Mine sisu juurde

Süda

Allikas: Vikitsitaadid
Petit Livre d'Amour, XVI sajand
Enrique Simonet, "Lahkamine" (1890)
William-Adolphe Bouguereau, "Südame ärkamine" (1892)
John Byan Liston Shaw, "Ärtuemand" (Queen of Hearts) (1896)
Kurt Schwitters, "Suure südamega mees" (1919)

Süda (ladina keeles cor; vanakreeka keeles καρδίᾱ, kardiā) on enamiku keelikloomade südame-veresoonkonna elund, mis on evolutsiooniteooria kohaselt jaotunud kambriteks ning mille töö (pumbafunktsiooni) tulemusel tagatakse elusorganismi rakkude pidev vere- ja lümfiringlus. Sõna "süda" ja südame stiliseeritud kujutist on ammustest aegadest kasutatud armastuse sümbolina, samuti selleks, et viidata inimese vaimsele, emotsionaalsele, moraalsele ja intellektuaalsele keskmele, üldisemalt ka muude nähtuste või esemete olemuslikule keskmele.


Proosa

[muuda]


  • Mida tuttavamaks inimesega saadakse, seda enam lakatakse näitamast mõistust ja hakatakse näitama südant. (lk 21)
  • Naiste juures on kõik südamega seotud, isegi mõistus. (lk 25)
  • Mida vanemaks saadakse, seda sallivam ollakse südame ja sallimatum mõistuse suhtes. (lk 31)
  • Mõistus muutub pidevalt, hea süda aga vähe. (lk 35)
  • Sada tuhat või rohkemgi head tegu ei saa südamele üht halba tegu korvata, südant süüst vabastada või rahustada — niivõrd oleme me headuseks sündinud. (lk 47)
  • Asi, mis teeb südame kõige kergemini külmaks ja vähemalt äraütlemist oluliselt lihtsustab, on kindel teadmine, et kõiki inimesi ei ole võimalik aidata. (lk 59)


  • Kui meie noored luuletajad kolme südame tarvis kirjutatud luuletuse kohta ka ühe mõistuse tarvis kirjutaksid, siis võiks loota, et me aastate möödudes näeme meest, kellel oleks nii süda kui pea olemas, igatahes haruldane nähtus. Enamikul neist on harva ajukapslis rohkem valgust kui hädapärast vaja, et märgata seal valitsevat tühjust. (lk 53)
  • See, mida nad südameks nimetavad, asub neljandast vestinööbist märksa madalamal. (lk 55)


  • Ei peta ennast keegi, kes nooruses liiga palju ootab. Aga nagu ta tookord aimdust oma südames tundis, nii peab ta ka täitumist oma südames otsima, mitte endast väljaspool. (lk 11)
  • On olemas südame viisakus, mis on armastuse sugulane. Temast tuleneb välise käitumise kõige mõnusam viisakus. (lk 18)


  • Nii mõnigi inimene arvab, et tal on hea süda, tegelikkuses aga on tal vaid nõrgad närvid. (lk 13)
  • Mõistus ja süda on väga heal jalal. Üks asub sageli nii täiuslikult teise kohale, et on raske otsustada, kumb neist kahest parajasti mängus oli. (lk 19)
  • Kui mu süda ei kõnele, siis vaikib ka mu mõistus, ütleb naine.
Vaiki, mu süda, et mõistus saaks sõna sekka öelda, ütleb mees. (lk 24)
  • "Mõistus areneb enamasti välja hinge kulul." — Oo ei, kuid arenemisvõimelisi päid on rohkem kui arenemisvõimelisi südameid. (lk 37)
  • Mõnel inimesel on rauast süda ja selle sees sopike, mis on pehme kui puder. (lk 38)


  • Meie süda on sageli otsekui halb valitseja, kes katsub välissõdadega summutada sisemise rahulolematuse kuuldavalepääsu. (lk 27)
  • Kõik, mis meid kõlbeliselt ülendab või alandab, tuleb meie oma südamest, ei mujalt. (lk 28)
  • Igavusetundmine on märk südame vaesusest. (lk 28)
  • Palju lund on pidanud langema meie südamesse, enne kui me rahuldume sellega, mida päev annab. (lk 28)
  • Ärgu olgu su südamel nagu rebaseurul mitut sisse- ja väljapääsu. (lk 28)
  • Meie tarkus võib kõnelda ka võõra suu läbi, aga kui meie süda on kõnelnud, siis oleme kõnelnud ise. (lk 28)
    • V. A. Koskenniemi aforismid kogust "Matkakepp" [1926], tlk Endel Nirk, rmt: "Lahtine laegas", LR 39/1971


  • Puu otsib oma konksus sõrmedega maa alt üht südant. (lk 25)
  • Tol ööl kuulsime rongi nii lähedalt, nagu oleks ta sõitnud läbi meie südame tunneli. (lk 31)
  • Pääsuke on salapärane nool, mis otsib üht südant. (lk 34)
  • Veenimaod söövad meie südant. (lk 40)
  • Süda on nagu orelikunstnik, kel on vaja, et kopsude lõõtsad talle oma tuult saadaksid. (lk 43)
  • Äkitselt tunneme, et keegi andis kõrvakiilu meie südamele. (lk 48)


  • Inimsüda taob halastamatult teist inimest. (lk 19)
  • Vahel nöörib meil miski kõri, et südamehääl ei jõuaks pähe, ja ümberpöördult. (lk 42)
  • Sursum corda. Ülendagem südamed! Ent mitte ajudest ülemale. (lk 64)


  • Aga rätsepal oli tunne, nagu oleks see taevakarva siniste silmadega neiu löönud uued, teravad käärid tema südamesse, sügavale ja jäädavalt. (lk 11-12)
  • Juhan toetas jalad küna külglaudade vastu ja sõudis otsekui suure vihaga. Sedagi viletsat elu ei lasta sul rahus elada, ja ega su süda ise annagi rahu elamiseks. Süda tahab mässata. Kas tema sai omas elus vähe piinata, mõnitada, lüüa ja nälgida? Ja temasuguseid on palju... Mis imet siis, kui temagi avas 1905. aastal südame sunnil omagi suu. Korraldas seltsimajas kõneõhtuid, tõi linnast kõnelejaid, lõi ise uusi laule, kirjutas neid ümber ja andis pihust pihku edasi. (lk 12)
  • Nii see lugu lõppes ja sellest jäi Miina südamelihasse pind. Aga mis sellest - kas siin maailmas leidub üldse kedagi, kellel ei ole pisemat või suuremat pindu südamelihas? (lk 15)
  • Kindel, nüüd on kindel, tundis Juhan. Miina on laudsil ja sellepärast on koergi ketti pandud! Oh, kuidas süda küll inimesel rinnus niimoodi valutada võib! Rätsep lükkas seltsimaja ukse lahti, tuul ja vihm kargasid koos temaga ruumi, tema aga rebis pärani toaukse ja komistas üle läve. Keset tuba oli toober ja toobris elav Miina, lõug toobri serval, nägu valust ja ehmatusest võõras ja pikk.
"Sõge," ütles oma pahase häälega, "mis sa peaks küll tormama nagu mustasajaline... surnuks ehmatab! Ja poriste jalgadega tuppa, ämmaproua on tulemas, ooo-ooih."
Mehe hell ja valutav süda vajus üsna järsku tagasi, sügavale rindu. Tema meel oli paha ja ta häbenes... nagu suur koer, kes on ahastades peremehele jälgi pidi järele jooksnud ja saab selle ahastuse pärast nüüd tapelda. (lk 18)


  • Organ, mille aeglasi, haiglasi tukseid oli Antony Dart kuude kaupa vaevalt tajunud, hüppas äkki ta rinnus. Ta veri hakkas kiiremini voolama ja ruttas läbi ta veenide, selle asemel, et roomata - teatud vaimse olukorra eriline füüsiline tagajärg. Selle tekitas tüdruku lihtne asi-on-nii suhtumine. Mees polnud kunagi olnud sentimentaalne ja oli kaua lakanud olemast tundlik, kuid sel hetkel juhtus temaga midagi emotsionaalset ja normaalset.



  • Mõnikord ma mõtlen, kas mu süda on nagu must auk - see on nii tihke, et seal ei ole valguse jaoks ruumi, kuid see ei tähenda, et must auk ei võiks mind sellegipoolest endasse imeda. (lk 105)
    • Jasmine Warga, "Minu süda ja teised mustad augud", tlk Evelin Schapel, 2016

Luule

[muuda]

Kas nüüd mu mõtted, kui ma üksi jäänud,
nõmmede kohal lendamas ei käi,
puhates seal, kus sõnajalakäänud
su õilsat südant katvad longuspäi?

  • Emily Brontë, "Mälestus", tlk Märt Väljataga, rmt: "Väike inglise luule antoloogia", 2018, lk 179-180


Mis sõnumeist see lage mäestik kajab?
  Sel hiilgusel ja ängil puudub määr —
maas, mis üht inimsüdant tundma ajab,
  saab kokku taeva sfäär ja põrgu sfäär.

  • Emily Brontë, "*Noomida tihti saand, kuid siiski lahti...", tlk Märt Väljataga, rmt: "Väike inglise luule antoloogia", 2018, lk 181


Süda tuksub tuks-tuks-tuks,
mine lahti, uks-uks-uks!
Siis me lähme Mallega
saarde kala püüdema!


Kui olen surnud ja aprill mu üle ere
siis vihma vettind juukseist raputab,
kas leiad kohta murtud südamele,
ei hooli ma.


Mu süda on sügisest väsinud aed,
Kuhjas raskeid astreid ja daaliaid täis,
Päikesehägus aprill tuleb meelde,
Kuidas vihmavaling ja lumelill käis
...

  • Sara Teasdale, "Aed" ("The Garden"), kogust "Flame and Shadow", 1920


Loobu kahtlusest, et kaunilt hoiduks
kõik, mis esimeses usus omati!
Mina lindudele heidan toiduks
oma südame kui halva tomati.

Palju vist see süda küll ei vääri –
kuigi sooja päikesesse paigutet,
katab jäine hallitus ta ääri
ning ta koed on mürgilaigutet.


Sulatõrvana kuuma viha küttis
armukadeduspiinade kõrvetav leek.
Ülekeevat südant tundus mootori rütmis,
ülekoormat mootorit südame sees.

  • Paul Viiding, "Surmaratsur", rmt: koguteos"Arbujad", 1938, lk 265


Igimuistne, -kauge vaev,
inimhinge varjutaja,
ürgsest ajast igavesti
antud talle kaaslaseks.

Valu kalakülmad sõrmed
ümber kuuma südame.

  • Marie Under, "Igimuistne vaev", rmt: "Uneretk", 1968, lk 10


Puhkuseks piskuks vaid maanteekraav,
varju ei vähimat.
Valutas südames lahtine haav,
leinates lähimat.

Päikese helisev lõõm.
Süda ent vaikne kui surnuaed,
kuhu elusalt maet
enne tähtaega lämmatet rõõm.


See, kellele on vähe antud,
kannab seda oma südame kohal.
See, kellele on palju antud,
pillab kõik käest maha.

  • Karl Ristikivi, "* Ka sisaliku tee kivil jätab jälje" kogus "Inimese teekond" (1990), lk 11


Kodu, ta armas katus, esimene lumi ja
esimene täht esimeses taevas esimeses südames
(mis oli minu oma).
...
Ei aimagi et nii külmast lumest võib
minna süda nii soojaks.
Ja võibolla öökull vaatab minu tähte
ja arvab et järsku on söödav kui ainult
kätte saaks.
Ei teagi et see on esimene täht esimeses
taevas esimeses südames.

  • Ilona Laaman, "Järelkiindumus", rmt: "Mis need sipelgad ka ära ei ole", 1970, lk 6


Südame poolitust
keegi ei nõua,
südame koolitust
nõuda ei jõua;
südame tahkumist
üha ja ikka,
nii nagu lahkumist,
põeme me pikka.

  • Paul Haavaoks, "Pilvikute aeg", rmt: "Kanajala linnajagu", 1977, lk 94

Vanasõnad

[muuda]
  • Ei mina tea, mis sinu toa peal ega sina, mis minu südames.
  • Hoia suu kinni, - siis süda jahtub.
  • Isa (ema) süda laste küljes.
  • Kellest süda täis, sellest räägib suu.
  • Kui kõik otsas, siis suul (südamel) rahu.
  • Kurbus sööb südant nagu rooste rauda.
  • Lapsel valutab sõrm, emal süda.
  • Lobasuul koera suu, jänese süda.
  • Mehel mehe süda.
  • Mesi suus, sapp südames.
  • Mida pisem keha, seda suurem süda.
  • Mis süda vihkab, seda silm ei ihka.
  • Mis südames keeb, sellest kõneleb (räägib) keel.
  • Päiline vaatab päeva peale, süda kütab külimitu peale.
  • Suu on südame tulk (mõõt).
  • Südamel ei ole akent sisse vaadata.
  • Usu suu sõbrale, aga ära usu südant!
  • Vanemate süda laste küljes, laste süda kivi küljes.
  • Võta vana inimese õpetust, aga ära söö vana inimese südant!
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Välislingid

[muuda]
Vikipeedias leidub artikkel
  1. ↑ K. A. Hermann, "Süda tuksub", Kukerpillid
  2. ↑ Lydia Auster, "Süda tuksub" EMIC, Käsikirjade andmebaas
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Süda&oldid=131982"