisniidud, ilveste ja huntide koduks olevad metsad, ligipääsetav ja kaunis rannajoon ning endiselt oma sängi mööda voolavad jõed on teinud meie kodumaa rikkamaks või vaesemaks?


  • Loomhõljumi keerukas käitumine on tõestus looduse kui ühe suure üldsuse tarkusest, mis on loonud otsekui ideaalselt toimiva keskkonna.


  • Iial ei tohi liialdada. See oli põlisrikaste ja põlisrikaste sabarakkude alaline manitsus. Need, kes uhkustasid klassikalise haridusega, võrdlesid seda kreeklaste põhimõttega: mõõdukus kõiges. Mõni, kes oli veidi Shakespeare'i nuusutanud, võis öelda: "Vaata et sa ei patustaks looduse siivsuse vastu." Looduse karjuvast siivutusest polnud neil aimugi. Francisel aga oli; ta oli seda aimamisi märganud kuristikus, mis avanes tema ees Carlyle'i külakoolis ning selles, mida ta oli elu nõudmistest ja neimast taibanud Devinney palsameerimiskoja surnute keskel. Omas südames teadis Francis, et elu on avaram, sügavam, kõrgem, kohutavam ja imelisem, kui põlisrikkad uneski aimata võivad. Koolipoiss ei tohiks sääraseid asju teada ja ta tunnistas neid vaevalt eneselegi. (lk 168)
  • Mõne aasta vältel oli käputäis kanada kunstnikke, keda hakati kutsuma seitsme rühmaks, üritanud kujutada kanada maastikku uut moodi, hakanud seda nägema värskelt, mitte nii, nagu see paistis pilgule, mida pimestas üheksateistkümnenda sajandi inglise maastikumaalijate ettekujutus loodusest. Nende töid mõnitati muidugi laia suuga ja neid peeti pööraselt moodsaks, ehkki eurooplasest või ameeriklasest kriitikule nad sellist muljet poleks jätnud. Lapsed korrutasid seda, mida ütlesid vanemad, ja Francist kiusati küsimustega, nagu: "Mis sa seitsme rühmast arvad? Mu ema ütleb, et meie rootslasest kokk tegi vabal päeval samasuguseid plätserdusi. Mu isa ütleb, et sihukest kunsti oskaks tema ka teha, kui tal aega oleks." (lk 172-173)
  • [Väike Zadkiel:] "Ma pean aga silmas seda, kui armas on juhuse mõiste Maa inimestele. Nad on lühinägelikud. Võta neilt ära juhus, ja sa ründad nende armsat usku vabasse tahtesse. Neile ei anta aega näha, et juhusel võivad olla omad puudused, just nii, nagu on omad puudused ka vabal tahtel. Veider, eks ole, et neil on üsna hea meel, kui teadlased näitavad neile seaduspära ilmnemist muus Looduses, aga iseendas ei taha nad Looduse osa ära tunda. Paistab, nagu oleksid nad veendunud, et terves loodud maailmas, niipalju kui nemad seda tunnevad, on ainuüksi nemad Anima Mundi mõjust priid." (lk ?)


  • Queensis üles kasvades nägin küll New Yorgi võimsaid hooneid, kuid mitte kuigi palju loodust. See vähene loodus, millega ma kokku puutusin, oli pügatud parkideks ja muruplatsideks ning inimeste tuleku eelset oli selles säilinud õige vähe. Ent kui jalutate rannas, kõnnite tegelikult ju jahvatatud elusolenditel, õigem ini nende kaitsvatel kestadel. Ka rannal või mõnes maanurgas nähtud lubjakivikaljud koosnevad kunagi ammu, miljoneid aastaid tagasi elanud olenditest. (lk 9-10)
    • Lisa Randall, "Tumeaine ja dinosaurused: universumi uskumatud seosed", tlk Vahur Lokk, 2017


  • Juhan Tuisk toetus uksepiidale. Kogu ümbrus kui vesiklaas, laisalt lainetav mustas nõus - no mida heledamat võib inimene siit hinge ammutada? Raamatutes seisab ikka lugeda, et emake loodus trööstivat inimest tema ahastusetundidel ja andvat talle uut jõudu. See looduski näib aga tänavu kroonuga ühel nõul olevat, mõtles rätsep kibedalt. Must, märg, võigas — see kõik litsub sind vastu maad veel madalamale, kui sa seda juba niigi oled. (lk 19-20)


  • Kui keegi iganes peaks arvama, et surm ja kannatus ei ole looduse lahutamatu osa, parandatakse tema eksiarvamus. Kui kedagi peaks tabama kiusatus käsitleda rituaali kui imelampi, mida piiritu rikkuse ja võimu omandamiseks pruugib ainult hõõruda, näitab rituaal oma teist külge. Kui väärtuste hierarhia on rohmakalt materiaalne, õõnestavad seda tõhusalt paradoks ja vasturääkivus. Sääraste süngete teemade väljamaalimiseks on rüvetussümbolid sama vajalikud kui must värv mis tahes asja kujutamiseks. Seetõttu leiame pühapaikadest ja pühadest aegadest eest sinna hardalt talletatud roiskumise. (lk 302)


  • Meie suhteid [loodusega mõjutab suurel määral kasvatus. Need ei kujune mitte ainult vanemate, vaid ka raamatute mõjul, mis meile lapsepõlves kätte satuvad. Loomaarmastus hakkab kergesti külge, ja mida veenvamad on eeskujud, seda püsivam on nende mõju. (lk 75)
  • Enamikul lindudel on kahtlemata tugevam sugupool ühtlasi ka ilusam. See näitab, kui mittevajalik on isalind, sest vajalikule on loodus andnud tagasihoidliku rüü. Kes silma torkab, seda valitseb pea alati oht kellelegi saagiks langeda. Seepärast kaitseb silmapaistmatu sulestik hauduvat või poegi toitvat emalindu röövlinnu pilgu eest. (lk 91)
  • Kaljude pealiskiht on aastasadade jooksul niiskuse ja põletava kuumuse toimel pragunenud ning eraldub õhukeste koorikutena. Hiiglase hall selg on üleni korpas, nagu oleks teda tabanud mingi haigus. Mõnesse kohta on vihm kivisse vaondeid ja auke õõnestanud. Neisse kogunev vesi läheb päikese käes soojaks. Need väikesed veekogud, mida on näha ümberringi igas kõrguses, on ainsad rohelised laigud mäel, kuhu ei saa kinnituda puu, põõsas ega rohukõrreke. Lombid on kaetud lopsakalt kasvavate veetaimedega, mille vahelt piiluvad välja konnade kollased silmad. Loodus ei lase käest ühtegi juhust, et oma lastele elamisvõimalusi luua. (lk 92-93)
  • Masendav on olla looduse ilu tõkestamatu hävitamise pealtnägija, vaadata, kuidas kasuahnuse, rumaluse ja ebausu tõttu suretatakse välja loomad, kes võiksid tulevastele põlvedele meeldivat looduselamust pakkuda. (lk 217)
    • Ursula ja Wolfgang Ullrich, "Džungel tulevikuta?", tlk R. Aro, 1973


Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel