Pühadus
Mine navigeerimisribale
Mine otsikasti
Pühadus ehk sakraalsus on omadus sisendada inimesse aukartust, pühendumust ja armastust või hirmu, millega võivad kaasneda tavaelulistest erinevad kardinaalkogemused. Sageli esineb see seoses religioossete või usuliste uskumuste, rituaalide või entiteetidega, üleloomulikuga või ka tsiviilreligiooni ilmingutega, kuid võib samuti tuleneda muudest konkreetse inimese jaoks ülimalt olulistest veendumustest ja põhimõtetest (näiteks seoses esivanemate, sünni, surma või eetikaga).
Proosa[muuda]
- Väga oluline rahva elujõu näitaja on pühade asjade tunnetus. Maailm, kus kaovad pühad asjad, kus kõik saab ühtviisi suvaliseks, on suure hääbumise algus. Pühad on eesti kalmistud, meie laulud, mets ja maastikud. Meie naasmine pühade asjade juurde käib suuresti looduse kaudu.
- Valdur Mikita, "Emajõe pastöriseerimine" Postimees, 23.02.2018
- Meid võib tabada kiusatus mõelda, et pühadus ei käi mitte kõikide kohta. Tegelikult "oleme kõik kutsutud olema pühad, elama oma elu armastuses ja andma sellest oma igapäevaste toimingute kaudu tunnistust igas paigas, kus me hetkel viibime".
- Paavst Franciscus, jutlus Tallinnas 25. septembril 2018
- Miks te ometi nii kaugel edelas olete? On seal edelas midagi, mis vanu inimesi paelub? Kas nad näevad kõrbes mingeid varjukujusid, viirastusi? Kas see kätkeb nende jaoks mingit pühadust? (lk 27)
- Joyce Carol Oates, "Saatmata, kirjutamata kirjad", tõlkinud Krista Kaer, rmt: "Neli suve", tlk Krista Kaer ja Kersti Tigane, 1977, lk 27-49
Allikata[muuda]
- Kaks asja täidavad ikka ja jälle mu meele imetluse ja aukartusega, üha sagedamini ja tungivamalt pöördub mu mõte nende juurde tagasi: tähistaevas minu pea kohal ja kõlblusseadus mu sees.