Mine sisu juurde

Kultuur

Allikas: Vikitsitaadid
Kolibakteri kultuur.
Paul Klee, "Puukultuur" (1924)
William Girometti, "Kultuur kui sotsiaalne fakt" (1974)

Kultuur (ladina sõnast cultura, 'maaharimine') on inimühiskonna aineliste vaimsete tegevuste ja nende tulemuste kogum. Sageli mõistetakse kultuuri vastandatuna loodusele — kõigele, mis ei ole inimese loodud. Kultuur hõlmab valdkondi nagu keel, teadmised, oskused, traditsioonid, uskumused, väärtushoiakud, moraal, kombed, õigus jne. Samas on ka mitmetel loomaliikidel põlvkonniti pärandatavaid oskusi ja harjumusi, mis samuti vastavad teatud ulatuses kultuuri tunnustele. Põllumajanduses: sama mis kultuurtaim.

Proosa

[muuda]
  • See, mis olusid inimestele ja rahwastele aitab tarwituste kohasemaks teha, mis inimesi kannab ja tõstab on haridus. Ja meie hüüe on: Enam kulturi! See on kõigi wabastavate aadete ja püüete esimene tingimine. Enam europalist kulturi!
Olgem eestlased, aga saagem ka europlasteks!


  • Kultuur iseenesest on õieti juba luksus. On enesepete arvata, et kultuuri arenemine taotleb otstarbekohaste, kasulikkude nähtuste loomist. "Kultuur" tähendab harimist. Kultuuri ajalugu on looduse harimise, parandamise, ümbermuutmise ajalugu, aga mitte looduse määratud sihis, vaid tihti ainult inimese tujukuse, "asjata" ilu tagaajamise mõttes. Elu alalhoidmise seisukohalt oli tähtsusetu, kas alginimene tappis oma vaenlase loomuliku või kunstlikult sümmeetriliseks voolitud kiviga. Ja elu alalhoidmise seisukohalt on täiesti meeletus, et kõrvakuulmine — see varitseva hädaohu eest hoiataja võitluses olemasolu pärast — loob kultuuriilmas hingesulatavaid sümfooniaid ja seraafilisi oratooriume. Alginimeste karvastest, klambritaolistest käppadest, mis omanikku toitsid ja kaitsesid, on nüüd saanud moodsa daami piimvalged, haprad, peened sõrmed, mis jõuetult siidirüü rüpes puhkavad ja võimetud on igasuguseks kasulikuks, jõuduküsivaks tööks. — Ja siiski on just tema teatud mõttes kultuurisümboli kehastus, monument inimese valitseja-seisukoha auks, tunnistus sellest võimsast, omavolilisest tahtmisest, mis loodust sunnib tema enese kiuste kasvatama ilma kivita ploome ja suuri, hiilgavaid õiekarikaid, mis kunagi seemet ei kanna.
    • Helmi Neggo, "Daam ja armastus", arvustus Marie Underi "Sonettidele". Naiste Töö ja Elu, nr 27, 1919, tsiteeritud rmt: Helmi Reiman-Neggo, "Kolm suurt õnne". Koostanud Hando Runnel, Tartu: Ilmamaa, 2013, lk 205


  • Kui palju loomi, vaime, jumalaid oleme hävitanud! Aga ikka uusi ja uusi tuleb juure. Üks kõige hirmsamatest jumalatest näime meie ise olevat. Me kipume uskuma ainult oma keelt, oma rahvast, oma kultuuri, kõik teised rahvused ja kultuurid on rõhumise, hävitamise väärt. Me oleme ikka veel selsamal paigal, kus olid hispaanlased Ameerikat leides ja võites. Ka sääl oli oma keel ja kultuur, aga see hävitati ära: ristimiseks ja röövimiseks polnud vaja keele mõistmist ega kultuuri tundmist. Hävitagem meie viimane jumal, kultuuri- ja rahvusejumal, see on kõige hirmsam ja halastamatum sõjajumal.
    • A. H. Tammsaare, "Sõda ja rahu", rmt: "Sõjamõtted", Tartu: Noor-Eesti, 1919, lk 41


  • Samal ajal keegi võõras noormees tuli rattal kihutades mööda põlluteed väljaotsa poole ja, silmanud Indreku, kargas rattalt maha ja küsis, kustpoolt Indrek tulnud ja kas ta ehk karjakelli pole kuulnud. Nõnda sobis nende vahel jutt ja Indrek küsis, kas siin mail veel põtru leidub või mitte.
"Pole sellist kaupa enam," rääkis noormees uhkustavalt. "Kes siia tuleb, see sureb. Nüüd on igal mehel oma vintraud ja selle otsa eest ei pääse ükski põder. Ja kuigi meie ise hoiaks, salad teevad nad ikkagi sirgeks. Parem siis juba ise ja kas või salaja."
"Nii," lausus Indrek.
"See on kultuur," rääkis noormees iseteadlikult. "Sestsaadik, kui oleme iseseisvad, kasvab kultuur kiiresti, lehtki ütleb seda."
"Jah, kiiremini kui metsloomad jõuavad sigida," rääkis Indrek.
"Aga muidugi, loom inimese tarkuse vastu ei saa," oli noormees nõus, jättis head õhtut, istus ratta selga ja kihutas minema, et kuulata, kas kuskilt ei kosta karjakellad.
"Kultuur, kultuur," kordas Indrek ja tüüris jällegi jõe poole, et jõuda sillale. "Okastraat ja vintraud," lausus ta natukese aja pärast.


Ich habe versucht zu zeigen, daß die religiösen Vorstellungen aus demselben Bedürfnis hervorgegangen sind wie alle anderen Errungenschaften der Kultur, aus der Notwendigkeit, sich gegen die erdrückende Übermacht der Natur zu verteidigen.


  • Väited, et mingi leiutis "oli õhus" või "aeg oli selleks küps", on vaid viisid öelda, et leiutasid mitte leiutajad, vaid kultuurid. [vikitõlge?]
    • Peter Farb, "Man's Rise to Civilization As Shown by the Indians of North America from Primeval Times to the Coming of the Industrial State", New York: Dutton, 1968, p. ??


  • Minu ajudes puudub kultuur ja inimlik harmoonia. Aga ilma kultuurita ei saa ma enam edasi elada.
    • Kurt Vonnegut, "Tšempionide eine", tlk Valda Raud, Tallinn: Eesti Raamat, 1978, lk 14
  • Ma õppisin teisi kultuure tundma alles kolledžis ja ma oleksin pidanud õppima neid esimeses klassis. Esimese klassi õpilane peaks mõistma, et tema kultuur ei ole mõistusepärane leiutis, et maailmas on tuhandeid teisi kultuure, mis kõik töötavad päris hästi, et kõik kultuurid põhinevad pigem usul kui tõel, et meie ühiskonnale on palju alternatiive. Kultuuriline relativism on põhjendatav ja külgetõmbav. See on ka lootuse allikas. See tähendab, et me ei pea samamoodi jätkama, kui see meile ei meeldi.


  • Võib eeldada, et kui üksiku inimese bioloogilise eksistentsi jaoks piisab kindlate loomulike vajaduste rahuldamisest, siis ükskõik millise kollektiivi elu on ilma teatud kultuurita võimatu. Ühegi kollektiivi jaoks ei ole kultuur mitte fakultatiivne lisand minimaalsetele elutingimustele, vaid vältimatu eeldus, milleta tema eksistents oleks võimatu.
  • Kunagi määratles Taylor kultuuri kui instrumentaariumi, tehnilise varustuse, sotsiaalsete institutsioonide, usundi, kommete ja keele summat. Praegu on võimalik anda üldisem definitsioon: kogu mittepäriliku informatsiooni ja selle organiseerimis- ning säilitamisvahendite summa.
  • Kultuur ei ole siiski informatsiooni ladu. See on ääretult keeruka ülesehitusega mehhanism, mis säilitab informatsiooni, töötades pidevalt välja selle jaoks sobivamaid ja kompaktsemaid vahendeid, hangib uut; šifreerib ja dešifreerib teateid, tõlgib neid ühest märkide süsteemist teise.
    • Juri Lotman, "Kultuur ja informatsioon", tlk Tanel Pern, rmt: "Kultuuritüpoloogiast", Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus, 2010, lk 26–30


  • Kultuur pole looduslik ega kunstlik, ei geneetiliselt pärandatav ega mõistuslikult kujundatud. See on õpitud käitumisreeglite traditsioon, mida pole kunagi "leiutatud" ja mille ülesandeid tegevad indiviidid tavaliselt ei mõista. Kultuurilisest tarkusest on sama palju põhjust rääkida kui looduse tarkusest — välja arvatud ehk selles osas, et valitsusvõimu tõttu on kultuurilisi vigu raskem parandada.
    • Friedrich Hayek, "Law, Legislation and Liberty, Vol. 3: The Political Order of a Free People", "Epilogue: The Three Sources of Human Values", Chicago: University of Chicago Press, p. ??


  • Kes iganes kontrollib meediat — pilte —, kontrollib kultuuri.
    • Allen Ginsberg (cit. via Karl Albrecht, "Brain Power: Learn to Improve Your Thinking Skills", New York: Prentice Hall Press, 1980, lk 6)


  • Me loomulikult teame, et Tikopial või Timbuktus on väga vähe keemiat ja veel vähem arvutust ning et bolševism, pagupunkti perspektiiv, hüpostaatilise ühtsuse doktriinid ning arutlused keha ja vaimu probleemi üle ei ole just üldlevinud nähtused. Kuid ometi tõrgume — ja antropoloogid tõrguvad veel eriti — tegemast säärastest tõsiasjadest järeldust, et teadus, ideoloogia, kunst, religioon ning filosoofia või vähemalt siseajed, mille teenistuses nad seisavad, ei olegi üldomased kogu inimkonnale.
    • Clifford Geertz. "Argitarkus kui kultuurisüsteem", tlk Triinu Pakk-Allmann, rmt: Omakandi tarkus. Esseid tõlgendavast antropoloogiast. Tallinn: Varrak, 2003, lk 99–125


  • Sest kultuuri saladus on see, või mis saladus, aga alati ei panda seda tähele: vana on kõige alus, aga vanast võidakse aru saada ainult uue kaudu, ainult uut luues, seda vana pärandit mitte kõigest väest järele aimates ega ka mitte kõigest väest uutmoodi tehes, vaid seda ümber luues, uuesti luues. XX sajand tõi haiguse teha kõike täiesti uutmoodi. See ei õnnestunud. XXI sajandil süveneb juba eelmise lõpul lahti pääsenud taud teha kõike vanamoodi, ainult restaureerida, säilitada iga vana ukselinki ja taldrikut (sest muide, nad on tõesti ilusamad kui uued), aga seegi on määratud ebaõnnestuma. Tuleb mingi jõud või mingid sündmused, mis selle vana kola ikkagi minema pühivad. Tähendab, seda teevad muidugi inimesed ise. Tuleb unustus, sest miski pole magusam kui unustus. Kultuuri koorem muutub ajuti liiga raskeks. Barbarid on ukse ees, tegelikult nad on juba ammugi sees. Me ise olemegi need barbarid. Ja omal barbaarsel moel me oleme muidugi väga kultuursed.


  • Nõukogude okupatsiooni ajal toimusid muutused meie seisukohtades pikk-kääbaste kultuuri etnilise kuuluvuse kohta vene uurijate tööde põhjal. 1950. aastatel võeti viimastelt üle seisukoht, et tegemist on kriivitšite kääbastega. Kui 1960. aastatel hakati Smolenski ja Polotskimaa kääpaid omistama baltlastele ja Volga ülemjooksu kääpaid soome-ugrilastele, esitati Eestis ka esimesed ettevaatlikud kahtlused senise dogma kohta. Kui mitmed vene arheoloogid olid jõudnud 1960.–1970. aastatel arvamusele, et Pihkva ja Novgorodi rühma pikk-kääpad on läänemeresoomlaste matusepaigad, võeti ka Eestis see seisukoht kiiresti omaks. Miks tõlgendus selliselt muutus, on tabavalt väljendanud P. Ligi: kui G. Lebedev väitis pikk-kääbaste kultuuri kääpaid mitteslaavi muististeks, siis seda aktsepteeriti. Kui sama väitega tuli lagedale eesti arheoloog, süüdistati teda natsionalismis.
    • Valter Lang, "Baltimaade pronksi- ja rauaaeg", Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2007, lk 198


  • ... keele kreatiivsus ning info säilitamine on kaks erinevat asja — nende vaheldumist ja dünaamikat võib eristada koguni kultuuride või ajajärkude mõttes. Kreatiivne periood (koodiplahvatus) osutub kõlbmatuks info säilitajana. Inimkultuurid ei saa olla ülemäära kreatiivsed, sest ilma stabiilse kollektiivteadvuseta ei saaks nad eksisteerida. Teiste sõnadega — meie geniaalsust piiravad loodusseadused, vastasel korral ei saaks meid lihtsalt olemas olla. Stabiilsus on olulisem kui loovus, see viimane on inimteadvuse evolutsioonis pigem maitseaineks.
    • Valdur Mikita, "Metsik lingvistika". Tallinn: Grenader, 2008, lk 15
  • Varem arenes kultuur geograafiliselt — naabermaadest imbus kultuuri vähehaaval uut. Nüüd pole geograafial enam tähtsust. Ameerika on meile kultuurilise mõjutugevuse skaalal täna märksa lähemal kui näiteks Läti.
    • Valdur Mikita, "Lindvistika", Välgi metsad, 2015, lk 40


  • Kultuuritarbimine (pannes siia ka teadusinfo kasutamise) on leivatarbimisest oluliselt erinev selle poolest, et ta toodab uut kultuuri. Probleemi ehk polegi, kui õnnestuks keelustada vaid isiklikule lõpptarbimisele suunatud piraatlus – mis seal siis ikka nii väga hullu, kui nt pornotarbijad hakkavad maksma ausat täishinda. Tegelik probleem on aga selles, et kultuuris lõpptarbimist polegi. Väärtuslik läheb uuesti käibesse – kultuur ongi tsiteerimine.


  • Torgret’ perekond elas samas linnas, kus ka kuningapere.
Kuningapere tõttu kannatasid kõik ümberkaudsed siin kultuuri pärast.
Vanalinna igas majas elas kas aktiivne ooperisolist või ballettmeister.
Ehkki teisest küljest peab tunnistama, et Torgret’l vedas: kultuur kui inimtegevuse anomaalia on just see koht, kus võib hõlpsasti varju leida mis tahes inimlik anomaalia.


  • Henna kamandas Silverit tooma veel klaasi viina. Silver tõi kinnise pudeli.
Nähes uut pudelit, tahtis Moonika seda kohe enda kätte saada, kuid Henna jõudis ette.
"Nüüd jood kultuurselt, teeklaasist. Sinu kultuur ongi selline."
Ta valas klaasi täis, poetas tableti sisse. "Anna teine veel."
"Ehk läheb paljuks," kohkus Rahel.
"Elevandile on palju, aga temale mitte," vastas Henna ja teinegi unerohutablett sulpsas viina sisse.
  • Helju Pets, "Klassikokkutulek Kassaris", Tallinn: Tänapäev, 2014, lk 146


  • Sellega algab kultuuri küpsus – tekstide koondamise, süstemaatilise editeerimise ja neile tähenduse andmisega, nii absoluutses kui suhtelises mõttes. See tähendab süstemaatilist tööd keele ja mõtte seosega, kõikidel tasanditel ja kõikides seostes, mis vanemate kultuuride puhul on kestnud tuhandeid aastaid. Tekstide editeerimine paneb proovile kõik teadmised, mis ühiskonnas on, keelelised, kirjanduslikud, kõik, ja näitab, kus on lüngad. Pikast ajast hoolimata ei ole see kuidagimoodi surnud tegevus, vaid väga elus, sest tulevad peale uued põlvkonnad ja avastavad uusi nüansse ja printsiipe, tõlgivad teisiti. Täpsus ja respekt selles suhtes toidab täpsust ja respekti ka kõiges muus. Filoloogia on tekstiteadus ja asetub kultuuride alusesse – see peab olema hoitud ja hoolitsetud. Aga iga rahvas peab hoolitsema selle eest ise, see on eneseväärikuse küsimus.


  • [Ia Remmel:] Mida tähendab meile meie kultuur?
[Kersti Kaljulaid:] Seda ei ole mõtet küsidagi, kultuuri olulisus on ära toodud meie põhiseaduse esimeses lauses, kus öeldakse, et riik peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade. Kultuur on üks meie põhiväärtusi, mis hoiab meid ühises mõistete süsteemis. Aga kultuur ei ole isoleeritud, vaid võtab vastu mõjutusi mujalt, aitab teiste rahvastega suhelda ning meie olemust tutvustada.




  • Kultuur on ikka suhteliselt kehvas olukorras siin selles mõttes, et kultuuril ei ole sellist esmavajaduse staatust siin maal. Kultuur on ikkagi väga palju erakätes ja erainitsiatiivil.


  • Igasugune kultuur elab paljususest. Ka väikeses Eestis on see nii hinnatav, kui toimub midagi ka väiksemates kohtades. Näiteks kasvõi Pärnu orkester. Kultuurielu on siis, kui ka väiksemates kohtades on elu. Mitte et metropol ja provints, ühes on, teises pole. Kultuurielu olemus on, et ta juhtub siin, täna ja praegu, aga mitte kuskil kõrgel ja üleval.
    • Kalle Randalu, intervjuu: Janar Ala, "Kalle Randalu: tühjale kohale karjääri ei ehita", Postimees, 11.11.2021, lk 18

Draama

[muuda]
  • Kuuldes sõna "kultuur", vallandan ma oma brauningu kaitseriivi!
    • [Thiemann:] Wenn ich Kultur höre... entsichere ich meinen Browning!
    • Hanns Johst, näidend "Schlageter", 1. vaatus, München 1933

Kultuur luules

[muuda]

Maid olen näinud ja puha,
kõigis on oma kultuur.
Kussa on peldik puhas,
kus on roojus suur.
Kussa päevaleht kelgib:
haridus nii-nii suur.
Haridus pole peldik,
peldik on kultuur.

  • Hando Runnel. Unistus. "Laulud eestiaegsetele meestele". Loomingu Raamatukogu 1988, nr 44-46


Välislingid

[muuda]
Vikipeedias leidub artikkel