Joyce Carol Oates

Joyce Carol Oates (2013)

Joyce Carol Oates (sündinud 16. juunil 1938 Lockportis New Yorgi osariigis USAs) on USA kirjanik, luuletaja, näitekirjanik, toimetaja ja kriitik.

"Neli suve"

Tsitaadid novellikogust: Joyce Carol Oates, "Neli suve", tlk Krista Kaer ja Kersti Tigane, 1977, LR 46/47.

"Ma olin armunud"

"Ma olin armunud", tõlkinud Kersti Tigane, lk 9-26

• Kui ma alles veidi üle kahekümne olin, näis mulle, et mehed, paljud mehed jälitavad ja piiravad mind. Üks neist sai hiljem lennuõnnetusel surma. Lennuk kukkus Atlandi ookeani kohal ootamatult ja mõistatuslikul kombel alla. Tema oli küll üks neist, kes leiti, kuid leitu oli üksnes laip. Teine oli mees, kellega ma lõpuks abiellusin. (lk 12)
• Otsustasin sõita tollesse vanasse majja, kuhjata oma armsama ette toitu, sundida teda sööma. Miks ta ei toitu õigesti? Kas see ükskõiksus toidu vastu oli enesehävitus, viis minu eest põgeneda? (lk 12)
• Mu nahk on kahvatu nagu äsja noaga poolitatud kartul. Pooleks lõigatud kartulil on ka samasugune üllatunud välimus. Mu juuksed on tumedad, neis on punakaid, nüüd aga juba ka halle sälke. Mul on terav süütu, sile nägu nagu autojuhtidel, kes ajavad looma alla ega märka seda enne, kui tunnevad ülesõitmise müksu; nad võivad isegi silmata looma maanteel, teda jälgida, kuid ei taipa siiski midagi enne, kui tajuvad reite ja tuharatega kerget lööki, mille tekitab raske auto all lömastuv loomake. (lk 13)
• Koormus, mille tekitab iga päev tundide kaupa ühele mehele mõtlemine, on hullem kui piiblisalmide või ajaloodaatumite pähetuupimine. (lk 13)
• Ta elas linnast väljas, mitte eeslinnas. On teatud linnaosasid, mis koosnevad eeslinnamajadest ja korralikest koloniaalstiilis turuväljakutest keemilise puhastuse, rohupoodide ja pisikeste lihakarnidega, mis koos moodustavad korraliku pika valgeks võõbatud rea. Tema elas maal, linna piirest väljas. Siin oli liiga palju ja samal ajal ometi liiga vähe ruumi. Tühje krunte siin leidus, kuid need polnud määratud tühjaks jääma. Siltidelt võis lugeda: EHITATAKSE VÄLJAÜÜRIMISEKS. Maantee oli täis pragusid ja kummalisi auke, nagu voogaks maa öösiti oma katte all, kehitaks õlgu. Läheduses asus rohtukasvanud ja peaaegu mahajäetud lennuväli eralennukitele. Maanteed ääristasid viinerikioskid, keeglimänguplatsid ja kõrtsid — kõik kolmandajärgulised ja hävinemisele määratud. Nöörsirges reas seisid üksteise kõrval maamajakesed, kummalisel kombel kobaras, kuigi asusid "maal", mitte "linnas" - fakt, mille üle tundsid uhkust vabriku- ja veskitöölised, kes neis elasid. Püsti oli veel vaid mõni talumaja, mõni üksik vanadest suurtest maakodudest. Kuid nende krundid olid kõik kahanenud üksnes mõnele aakrile ning küünid maha lõhutud. Ühe sellise maja oligi mu armsam üürinud. Tema pidas seda kenaks. Põrandapragudest oleks võinud läbi sosistada ning alati uhkas tõmbetuul sealt piki mu jalgu üles. Mu armsam veetis enamiku ajast köögis. Maja polnud tema oma, ta oli selle üürinud. Tal endal polnud kunagi midagi. Ta ainult üüris asju. (lk 14)
• Nii näiteks töötasin ma linnakoolides õppeedukuse säilitamise komitees. Seal me vaidlesime langeva elatustaseme ja kasvava maksukoormuse üle, jõime kohvi, rääkisime perekondadest (valged), kes kolisid minema, ja perekondadest (mustad), kes kolisid nende asemele, õpetajatest, kes lahkusid parematele töökohtadele, ning "ettevalmistuseta" õpilastest (neegrid), kes õppeedukust alla kiskusid. Nördimusest kahvatuna hurjutasin ma närvilisi valgete perekondi, kellel oli raha ja kes seetõttu kolisid linnast välja — kolisid pidevalt, üksteise järel, iga päev linnast välja! Bobby käis lähedal asuvas koolis, kuhu igal aastal tilkus järjest rohkem väikesi neegrilapsi, ettevalmistusega või ettevalmistuseta, ja tegelikult ei tundunudki see eriti tähtis, kas ta õppis nii palju, kui oleks võinud, ja kas kooli parimad õpetajad lahkusid või mitte. Ma olin väga õnnelik selles komitees kohvi juues, suitsetades ja ägedalt, pikalt ning innukalt vaieldes - ema, abikaasa, kodanik... (lk 15)
• Olin mõelnud tema surmast, kuid nüüd, ihates teda karistada, mõistsin, et mina olin see, kes surema pidi. Siis ei saaks ta kunagi enam end peeglist vaadates öelda neid sõnu, mida ta armastusest küllastununa ikka ütles: Ma olen täiuslikumaks saanud. (lk 16)
• Tema "tõeline mina" vahtis mulle vastu ta raamatute kaantelt, fotodelt, mis kujutasid nooremat, tõsisemat meest, "paljutõotavat" noort inimest. Tema "tõeline mina" välgatas mulle ühel õhtul New Yorgis, mil üks ta nõbudest mulle ütles: "Me oleme alati hästi läbi saanud. Oleme üheealised, kuid temas on ikka peitunud mingi tühjus, ning see on kurjast. Ta vaimustub igaühest, kes talle teele ette satub. Inimesed vaimustavad teda. Ta jätab nad kohkudes maha, kohtab aga varsti kedagi teist ja vaimustub uuesti, ta täitub, nagu õhupall gaasiga. Alati asub temas kellegi teise vaim, nii et kui ma teda kohtan, võin juba viie minuti pärast öelda, mis liiki inimesega tal seekord tegemist on — lootustandva või lootusetuga." (lk 16)
• Haarasin ta päevaplaani. Teda hämmeldas, kui ma ta asju uurisin. Iga päev tõusis mu armsam kell kuus hommikul, uskuge või mitte, tõusis, keeras kella üles, tuli trepist alla, keetis kohvi ja kirjutas üles päevaplaani. Siis järgis ta seda viimase kui detailini. (lk 17)
• Reedel olime mitu tundi koos veetnud, jalutanud kunstikeskuse ümber. Mulle pakkus suurt lõbu ta aega raisata, ta punktipealset päevaplaani segi paisata. Ootasin alati, et ta ütleb: "Ma ei saa ju tervet õhtupoolikut surnuks lüüa..." Ta ei öelnud aga kunagi nii. Ometi tundsin, et ta tahtis seda öelda. (lk 17)
• Ta vaatas alla, oma töölauale, justkui oleks surm tema meelest märge paberitükil, mõte, mille olin temalt varastanud. (lk 18)
• Varastasin temalt tihti nalju ning vihjeid. Need, mis talle eriti meeldisid, söötsin tagasi, teda just nagu sõnadega toites. (Tal oli keerukas ning kirju sõnavara, ta kasutas ohtralt argood ja populaarsete laulude katkeid ning kulunud, ammu moestläinud vasakpoolseid loosungeid, mida üksikud tööliste ja talupoegade liikumise liberaalsed esindajad ikka veel kalliks peavad. Ta stiilis säilis midagi noorukesest gangsterist, kondisest alatoidetud jõnglasest laupäeva pärastlõunakontserdilt New Yorgis.) Kui ma üksi olles ta nalju meenutasin, ei suutnud ma iial aru saada, miks need naljakad pidid olema. (lk 18)
• Vahel valdab mind kahtlus, et tal on lapsi: tema hääles kõlab summutatud hällilaul. Ka oskab ta inimesi magama panna. Kui me koos magame, tegelikult magame, tõmbab ta teki armastavalt mu paljaste õlgade ümber, ja see on isalik armastus. Siis mõistan, et samamoodi on ta tõmmanud teki ümber paljude õlgade, just samuti, niimoodi, sama armastusega... Ta on ebakindel inimolend. (lk 19)
• Kui teie armastatu talub teie tehtud ülekohut, siis teid armastatakse. Selles suhtes peab mehi alati proovile panema. (lk 19)
• Vihkasin teda kõige rohkem ühe asja pärast: ta polnud suuteline imetlema mu maja. Ta ju ometi pidi märkama head mööblit, kardinaid, kulda, hõbedat ja valget, raskeid karuseid musti vaipu... Kuid ta ei öelnud midagi. (lk 20)
• Telefon heliseks teisiti, kui ta oleks surnud. Alati kiirustaksin vastama, valmis seikluseks. Pargis jalutades vastaksin võhivõõra mehe tervitusele, võtaksin väljasirutatud käe, järgneksin talle põõsastesse, puude vahele! — oleksin helde kõikide vastu! (lk 20)
• Öösiti abikaasat embuses hoides valan ma pisaraid mehe pärast, keda mu käte vahel ei ole. Hoian üht meest kõvemini kujutlemaks teist. (lk 20)
• Ema ütles mul targalt: "Kui sa kord juba abielus oled, avastad, et parim, mis sa võid teha, on hoolitseda laste eest ning korraldada peoõhtuid. Tee inimestele head, toida neid, räägi nendega, hoia neid soojas. Kõik muu unusta." Ta mõtles selle all armastust, seda, et armastus tuli unustada. Ema püüdis mind aidata vabaneda ängistusest, mida tundsin abielule mõeldes. Mul oli aeg abielluda, tema rääkis mulle sellest, millele tuli mõelda ja mis tuli unustada. (lk 20)
• Seisime mõne minuti käest kinni hoides ja vaikisime. Meil polnud millestki rääkida. Siis hiilisid mu sõnad näotult tagasi vanale teemale: "Need inimesed, kes sinust sõltuvad... ma ei salli, et sa lased neil... sa oled seesmiselt tühi, sinus pole midagi... Nad hävitavad su!"

[---]

"Nad ronivad su voodisse. Söövad su toitu. Lõikavad ajalehtedest artikleid välja ja saadavad neid sulle. Nad kõik on ilged tatised tüübid. Kas sa siis aru ei saa, et nad sind vihkavad? Nad tahavad, et sul läheks niisama halvasti nagu neil endil. Nad suitsetavad sul voodis, et su maja maha põleks ning sa ise koos sellega..." Puhkesin taas nutma. (lk 21)

• Armastus —— see on proovilepanek, pidev torkimine imepisikese terava nõelaga, lakkamatu mäng silmanärvidel, mida kraabivad nähtamatud küüned. Te süüdistate oma armastatu sõpru ja väidate, et nad ihkavad tema surma, sellal kui teie olete tema ainus sõber. Ja ometi olete tegelikult ainuke inimene, kes tõesti ta surma ihkab; teised tahavad temalt vaid raha laenata. (lk 21)
• Äkki on kõik muutunud ja ma mõtlen: Ma ju tulin selle mehe juurde, miks ma siis nutan? Temale kuulub mu keha ja mu armastus — miks surub ta siis praegu oma laupa vastu ust? (lk 21)
• Sõime kumbki ühe tomati. Ja kui me nii koos tomatit sõime, tundsin, et armastan teda. Keel tungis tomati lihha; seemned on tomatil väga pehmed ja veidi libedad. Võrreldes teiste viljade väikeste kõvade seemnetega, sarnanevad nad pigem spermaga. (lk 22)
• Randolph tuli mürinal trepist alla.

Ta on lühikest kasvu, närilise moodi närviline, habemik. Näeb välja kulunud ning leebe. Väga abitu. Alati tundub, nagu oleks keegi ta just hetk tagasi piinamasinast päästnud. Vabastamise eest tänulik, valu ikka veel meeles... Ta nägu on kahvatu, laastatud, kummaline — roti nägu. (lk 23)

• Naine veedab väga palju aega peegli ees ning kusagil oma kõige tõelisema mina sügavuses kujutleb ta end alati tolle peeglinaisena. Samal ajal aga liigub tema keha ringi reaalses maailmas. Peeglimina armastavad mõned mehed, ja tema armastab neid; teine mina tegeleb toidujäätmete kraapimisega taldrikutelt ja pesukuivati tühjendamisega tohututest keerdunud kuumade linade, rätikute, aluspesu ja sokkide hunnikutest. Peeglimina armastab väsimatult, armastab kirglikult ja ägedalt, pisarateni. Teine mina paneb plekilised linad masinasse ning keerab nuppu. (lk 23)
• Sulgesin silmad ning olin taas oma esimeses magamistoas, haige, teesklemas haiget. Mu peal lasus tohutu raskus. See polnud mees, vaid patt. Selle all higistades tahtsin teda eemale tõugata. Ma ei salli raskusi enese peal. Sellisele raskusele peab alati mõtlema, kui ta su peal on. Millelegi muule mõelda ei saa. (lk 24)
• Sulgesin silmad ning nägin väikesi valgusesähvatusi. Need meenutasid mulle mesilasi. Kord nägin suurt hulka mesilasi reas lendamas. See oli nagu piits. Sellest ajast, kui ma armusin, piinasid mind peavalud, silmad kipitasid, kurk valutas pidevast soovist nutta, niuded valutasid kahe mehe armastamisest — olin ju kahe terve mehe armastatu. Mesilased püsisid kogu aeg mu silme ees. Kujutlesin, et nad piitsutavad kergete juhuslike torgetega mu keha. (lk 24)
• Mu äraolekul joonistas mu armsam mind pead ja õlgu. Ta peab mind ilusaks ning sellepärast armastabki mind, sellepärast laman ma praegu valutavate käsivartega tema all, kõht higist märg. Need pildid ei ole minust, kuid nad räägivad tema armastusest. Hoian neid laualaekas, kust mu mees ühel ilusal päeval nad leiab. (lk 24)
• Mehed minu elus on süütud. Süüdlane olen mina, sest nemad armastavad mind, mina aga lasen end armastada. Armastatud liiga paljudest meestest, olen andnud oma keha liiga paljudele meestele ning mu keha mässab nüüd ja ihkab surra. (lk 25)
• Laps heitis end järsult ettepoole ja lõi peaga vastu tuuleklaasi. Lõi üha uuesti ja uuesti, nagu ihkaks klaasist läbi paiskuda. Rebisin ta kraedpidi tagasi istmele. Me karjusime teineteise peale. Karjusime mõttetusi. Ta rebis end lahti ja haaras autoukse järele, see oli lukus, ta tahtis lukku lahti saada, tõmmates üles väikese julgestusnupu — nii äge oli ta iha surra! — ja sellal kui mina kisendasin ning teda kuuest rebisin, avas Bobby autoukse. Lapse jõud käis minu omast üle. Ta heitis end autost välja.

Auto libises küljetsi. Miski prantsatas vastu selle esiotsa. Olin nagu lõbusõidul: paiskusin kord üles, kord kõrvale. Roomates verd tilkuvana üle istme, mõtlesin, kui vaikseks kõik oli äkki jäänud: auto ise, paks õhk autos, katkematu signaal just mu pea juures... Mul on veel paar sekundit aega, enne kui ma välja rooman, end verest nõretavana jalule ajan ning tagasi vaatan, et näha, mis on saanud minu pojast. (lk 26)

"Saatmata, kirjutamata kirjad"

"Saatmata, kirjutamata kirjad", tõlkinud Krista Kaer, lk 27-49

• Hambaarst on meil samuti uus. Ma tahan teist hambaarsti, sest ma ei taha enam endise juures käia. Ta on liiga lõplik, liiga kindel. Arstide ja hambaarstide vahetamine mõjub nii värskendavalt. (lk 27)
• Miks te ometi nii kaugel edelas olete? On seal edelas midagi, mis vanu inimesi paelub? Kas nad näevad kõrbes mingeid varjukujusid, viirastusi? Kas see kätkeb nende jaoks mingit pühadust? Miks pole te mulle lähemal või veelgi kaugemal? Kui midagi juhtub, läheb teil tunde või isegi päevi, et minuni jõuda. Mõtlen teist kahest seal edelas, näen maanteid lõpmatusse kadumas ja imestan, et julgete nii vanas eas seda lõpmatust enda kanda võtta. (lk 27)
• Mulle näib, et seal edelas ei kuulu kellelegi midagi. Kas seal inimesi ikka elab? Ma tean, et seal muidugi elatakse, kuid mõtlen edelast kui optilisest illusioonist, päikesepaistest ja liivast ja mägisest (mägisest?) silmapiirist maanteedega, mida nende valged keskjooned täpselt poolitavad ning mis kiirustamata viivad Marsile või Kuule. Ja seal on loomi, maanteedel lömastatud loomade kehi! Koera siluett, kuuma, kuuma teesse pressitud koera karvane vari — niiöelda lennul, hüppel. Temast sõidavad ikka ja jälle üle rasked veoautod ja pensionärid, kes tahavad Ameerikat näha. Mind kohutaks see ääretus. Ma mõtlen teist ja mõtlen lõpmatusse hajuvast protoplasmast seal läänes, kus teda ei kaitse mingid inimlikud piirid. (lk 27)
• Tänan Sind lillede eest, valgete lillede eest, kuid milleks see peen vihje surmale, milleks raisata kogu seda lõhna minutaolisele, sellisele, kes on kindel, et ta edasi elab? Miks Sa mind jälitad? Miks salaja? (Ära unusta, et ma näen kõiki kirju, mis Sa isale kirjutad, ja neis ei maini Sa kunagi mind.) Isegi kui Sinu isa oleks minu armuke, mis pole tõsi ja mida ei saa tõestada, miks peaksid Sa mind jälitama? Miks Sa saatsid koos lilledega kaardi, allkirjaga Trixie? Ma ei tunne kedagi Trixie-nimelist! Kuidas saaksingi ma tunda kedagi Trixie-nimelist? See on koera nimi, kooli spordivõistluste eestkarjuja nimi, tädi nimi... miks Sa mängid selliseid mänge, miks Sa mind jälitad?

Sa oled ainult kümneaastane ning liiga noor õelate mõtete jaoks — kas Sa vaatad oma varaküpsesse südamesse ning näed seal vaid rususid, jäänuseid, lapse moonutatud varju? Kas Sa näed selles kõiges enda kui tütre lüüasaamist? Kas Sa mõistad, et tütar nagu armukegi peab olema naiselik, või ta kaotab kõik, peab pidevalt võitlema selle kuratliku kaine irooniaga, mis võtab meilt kõik meie mehed...? Jah, ma arvan, et Sa oled kaotanud. Kümneaastane ei suuda võistelda kolmekümneaastasega. Saada mulle pealegi lilli. Rebin nad ükshaaval puruks, õielehed satuvad mu küünte alla, viskan nad minema, enne kui mu mees koju jõuab. (lk 28)

• Kui ma lähen kapi juurde ja avan ukse, ütlevad Sinu rõivad mulle niisama palju kui Sina ise. Sa oled hea mees. Truu abikaasa. Tasane ja suurepärane abikaasa. Juba üksi see, kuidas Sa mu vanemaid kohtlesid, näitab, kui hea Sa oled, kui suurepärane... (lk 29)
• Minu sõber X, see, kelle tütar öeldakse olevat geenius ja kelle naist pole keegi näinud, see X ei saa minu vanematega läbi, ei talu isa juttu põhimõtetest, korrastatud universumi põhimõtetest, millesse isa siiralt usub, kuigi ta on intelligentne inimene... X ei saa kellegagi ega millegagi hakkama. Ta kaotab kannatuse. On labane. Ta näeb, et ta ei valitse ennast, kuid ei suuda peatuda. Kord leidsime tema auto tuuleklaasilt trahvikviitungi. Ta krahmas selle sealt ning rebis väga vihaselt tükkideks. Siis, märganud minu üllatust, püüdis ta seda naljaks pöörata: näksis kviitungit naljatlevalt hammastega. Ta ta on nõrk nagu kõik vihased inimesed. Ta laseb mul nina ees ukse kinni lüüa. Näen kurvastust tema näol, kuid ta laseb mul minna; miks on ta nii hoolimatu ja nõrk...? (lk 29)
• Parkisin auto siin, kesklinnas, et Saksi kaubamajas sisseoste teha, kuid kõndisin hoopis ringi; pidin peaaegu eksima. Tänavad on räpased. Kõnniteel tühja krundi ääres vedeleb plekktoos. Campbelli tomatisupp. Mul on seljas kostüüm, mis Sulle meeldib, kuigi see on mulle pisut avar. Kindlasti üllatuksid möödasõitjad, nähes, kuidas sellises kostüümis daam kummardub plekktoosi üles korjama... Tõstan toosi üles. Selle serv on hambuline ja roostes. Seal sees pole putukaid. Miks peaksid selles putukad olema? Miks peaks mulle üldse üks tühi purk ette jääma? Surun millelegi mõtlemata kaaneserva vastu rannet; see ei ole terav ja jätab nahale ainult selge valge jälje, nahast läbitungimiseks ei ole see küllalt terav. (lk 30)
• Kuulen, kuidas Sa alumisel korrusel kõnnid. Sa lähed välja, tagahoovi. Süda peksleb, ma tunnen kiusatust joosta akna juurde ning Sind salaja jälgida. Kuid kõik on nii lämbe, molekul molekulis kinni, ning ma ei saa tõusta. Mu jalad ei liigu. Sa ütlesid eile öösel: "Linnapea käskis mul Arthur Granti juuresolekul suu pidada. Ta käskis mul suu pidada." See lõbustas ja ühtlasi solvas Sind, mina aga olin raevunud, soovisin, et Sa oleksid... oleksid keegi teine, keda see ei lõbustaks ega solvaks, mitte hea mees, mitte tasane mees, vaid keegi, kes selle tõpra põrgusse saadaks. Olen oma abikaasale hoolitsev naine.

Kolm aastat oled Sa reportereid üle trumbates Tema Hiilguse Linnapea heaks töötanud. Lõunasöögid, ootamatud sõidud, pressikonverentsid, konverentsid Detroidi väljavihastatud linnaosade komiteedega, kogu vihase Detroidiga, valgete ja mustadega, askeldava, kurjakuulutava Detroidiga. Kolm aastat! Ja nüüd käsib ta Sul suu pidada. Kui palju Sa tema pärast valetasid. Sa ei osanud väärikalt valetada, ta käsib Sul suu pidada, mu keha pakitseb, nagu hakkaks ta endast välja heitma meie armastuse õudset lõppu, mingit verist lapsetompu. Kui abielu otsa saab, kas jääb siis veel kedagi, kes seda mõistaks? Tunnistajaid ei ole. Ei ole mingit mustades sukkades tüdrukut, mingit noormeest, kõik tunnistajad on läinud, suureks kasvanud, edasi liikunud, kadunud. (lk 31)

• Mu kallis mees, Sinu reetmine oli mu elu kõige tõsisem tegu. Palju tõsisem kui Sinuga abiellumine. Tundsin oma armukest, kui ta lõpuks mu armukeseks sai, paremini kui Sind siis, kui Sa mu meheks said. Praegu tunnen teda paremini kui Sind. Ma olen Sinuga kaheksa aastat koos elanud. Siledad mündid, pidevast kasutamisest siledaks kulunud mündid... (lk 32)
• Olen naine, kes on püütud armastuse lõksu, armastuse õuduse lõksu. Armastuse halvatus. Nagu raske, surmava kilbi all lõksus olev hiiglaslik kilpkonn, keha jäljend, mis keha maad ligi surub... Katsusin temaga nädal aega mitte kohtuda. See katse kukkus läbi. (lk 32)
• Ükski mees ei suuda oma naise armastust säilitada. Nii lähedki Sa välja tagahoovi, imetled lehti, taevast, kiviplaatidest terrassi. Sa oled mees, keda reetmine purustaks, ja ometi reetis Su sihilikult Su oma naine. (lk 32)
• Tahan küsida anonüümselt ja arglikult: miks on valged mehed nii nõrgad, nii jõuetud? Mõni päev tagasi, kui ma lahkusin hotellist ühe sõbra juurest ja läksin üksi kiiresti oma auto poole, pöördusid mustade meeste silmad kummalise põletava taiplikkusega, kõike mõistes, minule. Mind nähes teadsid nad kohe, kes ma olen. Läbi kõnnitee pragude tõusis pinge. Kus on tugevad valged mehed, kes naisi sel viisil mõistaksid? Molekulid sumisevad Detroidi õhus. Tahaksin noa võtta ja ühe tähtsa osa oma kehast, sisikonna, välja lõigata ning üles tõsta... ohvriannina tänavanurgal. Kas nad siis jätavad mind rahule? Mustad mehed tõuklevad tänavanurkadel, nad on töötud ning ei tahagi töötada, nad on rahul sellega, et saavad mind vahtida, nad tunnevad mind läbinisti ja ei pane midagi imeks. Minu armuke, valge mees, jääb hotelli pea käte vahel istuma, sest ma kõndisin minema, kuid ta ei jookse mulle järele, ei järgne mulle. Nemad järgnevad mulle. Üks neist jooksis mulle otsa ja tegi näo, et see juhtus kogemata. Tahaksin oma keha lõhki rebida, ma ei saa selles kehas elada. (lk 32-33)
• Meie naabrite poeg istub kõnniteel ja mängib trummi. Taob trummi. Kas ta on peast segi? Umbes kuueteistkümneaastane valge poiss taob trummi. Ta tahab selle trummiga linna põrmu suruda, ja ma ei mõista teda hukka. Mõistan neid õelusetukseid. (lk 33)
• Miks ei saa ma teile rääkida oma mehe tööst, oma elust, millestki tõelisest? Minu mehe bossi kaela sajab skandaale, ajalehtede lugemine on piin, ja ometi tuleb mu mees koju ja räägib tõemeeli tulevikust, edusammudest, nagu ei ootakski ees kaos. Nagu ei olekski hooldust vajavate laste pikettivaid emasid, võidurelvastumist, parkidest leitud kägistatud neegrilapsi. Minu mees on keset kõike seda puhas ja puutumatu, süütu ja südamlik. Ta on pühendanud oma elu teiste aitamisele. Armastan teda, kuid ei saa hoiduda teda ikka ja jälle reetmast. Olen väitnud, et mu elu on miski, mida ma ise raisata, purustada, kaotada võin. Minu elu kuulub mulle. Ma elan edasi. (lk 33)
• Su tütar saatis mulle imikupesu, Bostonis posti pandud. Mõistan tema vihkamist, tahan teada vaid üht: mida Sa oma naisele minust rääkisid? Seda, et ma lapsi tahan? Kas Sa rääkisid talle, et Sa ei armasta teda enam ega saa temaga koos elada, et Sa armastad teist naist, kes ei saa Sinuga abielluda, kuid... Kas Sa ütlesid talle, et sel teisel naisel ei ole lapsi. Mida Sa talle veel ütlesid?

Ükskord maksan Sulle kõige eest kätte. (lk 34)

• Kõnnin segaselt nagu unes mööda maja. Vajun aeglaselt läbi selle luksusliku maja põranda, abielunaine, kelle keha on muutunud kergeks nagu kest, tühjaks nagu kest. Minu kehas on ainult tema enda elu. Sina ei äratanud minus mitte elu, vaid meeleheidet. Mäletan, kunagi ammu oli mu kehas elu. See näis trikina, vägitükina, millel oli niisama vähe lootust õnnestumisele kui katsel hoida vedelikku pilliroos ka siis, kui see ümber pöörata. Arst ütles: "Lapsed pole probleem. Kõik on korras." Kuid vedelik voolas välja. Minust voolab kõik välja. Sel esimesel õhtul, kui ma Sind Statleri pool nägin, voolas kõik nagu veri minust välja. Ma tekitasin Sinus ärevust, Sinus, Sinu haiglase saatusetajuga, hirmuga vähi ees, närvivapustuse ees. Panin Su kogelema: Mis siis saab, kui Sa rasedaks jääd? Ma ei ole rase, kuid tunnen kummalist elupakitsust, kauge elu tuksatust, nagu oleks Sinu tütre vaim mingil moel minusse asunud. Ta imeb verd janunedes oma kokkusurutud armukadedate huultega mu sisikonda. Mu keha ihkab temast ükskõik mis moel vabaneda. (lk 34)
• Tahtsin proovida üksi olla. Läksin linna raamatukogusse, vanasse raamatukogusse. Möödusin hotellist, kus me kohtume, minu armuke ja mina, kuid sel päeval ei pidanud me kohtuma, ning ma olin üksi. Proovisin, mida tähendab olla üksik naine, üksik inimene. Raamatukogu oli täis vanu mehi, riietatud musta ja valgesse, üle seitsmekümnesed. Must ja valge: lugemissaalitäis musta ja valgesse riietatud vanu mehi.

Istusin üksi laua taha. Mõned vanamehed vaatasid mind. Nagu unes hakkasin üht ajakirja lehitsema, mõeldes sealjuures: Nüüd lehitsen ma ajakirja, seda mult oodataksegi. (lk 34-35)

• Miks ei saa ma muutuda millekski muuks: maskiks, kestaks, kujuks? Heitsin vargsi pilke ümberringi ja püüdsin mõista selle loo olemust, millesse ma olin sattunud. Kas see on traagiline või lihtsalt kurb? Kõik näitlejad selles näitemängus kannavad maske, isegi mina kannan maski, ma pole kunagi alasti. Armukese juures on minu alastus lihtsalt üks maskidest, miski, mida ta näeb, miski, millesse ma ise just eriti uskuda ei saa. (lk 35)
• Armastatud naised liiguvad, tantsivad lakkamatult. Meie tantsime ja mehed järgnevad meile hullumeelsuse ja surma piirile, kuid mis saab meist, tantsijatest? Kui tants lõpeb, seisame jälle, kannad maas, uuesti kannad maas, segaduses ja haiget saanud. Meie reisi katva kuldse kanga all on liha, ja see liha valutab. Mehi ei huvita keha, mis valu tunneb, neid huvitab tantsiva naise keha rütm, sellise naise keha, kes ei suuda tantsus peatuda. (lk 35)
• Hiljem, hotellis, tema üüritud odavas toas, tunnistas ta, et minu nägu oli teda vapustanud. Kas ta tõesti uskus millessegi nii lapsikusse nagu armastus esimesest silmapilgust. Ja siiski oli see mingis mõttes armastus. Rääkisime oma elust, tema naisest, minu mehest, ning siis läksime üle teisele teemale ja rääkisime nelikümmend viis minutit tema tütrest... geeniusest, kümneaastasest imelapsest. Olin alandatud, tummaks löödud. Tahtsin talle näkku karjuda: Aga mina! Ära mind unusta! Kuueaastaselt kirjutas ta tütar luuletusi, keni väikesi Blake'i stiilis luuletusi. Blake'i stiilis? Jah. Kaheksa-aastaselt ta avaldas needsamad luuletused. (lk 36)
• Ei, ma ei taha selle mehega abielluda. Ma ei kavatse temaga abielluda. See, mis me teineteisele anname, on liialt tugev, ma ei taha seda abiellu viia ja kodustada. (lk 36)
• Kohtume olematus, ilmetus X-punktis, hotellitoas, nimetus, lakkamatus ventilaatorite tuules, meie kaks, kes me igatseme olla üks selles võõras dimensioonis, kus kõik on võimalik. Alles hiljem, kui ma auto poole kiirustan, tunnen nördimust ja raevu... Miks ei osta ta mulle midagi, miks ei muretse ta meile tuba, midagi kindlat? Pikkade vabisevate lainetena tõuseb minus viha tema vastu, haarab mind üleni. Ma ei taha temaga abielluda. Möönan isegi halvimat: püüdes temasse mitte armuda, mõtlen, et ei armasta teda isegi hetkel, mil ta minusse tuleb, näen teda mõttes lennukisse astumas ja mu elust kadumas. (lk 37)
• Mõtlen kergenduse ja kahjutundega inimestest ja nende tõvest, nende ühekssaamise ihast. Milleks see ühendusepüüd, milleks? Väljume pärast kas päikesepaistesse või udusse. (lk 37)
• Sooviksin väärida teie vihkamist. Kuid alles hiljuti kohtasin Fisheri fuajees oma mehe kunagist töökaaslast, igavest lurjust, ning ta ütles: "Te näete kohutav välja, mis teiega juhtunud on? Te olete nii kõhnaks jäänud!" Ta võttis mul pihast kinni ning tõmbas kleiti kehast eemale, et näidata, kui lai see mulle on, ta ei jätnud imestamist minu kõhnuse üle ning ei lasknud mind vabaks. Pooleldi kiilaspäine, roosapõseline lojus, kes põhjapiirkondade ülevaatajana oma varanduse kokku lõi, ennast sellest seakünast täis ahmis. Tean temast kõik. Politikaan, keda kunagi kuhugi ei valita. Kuid ma usaldan nende etturite pilku, nende tulist, teravat taju. Nende eest ei jää miski varjule. "Kuu aja eest," ütles ta, "olite ilus naine." Miski minu elus pole mulle nii haiget teinud kui see märkus. Kuu aja eest olite ilus naine... (lk 39)
• Kas Teie olite kunagi ilus? Tema ütleb, et ei. Tähendab, ta kasutas Teid, ta kasutas Teid ära. Mina pole selles süüdi. Te ütlete oma kirjas — muide, tänan, et Te selle masinal tippisite —, et ma ei suuda kunagi Teie meest mõista, ei suuda mõista tema vaimset tasakaalutust, nõrkusi, kalduvust (Teie väljend!) süüdistada teisi inimesi oma vigades. Milleks Te mulle seda ütlete? Temast ei saa minu meest, mul on juba mees. Miks peaksin oma mehe Teie mehe pärast reetma, Teie närvilise, süüdlasliku, raskemeelse mehe pärast? (lk 39)
• Esimesel õhtul, kui me kohtusime, uskuge või mitte, rääkis ta mulle oma kannatustest: inimestest, kes olid talle rängalt haiget teinud! "Mida kõrgemale sa ametiredelil jõuad, seda enam inimesi sinu langust soovides sind jälgib," ütles ta mulle. Ja kuulake: "Kõige rängem hoop tabas mind siis, kui mu esimene raamat avaldati ning mu vana õpetaja, mees, keda ma Columbias olin endale eeskujuks seadnud, seda retsenseeris. Ta alustas lausega: Meid pommitatakse pidevalt ettekuulutustega tõsise ajaloolise uurimuse maski all... ja mu süda purunes." Olime ühel koosviibimisel, kuid teistest eraldi, sõime, ta jõi, mängisime mängu, mis pani mu pulsi taguma ja muidugi tegi mu pulss hüppe, kuulates meest, üht võõrast meest rääkivat sellest, kuidas ta süda purustati — seal, kust mina pärit olen, ei räägi mehed nii! Rääkisin talle ühest oma löögist, millest ma enne kellelegi polnud rääkinud: "Kui ema esimest korda mu meest nägi, kutsus ta mu kõrvale ja ütles: Kas sa ei saaks talle öelda, et ta sirgem alt seisaks? ja mu süda purunes..."

Ja nii olin juba nende sõnadega abielu rikkunud, reetnud oma mehe ühele võõrale. (lk 39-40)

• Käisin eile uue arsti, naisarsti juures. Mul oli kokkulepe meesarstiga, kuid lõin araks ja ei ilmunud kohale. Naine on parem. Ta vaatas mu läbi, silmitses hindavalt ja ütles: "Miks te ennast näljutate?" Selleks, et mitte tunda armastust, mitte tunda iha, mitte midagi tunda! Vastasin, et ma ei näljuta ennast. Mul pole isu. Toit ajab mind iiveldama... kuidas saan ma süüa? Arst tegi mulle vitamiinisüsti, mis põletas nagu tuli. Kasulikud asjad põletavad nagu sinusse paisatud tuli, mille eest pole pääsu. (lk 40)
• Elan kuidagiviisi, poolikult. Moonutatud valsirütmis. Mind hoiab jalul vaid usk armastuse haprusse — tean, et see lõpeb kunagi. Olen seda lõppu juba aprillist peale uskunud ja oodanud. Armastus ei saa igavesti kesta. Isegi iha ei kesta igavesti. Armastasin kunagi oma meest ja nüüd ei armasta ma teda enam, me ei maga enam koos, meie vahel on kõik läbi. Kuna tema seda teile vaevalt ütlema hakkab, ütlen mina. (lk 40-41)
• Kas mäletate Lloydi? Kas te mäletate meist kedagi? Mina olen teie tütar. Kas te kahetsete, et teil on tütar? Mina küll ei kahetse, et mul lapsi ei ole, praegu enam mitte. Lapsed, üha rohkem lapsi, lapsed laste seljas, protoplasma protoplasma otsas... Kord mõtlesin, et ei talu elu lasteta, nüüd ei talu ma mingisugust elu. Pean olema naine mehele, keda ma kunagi endale ei saa, ma ei taha temalt isegi lapsi. Istun siin, oma toas, pea ja keha tuikavad ihast, mis on muutunud abstraktseks, kaheldavaks ja kibedaks, elan edasi kuust kuusse, mu rakud paljunevad ja eritavad soojust lõputult. Ma ei kahetse, et mul lapsi pole. Ma ei täna teid selle eest, et ma teil olemas olen. Minus pole raasugi tänulikkust, pole üldse midagi. Ei, ma ei ole põrmugi tänulik. Ma ei suuda tänulik olla. (lk 41)
• Kohtasin Sallyt täna õhtupoolikul lennujaamas, ta läks New Yorki ja nägi mind ühe mehega, keda ta ei tundnud, mehega, kes on selle kirja teema, selle kirja põhjus... Sally tuli otse minu juurde ja hakkas hädaldama. Tema auto varastati möödunud nädalal ära! Ja siis, kui ta koos oma sõbraga jahtklubist paadi võttis ning peatus restorani juures Detroidi jõel, unustas ta võtmed ette ja keegi varastas ka ta paadi ära! Kahekümne tuhande dollarine paat, ta eksabikaasa lahkumiskink allavoolu ära aetud! Sallyl olid hõbedased laud ja sukad, mis ei tõmmanud endale mitte meeste, vaid teda üksisilmi vahtivate väikeste laste tähelepanu. Minu sõbrale, minu armukesele, ta ei meeldinud. Sally kõlisevad ehted panid mu sõbra silmanärvi võbelema. (lk 41-42)
• Detroidis on asjade paljunemine liiga brutaalne, arvan, et just see mu murdis. (lk 42)
• Kui me päevil, mil armukestena kohtusime, teineteisest lahkusime ja ma üksi Detroidi südalinnas jalutasin, hakkasin mõistma, mis on armastus. See tähendab hoida üht meest oma reite, põlvede, käte vahel, ühtainsat kogu sellest meestehulgast, sellest tohuvabohust, sellest lärmakast massist. Nii me valimegi kellegi ja keegi valib meid. Möönan, et kui ta ei oleks mind nii väga armastanud, ei oleks ma teda armastama hakanud. See läheb mööda. Kuid naisel pole valikut; kui mees teda armastab ja on küllalt tugev, peab ka naine teda armastama. (lk 42)
• Mõne nädala pärast Sa ilmselt kuuled oma loendamatutelt kõiketeadvatelt sõpradelt, et minu armukese tütar oleks peaaegu aspiriinimürgitusse surnud. Kümneaastane tüdruk, kelle intelligentsuskvoot on peaaegu kakssada. Kuid ta ei surnud. Ta võttis aspiriini, sest tema isa kavatses ta emast lahku minna ja tema maha jätta. Ainus asi, mille eest ma tüdrukule tänulik olen, on see, et ta siiski ei surnud... (lk 42)
• Nuttev mees muudab naise südame kiviks. (lk 43)
• Tütre pärast meeletu isa on oma aja äraelanud nähtus. (lk 43)
• Olime nagu abieluinimesed, vandeseltslased, tegelased raskes stseenis, kes vuristavad teksti, ise oma sõnade tähendust mõistmata. (lk 43)
• Lennuväli on nagu väike linn. Teisel pool peegelklaasi tõusevad ja vajuvad sujuvalt lennukid. Suured, võimsad reaktiivmootorid, hiiglaslikud tiivad, päikesest sädelevad aknad. Vaatame neid hämmelduseta. Meie jaoks pole need lennukid mingi vaatepilt. (lk 44)
• Temas on kõik näha, kõik. Ta ei häbene oma sõnu, hirmu, anumist. Temas, selles iroonilises mehes, pole põrmugi irooniat. Kuulen end ütlemas, et peame sellele lõpu tegema, see ajab meid mõlemaid hulluks ning meil pole ees midagi, mitte mingisugust tulevikku, kuid ma ei ütle ei seda ega midagi muud sellist. (lk 45)
• Kõnnime edasi. Olen oimetu. Tunnen rasket, inetut iha tema, ta keha järele. Tahan teda, nagu olen palju kordi enne tahtnud, kui meie elu tundus lihtsamana, kui me mõlemad eksisime selle suhtes, mida tegime... mõtlesime mõlemad, et meie armastus ei sega kedagi... ei minu meest, ei tema perekonda. Ma ei tea, miks see nii oli. Nüüd tahan temaga jumalaga jätta, kuid sellest ei tule midagi välja, mitte midagi. (lk 45)
• Nutan ikka veel. See ei ole üks minu relvadest — see on lüüasaamise tunnistamine. Ma pole naine, kes oskab nutta. Nutt on ebaõnnestumise pihtimine, allaandmine. (lk 45)
• See on küll pihtimus, kuid osa sellest on kustunud. Minutid mööduvad imelises vaikuses. Just need mõned minutid pärast meie ühendust on mulle kõige imelisemad, jubedamad. Ja siis klammerdume taas teineteise külge nagu inimesed, kellel ei jätku jõudu üksi püsti seista, meie jäsemed; on rammetud, kuid erutusest soojad. (lk 46-47)
• Hõõgun üleni. Minu keha hõõgub üleni. Tunnen armukese sperma liikumist oma niuetes, seda kuumusesööstu, mis sunnib mind alati peatuma, vaatama üksisilmi taevasse või seinale, millelegi tühjale, mis peegeldaks minu enda mõistuse tühjust. Oimetuna tajun oma kire järeltuksest tuima keha raskust. Kuidas võisin loota kestva hingerahu saabumist, kujuks muutumist? Pole mingit lootust. Tukslemine niuetes pole veel lahustunud minu südametuksetes. Naine ei unusta nii kiiresti. (lk 47)

"Kehad"

"Kehad", tõlkinud Krista Kaer, lk 50-71

• "Pauline teeb ilusaid kujusid," ütles Martin. Näis, nagu ei pöörduks ta otseselt kellegi poole. "... kunstist on raske rääkida. Tegelikult on kõigest raske rääkida. Ma ei oska tema töid analüüsida."

"Miks peaksidki sa neid analüüsima?" küsis Pauline lauast tõustes. (lk 50)

• Mehe siira, ainitise ja uuriva pilgu all muutus Pauline väga närviliseks, kuid tema nägu ei reetnud midagi. Nagu amatsooni pea trepi kõrval alusel — mingi etruski kuju koopia — nii oli ka tema nägu sile, mõttelage ja kannatlik. Kunstist oli ta õppinud kannatlikkust, sajanditepikkust kannatlikkust. (lk 52)
• "Ei, nad pole armunud," vastas Pauline, lootes, et vastuse toon vabastab ta sellest mehest igaveseks. "Mees on surnud. Naine on surmaingel, surmadeemon. Näete, naise käsi on murdunud — sellega ulatas ta pärgamendirulli, millel oli kirjas mehe saatus. See on hauamonument. Seal pole elu, seal on surm. Nad mõlemad on surnud."

Anthony vahtis kujusid ainiti.

"Kuid nad tunduvad elavatena... nende näod tunduvad elavatena."

"Kas te näete, millistes poosides on nende kehad? Deemoni kehaasend on täiesti ebaloomulik, vöökohast allpool on ta keha vormitu ning mehe oma on peaaegu niisama moonutatud. Etruski kunstile on see tüüpiline."

"Aga miks?"

"Ma ei tea," vastas Pauline mehe nukrat vaadet vältides. "Kunstnikud polnud lihtsalt sellest kehaosast huvitatud, ilmselt pakkus neile huvi pea, nägu, torso..." (lk 53)

• Kahekümne üheksa aastaselt tundis Pauline end palju vanemana, eatuna. Aastad täis kannatlikku kivi ja savi vormimist ning vajadus olla järjekindel olid ta nagu võluväel vanaks muutnud. Ta oli rahul oma eaga. Tema tööks oli peade voolimine. Teda huvitas vaid inimpea. Tänaval ei suutnud Pauline hoiduda ainiti vahtimast võõraid inimesi. Nende kordumatud, saladuslikud, imepärased pead olid mõnikord ähvardavad, hirmutavad. Ta ei osanud väljendada tunnet, mida nad temas tekitasid. Enamasti aga pöördus ta oma töö juurde tagasi erutatult, nagu oleks veri, mis tema südamest mingi haruldase vaatepildi nägemisel välja voolas, sinna elustavalt ja õnnestavalt tagasi pöördunud. Aeg-ajalt tundis ta peaaegu talitsematut erutust, ning siis töötas ta palavikuliselt, tundide kaupa, aja möödumist märkamata. (lk 55)
• Maja oli väga suur ja väga vana. See maja oli loodud kollektsioonide — maalide, käsikirjade, esitrükkide, muinsuste — hoidmiseks. Pauline'i kadunud isa oli selliseid asju kogunud. Maja oli muutunud väikeseks, kuid läikima löödud ja hoolitsetud muuseumiks. Seda valitses toimekalt ja usinalt Pauline'i ema. Ema oli seda sorti lahke, toimekas naine, kes keskealisena kaotab oma isikupära, kellel on kindel tutvusringkond ning kes veedab oma päevad lõunasöökidel või komitee koosolekutel. Nädalalõpud kuluvad kas külaliste vastuvõtmisele või külaskäikudele. Ka tema kogus asju — antiikesemeid ja juveele — ning õhutas endas oma arust entusiastlikku huvi "kultuuri" vastu. See oli vähemalt midagi, millest entusiastlikult rääkida. (lk 55)
• Pauline'i ema oli tütre tegevusega rahul, kuigi talle ei meeldinud, et Pauline kunstiinstituudis õpetas. Ema kartis linna. Talle ei meeldinud küll eriti Pauline'i rõivad ega see, et ta päevast päeva ühte ning sama riietust kandis, kuid tema tütrel oli elukutse, ta oli edukas, oli kunstnik. Pauline oli kaugemale jõudnud kui tema ema sõprade tütred. Iga paari aasta tagant, kui Pauline järjekordselt mõne auhinna sai või mõne järjekordse näitusega esines, ilmus ajakirjade kunstileheküljel või silmapaistvatele naistele pühendatud rubriigis temast kirjutisi. Kadunud Francis Ressneri tütar — suured fotod, mis kujutasid teda seismas ühe oma jäiga valge pea kõrval, omaenda pea kaunis nagu kunstiteos. (lk 56)
• Anthonyga rääkival tüdrukul olid pikad mustad juuksed ning ta oli tüütuseni usin. Annet oli tal vähe, kuid ta oli üks neid üliõpilasi, kes tahavad, et neile otsekohe öeldaks, kas nad saavutavad edu või mitte, kas neil on küllalt annet, et õigustada tööd, just nagu oleks neile võimalik ulatada tulevik pärgamendirullil, milles on kõik mingi kõrgema jõu poolt läbi mõeldud, kindlaks määratud... (lk 57)
• Pauline oli stuudiost ära tulnud, ta oli rahutu, tahtis, lahti saada üliõpilastest, kes olid sinna tulnud temaga juttu ajama. Pauline oli liiga viisakas, et märku anda oma vastumeelsusest selliste jutuajamiste suhtes. Miks nad rääkimisega tema aega raiskasid?. Miks nad küsisid temalt labaseid, ainult temasse puutuvaid küsimusi: kust ta oma ideed sai, kelle töid ta kõige enam imetleb... Mis saladuslik, saatuslik, vastupandamatu jõud sundis inimesi üksteisega rääkima? Pauline tajus, et ta tõmbas mingil kummalisel moel ligi mõningaid mehi ja väheseid naisi. Ta ei olnud neid kunagi julgustanud. Leebelt, kuid peatumatult eemaldus ta inimestest, lükkas tagasi sõprusepakkumised, talle täiesti võõraste meeste kire, õhina ja imetluse. Üldiselt polnud tal nende inimeste vastu midagi, ta lihtsalt ei tahtnud nendega lähedalt suhelda. (lk 58)
• Siin oli kõik odav — tema üliõpilased olid andetud, labased, nende näod ei huvitanud teda, ta ei saanud neid oma töös kasutada, miks ta siis teeskles, et ta neid tunde vajab? Nendest oleks vaja loobuda. Ta peaks oma stuudio mujale üle kolima. Pauline'i klassis oli ainult kaks tõeliselt andekat üliõpilast, mõlemad mehed, kuid ta nägi nende närvilisusest ja sagedasest puudumisest, et nad ei saavuta kunagi midagi, et nad killustuvad... aastate jooksul oli ilmunud ja kadunud teisigi andekaid üliõpilasi. Kuhu nad kõik olid jõudnud? Pauline suutis oma endiste üliõpilaste käekäigu vastu vaid pealiskaudset huvi üles näidata, kui need, nüüd enamasti keskkoolide kunstiõpetajad, teda külastasid. Miks ümbritsesid inimesed teda, miks nad karjusid talle kõrva, millist saladust nad temalt teada tahtsid? (lk 60)
• Käeulatuses, nägusal vanal laual seisis valge pea, mille ta hiljuti oli valmis saanud. Modell oli väga puhas ja väärikas vanamees. Tal oli hõre juukseude, peaaegu nagu härmatis, kuid Pauline jättis selle ära ning pea oli paljas — pea, mille voolimine oli talt palju vaeva nõudnud. See oli äratanud temas kummalist huvi. Vanamehe pea, huvitav peakuju, kummalise vormi võtnud luu. Inimkolp — geniaalne kunstiteos. Kuju laup oli massiivne, lai, kondine. Ninajuur lai, kuid nina võrdlemisi lame; tugev nina. Pilk tõsine, kulmud tugevad ja selge joonega, suul kerge üllatusvari, üllatusest toibumise ilme. Pauline oli tegelikult tahtnud edasi anda üht kindlat emotsiooni, hirmu, kuid samal ajal ka selle trotsimist, isegi mitte naha pinnal tunnistamist. Pauline libistas käe üle pealae, üle näo. Külm tina. Külm nahk. Ta surus oma põse vastu pealage. Valmis töö. (lk 61-62)
• Aastate eest, kui Pauline alles Londonis õppis, poseeris ta ühes joonistustunnis. Üliõpilased visandasid päid, torsosid. Nende õpetaja oli suur, karvaste käsivartega keskealine mees. Ta oli kummaline inimene: sõnaosav, vaidlushimuline ja tohutult andekas. Ta loksutas alati kohvi põrandale, raputas tuhka igale poole. Pauline istus liikumatult üliõpilaste keskel. Ta polnud ei arglik ega kohmetu. Tema ükskõiksus muutis ta haavamatuks... Õpetaja nimi oli Julius. Pauline istus vabalt ja õpetaja püüdis talle leida õiget poosi, pööras ta nägu kord üht-, kord teistpidi. "Jäägegi nii. Ärge meie tööd keerulisemaks tehke," ütles ta. Ta seisis teisel pool vaikides töötavaid üliõpilasi, suitsetas ning jälgis Pauline'i üksisilmi. Tal oli suur, saamatu, kaunilt kohmakas keha. Õpetaja ei rääkinud kunagi kellegagi üksikult, ei võtnud kunagi vaevaks kellelegi silma vaadata. Pauline armastas teda hooti, kujutles teda põlvitamas enda ees, oma põlvi suudlemas ühel dekadentlikul maalil nähtud poosis... ning ennast mitte midagi taipavana läbi poolsuletud laugude tema peale alla vaatamas. Midagi sellist aga ei juhtunud. Kord näis Pauline'ile, et mees kavatseb teda emmata - nad olid millegipärast ainult kahekesi stuudios —, Pauline elas läbi kohutava, õudse hetke, mil ta oli kindel, et mees kavatseb teda emmata, nägu tema vastu suruda, suured käed metsikult Pauline'i juustes... Kuid mees tõmbas vaid sahtli lahti ja selles veeres midagi kolinal laiali. Pauline väljus kergendustundega, ta oli nutma puhkemas ja tundis end taas täielikult iseendana. (lk 63)
• Anthony sööstis nende poole ja haaras Pauline'il käest kinni. Too püüdis end lahti rebida. Tekkinud vaikuses tõstis Anthony noa, mille tera äkki dekoratiivselt läigatas, ning lõikas oma kõri läbi. Pauline kisendas. Tema sõber tõmbas ta kõrvale, kuid Anthony veri oli jõudnud juba Pauline'i peale pritsida. "Mis te teete? Mis... mis see tähendab?" karjus Pauline'i sõber. Anthony lõi tuikuma ning haaras raskelt kukkudes Pauline'i puusade, reite ümbert, ning Pauline'il ei jätkunud jõudu end lahti rebida; tema pilk püsis tardununa mehe pealael.

Mõne minuti pärast oli kõik läbi. (lk 65)

• Pauline värises. Kergitas aeglaselt, õudustundega oma seelikut. Sukkade ja reie siseküljel oli samuti verd. Pauline ei suutnud millelegi mõelda, ei mõistnud midagi. Miks oli tema selle mehe verega määritud, mis oli juhtunud? Kas Anthony lõi ennast tõesti noaga? Kuidas suudab inimene sundida noatera oma kõrile; miks ei hakka lihased tõrkuma, ei tardu viimasel hetkel? (lk 66)
• Tunnis tundis Pauline järsku tungi väljuda. Ta läks naiste puhkeruumi. Pääsenud. Ta vaatas end peeglist ja nägi väsinud, kahvatut, vihast nägu. Peegliklaasist paistsid läbi metalli hallid laigud, mis andsid talle pidalitõbise välimuse. Pauline'ile meenus samasugune peegel ühes avalikus tualetis ja ta ise, kahvatu, hirmunud, väga naiivne kolmeteistkümneaastane tüdruk. Ta oli arvanud, et on rase. Tookord mõtles ta, et iga naine võib jääda rasedaks, nagu jäädakse mingisse tõppe. Rasedus võis tabada inimest nagu vähk.

Ta pidas end mitu nädalat rasedaks. Menstruatsioon oli alati olnud korrapäratu ja valulik. Ta tagus nuttes kõhtu ja kõndis söömata ringi, kuni nõrkes. Ühel päeval, kui ta põlvitas, laup vastu nende vana vanni, ja mõtles viietuhandendat korda endas peituvast hirmsast saladusest, tundis ta esimest valusat tuiget ning siis nõrka, tõrkuvat vereniret... Nii ei olnud ta siiski rase...?

Kuidas naised rasedaks jäävad? (lk 67)

"Neli suve"

"Neli suve", tõlkinud Krista Kaer, lk 72-90

• Ühe paadi juures on musträstas risu sisse kinni jäänud. Ta ei saa lendu tõusta. Üks lastest, räpases kleidis pikakoivaline tüdruk, torgib teda kepiga.

Lind peksleb tiibadega, kuid ei suuda välja rabelda. Kui ta vabaks saaks, lendaks ta ära ja oleks pääsenud, kuid see risu hoiab teda kinni.

Üks laps viskab lindu kiviga. "Pagana loll lind," ütleb keegi. Frank viskab kiviga. Nad kõik loobivad kive. Lind ei taipa kõrvale pöörata. Tema suled on märjad ja määrdunud. Kivi tabab linnu pead. "Säh!" hüüab Frank suurt kivi visates. See kukub plartsatades vette ja mõned tüdrukud kiljuvad.

Vaatan, kuidas nad kive loobivad. Seisan eemal. Mõtlen, et kui see lind sureb, pole enam miski tähtis. Baaris mängib muusikaautomaat. (lk 78)

• Iga kord, kui ema Lindale pilgu heidab, tõmbubta otsaesine väikestesse kortsudesse, nagu ei tuleks talle meelde, kes Linda on.

"Tead, põngerjas, keegi ju ei tahtnud sind," ütles ta kord Lindale. See oli siis vaid aastane. Ema oli maruvihane, ta seisis köögis, kus ta parajasti põrandat pesi, ja karjus: "Keegi ei tahtnud sind, see oli pagana juhus. Juhus!" Olin nii üllatunud, et ei teadnud, mida mõelda, ma ei teadnud, kas vihkan oma ema või mitte, kuid hoidsin seda kõike saladuses... ainult mu sõbrannad teavad, ja ma ei räägi sellest isegi pihil. Keegi ei pane mind rääkima. (lk 83)

• Isa ajab klaasi täis valades õlut lauale. Tahaksin mujale vaadata. Usun, et armastan teda, kuid ei taha siin istuda. Kus ma siis tahaksin olla? Mariani ja Bettyga show'l või voodis pikali vahtimas filmitähtede pilte oma toa seintel - neid ilusaid inimesi, kes iial midagi ei ütle. (lk 83)
• Kui ta on liiga palju joonud, võitlevad temas viha ja heldimus. Ta võitleb nende mõlemaga, nagu seisaks ta, käed puusas, jalad harkis, tugeva tuule käes. (lk 84)
• Lähen läbi rahvarohke baari ja tajun, et inimesed mind vaatavad. Mu lokid läksid tänase niiske ilmaga välja, jalad on liiga peenikesed, keha on lame, mitte vormikas nagu Marianil — tahaksin kuhugi peitu pugeda, nende eest oma nägu peita. Vihkan seda lärmakat paika ja neid inimesi. Isegi muusika on siin inetu, sest et nemad seda kuulavad. (lk 84)
• Ta näeb mu hirmu, kuid teeb näo, nagu ei saaks sellest aru. Ta astub uuesti mu juurde ja embab mind, tema suu liibub mu kaelale, õlgadele, tunnen, et lämbun. "Mu auto on seal," lausub ta, püüdes hinge tagasi tõmmata. Ma ei suuda liigutada. Minus tõuseb miski meeletu ja jäine, mingi kohutav hirm, kuid ma ei suuda ei liigutada ega midagi öelda. Tema käed puudutavad mind. Mehe suu on pehme, kuid tahab minult liiga palju. Mõtlen: Mida ta teeb? Kas nad kõik seda teevad? Pean ma laskma seda ka endaga teha? (lk 86)
• Läheme üle parkimisplatsi baari juurde. Tee ääres ja kõnnitee pragudes kasvab umbrohi. Miks tundub see paik mulle nii inetuna? Tunnen, nagu suruks kellegi käsi mu rinnale, takistaks hingamist. Kas siin on mingi saladus? Miks ma kardan? (lk 87)
• Kui me tolmusest aknast möödume, näen sellel oma peegeldust. Pikad, õlgadeni juuksed. Olen kena, kuid minu saladuseks on, et olen just samal viisil kena kui kõik teisedki. Minu mees küll armastab mind sellepärast, kuid ta ei tea seda. Mul on roosa suu, peeneks kitkutud tumedad kulmud, pehmed tukad laubal; ma tean kõike, mul pole enam vaja kelleltki midagi õppida. Olen nüüd üks neist, keda nooremad püüdlikult jäljendavad. Bussides ja kümnesendipoodides vaatavad kolmeteistkümneaastased tüdrukud mind ilmse andumusega, jätavad meelde. (lk 87)
• Kõik baarid lõhnavad ühtemoodi. Neis on rõske ja raske õlle lõhn ja midagi määratlematut: mahaaetud limonaadi, kuivanud kringlite lõhn. (lk 88)
• Mõtlen pidevalt sellele lapsele, sest siis mu elu muutub, kõik saab teiseks. Nelja kuu pärast. Peaksin kartma, kuid minu üle on võtnud võimust mingi rahulik laiskus. Emal käis see nii kergesti... Minul on see aga teistmoodi, sest minu elu muutub; iial ei muutnud miski mu ema. Teda polnud võimalik muuta! Milleks pead murda? Milleks karta? Mu keha on täis armastust selle lapse vastu ja ma ei saa enam kunagi selleks kes enne. (lk 88)
• Ma ei saa liigutada, mõtlemine peatub. Kas see on mees, keda ma suudlesin, või keegi teine? Mind haarab mingi tige kaotusetunne. Miks peaksin mina kõik kaotama? Kõik? Kas see on seesama mees ja kas ta mäletab mind? Mu süda häirib mind, see on narrus; siin ma istun, puuderdatud ja kena, õnnelikult abiellunud, rase, igati kindlustatud tüdruk. Mu abikaasa istub mu kõrval, ta armastab mind ikka veel. Meie armastus kestab veel. Ühel päeval lahtub see nagu minu vanemate armastuski, kuid mind ei üllata miski, sest olen kõik teada saanud. (lk 89)
• Miks on mehed alati väsinud? Kas see tuleb tööst, mida teevad selles baaris käivad mehed? Miks välgutavad mehed selles baaris naeratades hambaid, kuid miks kustub see naeratus nii kiiresti? Miks hiilivad nende lapsed mõnikord alandlikult eemale — on's süütu, tõstetud käsi nii peletav? Miks vananevad nad pudeli õllega köögilaua taga istudes nii kiiresti? Neid on igal pool, igas majas. Kõikides majades siin naabruses ja siin kandis. Jesse on noor, kuid tema elu on juba ta näkku visandatud: kas arvate, et ma seda ei näe? Nende elud on nagu kaardid, mis neile arvututes partiides kätte jagatakse. Korjad laualt kleepuvad kaardid, ja see see on, see see on. Muuta ei saa midagi, saab vaid mõne kaardi ümber tõsta, ühe siia, teise sinna... teha nägu, nagu oleks selles mingi mõte, salajane plaan. (lk 89)