Autor

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti



  • ...kuigi me autorifunktsiooni tekstist kunagi täielikult lahutada ei saa, tuleb meil teineteisest eristada autori kuvandit meedias ja autobiograafilisi elemente tema tekstis. Autor võib meedias silma paista ka siis, kui tema tekst on täiesti impersonaalne, ja tema isik võib varju jääda hoolimata isikliku kogemuse tulvast tema tekstides. Lühidalt, impersonaalsus ja immuniteet pole üks ja seesama, ja kumbki neist pole luule määrav tingimus.
  • Nii tuleb ilmsiks kirjutuse kogu olemus: tekst koosneb paljudest kirjutustest, mis pärinevad eri kultuuridest ja on üksteisega dialoogis, väitluses või parodeerivas seoses; kuid on üks paik, kus see paljusus kokku saab, ning selleks paigaks pole mitte autor, nagu siiani on arvatud, vaid lugeja: lugeja on see ruum, kus liituvad kõik tsitaadid, millest kirjutus koosneb, ilma et ükski neist kaotsi läheks; teksti ühtsus ei ole tema päritolus, vaid tema adressaadis, ent see adressaat ei saa enam olla konkreetne isik: lugeja on inimene ilma mineviku, eluloo ja psüühikata; ta on pelgalt keegi, kes kogub ühele väljale kokku kõik need jäljed, millest kirjutatu koosneb. Seepärast ongi naeruväärsed kõik katsed mõista uut kirjutust hukka mingi humanismi nimel, mis silmakirjalikult esineb lugeja õiguste kaitsjana. Klassikaline kriitika pole kunagi lugejast hoolinud, tema jaoks pole kirjanduses teist inimest peale kirjutaja. Enam ei saa meid lollitada selliste antifraasidega, mida korralik ühiskond üleolevalt kasutab, et näiliselt kaitsta kõike seda, mida tegelikult tõrjub, eirab, lämmatab ja hävitab; me teame, et kirjutusele tuleviku tagasi andmiseks tuleb kukutada tema müüt: lugeja sünd|sünni]] hinnaks on Autori surm.
    • Roland Barthes, "Autori surm" (1968). Tõlkinud Marek Tamm. Rmt: R. Barthes, "Autori surm. Valik kirjandusteoreetilisi esseid". Varrak 2002, lk 125
  • Tõde on aga üsna vastupidine: autor ei ole töid täitev lõppematu tähenduste allikas; autor ei eelne oma töödele, ta on kindel funktsionaalne põhimõte, mille abil takistada ilukirjanduse vaba ringlemist, vaba manipuleerimist, vaba kompositsiooni, dekompositsiooni ja rekompositsiooni. Tegelikult, oleme harjunud esitama autorit kui geeniust, kui igavest loomise voogu sellepärast, et tegelikkuses paneme ta funktsioneerima täpselt vastupidisel moel. Võib öelda, et autor on ideoloogiline produkt, kuna me esitame ta vastandina tema tegelikule ajaloolisele funktsioonile. (Kui ajalooliselt kindlaksmääratud funktsioon esitatakse kelleski, kes selle ümber pöörab, tekib ideoloogiline produkt.) Autor on seega ideoloogiline kuju, mis tähistab viisi, kuidas me kardame tähenduse vohamist.
    • Michel Foucault, "Mis on autor?" - New Yorgi Buffalo ülikoolis 1970. aastal peetud ettekanne. Tõlkinud Kairika Kärsna.
  • ...see tekst, mis praegu voolab mu käte alt, kuulub intellektuaalse omandi, honorari ja nime poolest mulle, aga -- ja üldsegi mitte Barthes'ist puht teoreetiliselt lähtudes, vaid tunde järgi - ei ole minu oma. Kui mul üldse midagi õnnestub, siis ehk ainult integreerida midagi üheks ühikuks, mida saab pealkirjastada, antud juhul siis "Kopeerijad koos, 3996 tähemärki".
  • Muidugi on siin tegemist kunstniku ja kriitiku igivana huvide vastandumisega: iga looja tahab olla originaalne. Vaadatagu, kui ebameeldiv on kunstnikule ajakirjanike tüüp-küsimus: "Kes või mis on teid teie loomingus kõige enam mõjutanud?" Kriitik ja teoreetik aga huvituvadki rohkem sellest, millisesse diakroonilisse või sünkroonilisse konteksti kunstnik asetub.
Seda enam tuleb viimaste küsimustega tegelda pärast romantilise Autori surma. See demiurg suri koos avangardi lõpuga, kuna ta ei suutnud enam luua midagi uut. "Looma" aga tähendabki millegi originaalse tekitamist. Selle asemel, et Mati Undi kombel seda endale teadvustada, minna avalikult üle kompilatsioonidele, tsitaatidele, kopeerimistele, pastiššidele, hoitakse kramplikult kinni "puhta kunsti" laguneva kindlusetorni viimasest rinnatisekivist. Tulemuseks on iseenda järjest haledam kopeerimine, halvemal juhul tige moraalitsemine ja nn. "professionaalse kunsti" kaitsmine kõikvõimalike templirüüstajate eest.
  • Viimase paugu on Autorile pannud uus meedia ja "kunsti mehaanilise reprodutseerimise" ajastu (Walter Benjamin). Juba Andy Warhol sai aru, et parem on ise end kuulutada tirañeerimismasinaks, enne, kui seda teevad sinuga teised.
  • Autor kaitseb "professionaalsust", viidates spetsiifilistele oskustele "puhta kunsti" ainesega ümberkäimisel. Rosalind Krauss aga viitab Washingtonis National Gallerys toimunud Rodini kõigi aegade suurimale näitusele, kus oli teostatud tema hiigelkavand "Põrguväravad". Rodin pärandas kõik oma loominguga seotud õigused Prantsuse riigile. "Põrguväravad" jäid 1918. aastal surnud skulptori ateljeesse sadade laialipillatud kipskavanditena, millest näituse korraldajad tegid pronksivalu ning ehitasid väravad üles oma suva järgi. Kes on autor? Tartu muuseum leidis üles Vabbe puulõikeklotsid ning tegi nendest tõmmised. Raivo Kelomehe ja Jaan Maliniga teostasime pärast Ilmar Malini surma jooniste põhjal tema installatsiooni "Organon". Rotermanni soolalaos on väljas sajandialguse klaasnegatiividest praegu tehtud suurendused. Maailmas on pärast arhitekti surma projekti järgi valmis ehitatud terveid maju. Kes ja kus on autor?
  • Tegelikult polnud Autorit ka kunstniku eluajal, kuid posthuumne teksti koestiku elustumine on siin otsekui "füüsiline metafoor" Autori surmale. Ja lõpuks läheb see koestik omakorda rändama tsitaatide ja pastiššidena teistesse tekstidesse.
Autoril on tõsi küll veel mingid "õigused", mida kaitseb vastav organisatsioon. Viimane tundub mingi anakronistliku laibaõgimisena. Kujutage ette: Autor on surnud, "ta ei edasta enam omaenda kannatusi, huumorit, tundeid ja muljeid, vaid pigem seda tohutut sõnastikku, millest ta haarab möödaminnes midagi vajalikku" (Barthes) - ja siis on sel kopeerijate liidu (Unt) liikmel füüsilise surma järgselt veel mingid Autoriõigused tervelt viiekümneks aastaks!
  • Tõtt öeldes tunneb Autor pea alati pisukest kohmetust sõnade "looja", "kunstnik", ammugi siis "prohvet" (ettekuulutaja) ees. Puhta lehena samastuks ta koos teiste omataolistega pigem erinevatel sagedustel ja lainepikkustel tundlevate vastuvõtjate metafooriks, mis eri paigus ja olu kordades paiknedes laotusest pingsalt Inimesse puutuvat peilida püüab.
  • Autor on elanud teadmises, et uus ja algupärane pole sünonüümid, sest tema romantilise (igatsuslik tundelise, uljalt kangelasmeelse) loomuse ainus õigustus on olla originaalne (algne, ürgne). Et vahendada ajastu ideaale (algkuju, põhikuju). Aga uus? Olla põhimõtteliselt uut tüüpi kaunishing või karjerist või variser; kuningas, kerjus või dissident? Ei, ei... Ses pole küll midagi uut siin päikese all.
  • Aga Autor ei taipa seejuures ikkagi, miks tema surema peaks. Nimi ja autorsus pole ju midagi nii erilist ja ihaldusväärset. Kuid ühel imekaunil päikeselisel kevadpäeval tunneb ta lehte lugedes äkitselt üht sõnumit tuppa kanduvat. Milleks osutub ootamatu kopeerijate ning reprodutseerijate liidu esiliikmeks asumise mõte. Autor haarab sellestki väljakutsest kinni temale omaselt tagasihoidlik-kirglikul moel, lootes niiviisi lustides lõpuks ometi lähemale jõuda tema surmamõistmise lätetele. Aga isegi Barthes'i asjaomase nendingu tagamaades ilmneb peagi liigne annus mitmetimõistmise võimalusi. Mida Autoril oligi tarvis enesele tõestada. Et edaspidigi lihtsalt olla, tunda ning tegutseda. Ja anda kõigile võimalus sellest osa saada. Et elada kuniks antud.
  • Korraga elustuvad Autorid neile omases iginooruses. Nad edastavad omaenda kannatusi, meeleolu, tundeid ja muljeid ning seda tohutut sõnastikku, millest haaran möödaminnes midagi vajalikku.
  • Mis puutub luulesse autori vanus või elukaar? Olen lugejana kohmetu ja sooviksin, et biograafika küsimused jääksid pigem kirjandusteadlastele minevikutekstide uurimiseks. [---] Ent siiski, laskem elaval luulel jääda ikka luuleks, ärgem surugem lüürilisele minale peale autori ajalikku eluolu.
Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel