Kalmistu

Kalmistu ehk surnuaed on koht, kuhu pannakse surnud inimesed, mõne uskumuse kohaselt ajutiselt.

Proosa

Surnuaias on matus. Kümmekond inimest seisab kobaras haua ümber ja laulab. Keegi ütleb kõva, selge häälega sõna ette. Muld ja kivid langevad krõbinal vastu praegu hauda lastud puusärki. Värava kõrval, käsipuu juures, söövad matuseliste hobused.

"Õndsad on need surnud, kes issandas surevad," loeb Arno kivist väravasambalt, astub matuseliste juurde, võtab mütsi peast ja imestab, et mehed, kes hauda kinni ajavad, mütsid juba pähe on pannud.

Õpetaja ja köster on ära läinud.

Oskar Luts, "Kevade", Eesti Päevaleht, 2006, lk 204

Kalmistud on täis inimesi, ilma kelleta maailm ei saanud elada.
- Heinrich Böll, "Iiri päevik", tlk Mati Sirkel, Loomingu Raamatukogu nr 5-6 1987, lk 10

Ehkki Epikurose vigane oletus, et surm on lõpp, ühtib täiesti koolnute juures ja kalmistul tehtud tähelepanekutega, solvab see ometi sügavalt mitte ainult meie ablast soovi edasi kesta, vaid ka meie rumaluhket veendumust, et me seda kindlasti väärime. Leiti, et kõik need seisukohad kisuvad alla Jumala au; tegelikult pandi neile kõige rohkem pahaks seda, et nad kõigutasid inimese tähtsust. Oli niisiis päris loomulik, et säherduste väidete levitajad sattusid vanglasse või kaugemalegi.
- Marguerite Yourcenar, "Opus nigrum", tlk Merike Riives, Tallinn: Eesti Raamat 1982, lk 205

Muld ja liiv kalmistutel tasuta. (lk 118)
Linna peatänaval kapsaid kasvatada on seesama, mis juua surnuaia kaevust. (lk 121)
- Asta Põldmäe, "Gregeriiad", rmt: "Linnadealune muld", 1989

"Kui kenad ja hästikasvatatud tüdrukud," kiitis Vita.

Äkki ütles Emily:

"Kas näete seal all nõmme? Ja haudu?"

"Ei näe," ütles Charlotte. "Ärgem rääkigem praegu neist."

"Meie aed oli kalmistu, meie puud olid hauakivid, meie Isa maja seisis surnuaial," jätkas Emily, Charlotte'ist välja tegemata.

"Aga meie oleme nüüd siin üleval," ütles Anne. "Kõrgemal kui Vihurimäe."

Enel Melberg, "Üheteistkümnes päev", tlk Anu Saluäär ja Mari Tuulik, 1998, lk 12

"Ma ei käi kunagi surnuaial. Ma tõesti ei taha sinna minna. Kui ma läheksin, tähendaks see allaandmist. Kui ma läheksin, oleks see sama hea kui leppimine. Aga mina ei kavatsenudki sellega leppida."
- Diana Leesalu, "2 grammi hämaruseni", 2005, lk 163

Paarkümmend aastat tagasi korraldati kirjanikele ekskursioon mööda kirjanduslikke paiku — Rom oli veel minuga kaasas, nagu oleks ka tema kirjanik. Aga toona oli ta minuga alati kaasas. Kuni hõbepulmadeni pidasid kõik meid tervikuks - ja me käisime Juhan Liivi sünnitalus ja Anna Haava sünnikohta märgistava kivi juures ja kõikides kohtades, mida kultuuriloolane Jaan Eilart tähtsaks pidas. See oli meeletu tormamine, kus ahmiti pilte mällu: ah siin ta siis kasvaski! Ah siin siis Kalevipoeg tegigi oma mehetegusid! — kui olime juba uue vaatamisväärsuse juures. Enamasti olid need surnuaiad, üks surnuaed teise otsa, nii et kirjameeste hauad lõid peas tantsu. Alles Väike-Maarja kalmistul tuli muutus. Vähemalt minuga - ja ma mõistsin, et olin terve ekskursiooni vältel olnud nagu millegi ootel. Just nagu oleksin igatsenud vihma, mis peseks mind puhtaks. (lk 5)
Olin üllatunud, kui lugesin, et just isa lellepojad - muide, meil kodus "lelle" nimetust ei tarvitatud, meil olid "onu" ja "onupoeg" - kuulusid esimeste hulka, kes 1920. aastal eestistasid oma saksakeelse perekonnanime. Nagu kirjutab Elmar Elisto: nad võtsid uueks nimeks soome keelest Kalmisto. Põhja- ning Kesk-Eestis oli sõna "kalmisto" tol ajal veel tundmatu ja sai tuntuks alles hiljem kirjakeele kaudu, kuhu Tuglas selle lõunamurdest tõi. Nüüd neid ridu kirjutades kõrvetas mind üks ootamatu sööst: äkki on surma seosed minu jaoks saatuslikud? Sest kui juba suguvõsa võttis endale priitahtlikult säärase nime, siis peab meid surm ikka väga armastama. (lk 16)
- Heljo Mänd, "Elu roheline hääl", 2007

Sellest suvest algab minu sügavam kokkupuude ühe maailma ilusama kalmistuga [Metsakalmistu], kuni ühel päeval pidin tõdema, et seal on mu isa, ema, õde, vend. Sel kalmistul olen kuulnud palju kordi eesti luule ridu, sest neid tavatsetakse haudadel lugeda. Matusekõnelejate tahe on alati hea, aga olen vahel pidanud tundma ka piinlikkust luuletajate pärast, kelle värsse väga paksult ühte patta kokku aetakse, mõnikord neid ise kohandades või kohendades. Aga kes saaks keelda?
- Mari Tarand, "Ajapildi sees. Lapsepõlv Juhaniga", 2., parandatud trükk, Ilmamaa, 2008, lk 196

Pühad on eesti kalmistud, meie laulud, mets ja maastikud. Meie naasmine pühade asjade juurde käib suuresti looduse kaudu.
- Valdur Mikita, "Emajõe pastöriseerimine" Postimees, 23.02.2018

Luule

Rong huikab üle surnuaia.
Rong ruttab ilma edasi.
Ma hauavahedel käin eksi —
tuhm, kauge tähti valgus nii.

Marie Heiberg, "Hauavahedel" valikkogus "Käisin üksi tähte valgel" (1988), lk 47

Päikese helisev lõõm.
Süda ent vaikne kui surnuaed,
kuhu elusalt maet
enne tähtaega lämmatet rõõm.

Marie Under, "Valge tund", rmt: "Uneretk", 1968, lk 28

Välislingid