Joonistamine

Piibel

Ta joonistab vetepinnale sõõri

kuni valguse ja pimeduse piirini.

Iiobi raamat 26:10

Proosa

Joonistamine sobib ülimalt hästi naiseliku ilu arendamiseks. Mõtted, mida see sünnitab, on rahustavad ja tõsised, selle nauditava tegevuse vältel tuntav leebe ind mitte üksnes hajutab melanhoolia ja morbiidsed tundmused, vaid arendab ka otsustusvõimet ja tundepeenust, andes palge väljanägemisele kõrgema loomutooni.

Laisad inimesed kalduvad uskuma, et neile niisugused või naasugused taotlused "ei meeldi", unustades, et meeldivaks võib saada niihästi mõistuse kui ka maitse teel ning see vajab vaid kindlameelset juhatust. ("Tualett", 7. ptk, "Mõistuse mõju ilule")

Judith Montefiore, "Juudi käsiraamat", 1846

Kõik lilled räägivad ja laulavad, isegi need, mis on joonistatud.
- Gaston Bachelard, "Ruumipoeetika", tlk Kaia Sisask, Vagabund, 1999, lk 254

Tädil oli raamat, mille ta oli ammu ostnud, pilgu sisse heitnud ja otsustanud, et temale ei paku see midagi. Raamatu pealkiri oli "Kuidas sule ja tindiga joonistada" ning autor oli Harry Furniss. Õigupoolest oli autor ikka elus ja elas veel viis aastat pärast seda, kui Francis raamatuga esimest tutvust tegi. Furniss oli väljapaistev karikaturist, ent, nagu ta oma lustakas pruugis selgitas, tuli karikatuuride joonistamiseks osata joonistada inimesi, ja kui taheti joonistada inimesi, oli kasulik kätt proovida kõiksugu muude asjadega. See, kes ei oska joonistada tõetruud pilti härra Gladstone'ist ja tõetruud pilti vanast kotkast, ei suuda kujutada härra Gladstone'i vana kotkana. Tuleb silma teritada, kõiges tuleb näha joont ja vormi. (lk 116)
Olgu sul alati paber taskus, ütles Harry Furniss. Ära iial märkmikku koju jäta. Ära jäta iial kahe silma vahele huvitavat kuju tänaval või teatris või parlamendis. Pane tähele igat peapööret, igat silmavälgatust. Pole võimalik joonistada kauneid neide, kui ei osata joonistada rentslivanamoore. Kui sa ei suuda oma märkmete kohta registrit pidada, siis ära pea; kui aga käsi ja silm on kord treenitud tabama igat detaili ja nüanssi, pole sul ehk registrit vajagi, sest kõik talletub ajus ja harjub käe sisse. (lk 117)
- Robertson Davies, "Mis on lihas ja luus", tlk Riina Jesmin, 1999

Mu äraolekul joonistas mu armsam mind pead ja õlgu. Ta peab mind ilusaks ning sellepärast armastabki mind, sellepärast laman ma praegu valutavate käsivartega tema all, kõht higist märg. Need pildid ei ole minust, kuid nad räägivad tema armastusest. Hoian neid laualaekas, kust mu mees ühel ilusal päeval nad leiab. (lk 24)
- Joyce Carol Oates, "Ma olin armunud", tõlkinud Kersti Tigane, rmt: "Neli suve", tlk Krista Kaer ja Kersti Tigane, 1977, lk 9-26

Et joonistada tütarlast, tuleb mul end ohjeldada, ja et tabada tema hinge, pean toituma kasinalt puuviljadest ja jooma külma valget veini, kuna toapugerikus, kuhu end sulgesin ja millest mul on kihk maailma näha, on palav. Lisaks tuleb mul hoiduda seksist ja jalgpallist.
- Clarice Lispector, "Tähetund", tlk Leenu Nigu, Loomingu Raamatukogu 35/2017, lk 15

Sandra tuli teisest toast, paber näpus.

"Issi, ma ei oska lehma joonistada!"

"Kas sa siis ei tea, milline lehm on? Sa oled ju telekast näinud."

"Ma tean küll, milline ta on, aga ma ei oska teda joonistada. Ta tuleb nii kole, üldse mitte lehma moodi. Joonista ise!"

Rein võttis pliiatsi ja hakkas lehma joonistama. Otsekohe jõudis temani ka arusaamine, et see ülesanne on tõesti keeruline. Esimesest joonest peale oli selge, et asi läheb viltu. Pea tuli kuidagi lopergune ja Reinule ei meenunud ühtäkki, kas lehmal on kael või ei ole. Igaks juhuks ta siiski joonistas kaela, aga nüüd nägi paberile ilmuv loom juba nii imelik välja, et Rein tõmbas värdjale kriipsu peale ja alustas otsast peale. Seekord proovis ta joonistada ilma kaelata lehma, aga tulemuseks oli pigem haige elevant. Jalad olid kuidagi liiga jämedad ja keskpaik välja venitatud. Udar, mida ta üritas tagumiste jalgade vahele sobitada, ei näinud ka hea välja.

"See pole lehm," ütles Sandra.

"Ei ole tõesti," pomises Rein ja alustas kolmandat korda. Ei paremat midagi! Sedapuhku olid lehma jalad küll peenikesed, aga lühikesed ja pikk koon tekitas sarnasuse koeraga.

"Äkki ma joonistangi sulle parem koera?" pakkus Rein.

"Ma tahaksin ikka lehma," keeldus Sandra. "Ma tahan õppida lehma joonistama."

"See on liiga raske," seletas Rein. "Näed, mina ka ei oska lehma joonistada, mitte keegi ei oska. Lehma polegi võimalik joonistada."

"See on vale," ütles Anu oma laua tagant. "Lehma on joonistatud tuhandeid kordi, vaata kas või kõiki neid maale, mis kujutavad Kristuse sündimist. Tema sõime juures on alati ka lehm."

"Seal on kolm kuningat."

"Kolm kuningat ja ingel ja lehm ja eesel ja üks kolmas loom veel, mul ei tule praegu meelde."

"Tegele sina parem Teise maailmasõjaga," soovitas Rein, "ja jäta altarimaalid rahule. Need on vanade meistrite tööd. Nemad võib-olla tõesti oskasid lehma joonistada, aga see kunst on aegade jooksul kaotsi läinud. Jalta konverentsi ajaks oli see igatahes unustatud."

"Ma ei usu," ütles Anu ja pani viimase töö kõrvale. "Ma arvan, et näiteks Adolf Hitler oskas küllalt hästi lehma joonistada, ta oli ju päris tubli harrastuskunstnik. Võib-olla ta isegi joonistas kunagi nooruses mõne pildi rammusa aaria lehma ja kauni alpiaasaga."

Andrus Kivirähk, "Maailma otsas", 2013, lk 16-16

Erinevalt mõnest nimekast kaasaegsest on Pääsuke ka hea joonistaja. Mõned joonistuslikud vormid on talle lausa signatuursed, näiteks kalaselja või linnutiiva siluetti meenutavad laugjad-teravad kujundid. Iseäranis varasemal perioodil on talle meeldinud lõuendile manada nõudliku vormi ja keerulise faktuuriga esemete plastilist materiaalsust. Ometi ei ole temast saanud omaenese virtuoossuse pantvangi, eriti käesoleva aastatuhande töödes on figuurid vahel antud Mudistit meenutava naivistliku tunnetusega. Iseloomulik on ka detailsete passaažide ja suuremate värvipindade, maalilise vabaduse ja geomeetriliste elementide kombineerimine.
- Tõnis Tatar, "Pääsukesest eelarvamuse ja nostalgiata", Sirp, 27.11.2020